Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku aa K-Al. L aga; vaid а; но; Lu tõizõl autaa kaivaaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; J viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis (on) surnud; J a ku tämä ep tuõ aga kui ta ei tule?; Li tänävä eb õõ umalaᴢ , a on siitiä täna (ta) ei ole purjus, vaid on kaine.

L S Lu aa K Li 1. ah, oh, oi, ai ах, ох, ой, ай; L a siε vana hullu ah sina vana hull!; L a ko mutikaz vesi oi, kui sogane vesi!; Lu emintimä dava·i itkõmaa : abaa a, abaa võõrasema hakkas nutma: ai, ai, ai!; 2. noh да; K pappi tšüsü : mihee teilee vakkaa. – a d́eŋgoi mitata preester küsis: milleks teile vakka (vaja on)? – Noh, raha mõõta.

aa P Lu Li I 1. ahah, jajah ага, да; Lu aa, tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) ahah, tema isa viis peetripäeva jää; I aa, viil valgõttaaɢ jajah, (tuleb kangast) veel pleegitada; 2. P ah да ну.

aadu M Lu I haad / u J-Tsv., g. aaduu Lu -uu J põrgu ад, преисподняя; M pääzeᴅ siä aaduusõõ, siä paĺĺo süntiä teiᴅ (küllap) sa satud (pääsed) põrgusse, sa oled palju pattu teinud; J tšiissõõ va, katso, haadus panna tšeeless rippuma hoople aga, vaata, põrgus pannakse keeltpidi rippuma!

aagent/ti J-Tsv. aageti Li, g. -ii : -i J agent агент; Li däädä meil õli ziŋgeri aageti, mašinõitõ möi onu oli meil „Singeri” agent, müüs (õmblus)masinaid.

aamin L M ami·ń J-Tsv. aamen аминь; J pappi lõpõtõb õma proopoved́i sõnaka ami·ń preester lõpetab oma jutluse sõnaga aamen.

aapa Kett. K L P M Lu Li Ra J I (Kõ) aap J-Tsv. haapa P Lu Li J Ku, g. aav / aa K L P M Kõ Lu Li J -a J haavaa Lu Li J haab, haavapuu оси-на; M aavalla kazvaas suurõt tšäznäᴅ, niissä kaivattii naappoi eellä haava(puu)l kasvavad suured pahad, neist õõnestati ennemalt kausse; Lu vai ku tüüni, aavaa lehto ain häülüʙ (olgu) või kui vaikne, haavaleht ikka liigub (= väreleb); J haapa ja niini puussa tšizgottii vennää haava- ja niinepuust kisti niint; J aap metts haavamets. – Vt. ka aapapuu, aavaapuu.

aapakokka Lu haapakokka J-Must. künakirves тесло.

aapamettsä M aap-metts J-Tsv. haapamettsä J = aapazikko ; J haapamettsäs kazvõvõt haavõᴅ haavametsas kasvavad haavad.

aapa/nõ (Li) -nee K-Ahl., g. -zõõ = aapõn ; Li haapojoᴅ aapazõᴅ, aapoiss kaivattii, metria neĺĺä haavapuust vened, haabadest õõnestati, meetrit neli (pikad).

aapapuu M Lu I aappuu (Kõ) = aapa ; Lu kobrilappia, se õli tehtü …, rohkaapassi tehtii aavassa, aapapuussa viljakühvel, see oli tehtud …, enamasti tehti (see) haavast, haavapuust.

aapasiini Lu Li haavariisikas подолешник, осиновый груздь.

aap/azikko M Lu Ra -asikko K-Ahl. -õzikko J-Tsv., g. -azikoo : -õziko J haavik, haavamets осинник; М aapazikkoza ovaᴅ enäpältä aimaᴅ aavaᴅ haavikus on enamasti ainult haavad; M aapazikko mettsä haavik.

aapiai/ n Lu, g. -zõõ Lu haabjas, haavapuust õõnestatud ruhi, vene (ühetüvepaat) однодерёвка из осины, диал. осиновка; aapiain õli aapa puussa kaivõttu haabjas oli haavapuust õõnestatud. – Vt. ka haapojo .

aar/a Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J aar J-Tsv. haara Li J, g. -aa P M Li J -a J-Tsv. haaraa J 1. haru развилина, конец, зубец; M valokokka on kah̆hõõkaa aaraaɢ sõnnikuhark on kahe haruga; M põdraa sarvõll ühs aara jõka voosi lis̆säüʙ põdra sarvele lisandub igal aastal üks haru; J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud; Li astragaa aaraᴅ ahingu harud; P uffatkaa aara potihargi haru; J tee haara teeharu; M viskaa kase vesi teen aaroilõ, näät kuza meep tee jõka poolõõ viska see vesi ristteele, näed, kus tee läheb igale poole; 2. pl. fig. jalad, harud ноги; J viroo risilee rivatta tanssiziᴅ, harottõlit haarojaᴢ rl. eesti ristile ilma sääremähis(t)eta tantsisid, ajasid laiali oma harusid (= jalgu); Lu issuus kahzii aaroo seltšää i lähs kottoo istus kaksiratsi selga ja läks koju; 3. hark развилка; Lu seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aara, sihee vällii pantii päre seina oli tehtud rauast niisugune hark, selle vahele pandi peerg. – Vt. ka tee-.

-õkkõizõ J = aarakko.

aarik/ko Po Lu Li (J), g. -oo Lu 1. hark, haru развилка, развилина; Lu päre põli taloᴢ, seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aarikko, sihee vällii pantii päre peerg põles tares, seina oli tehtud rauast niisugune hark, selle vahele pandi peerg; J puuss õli mokomad aarikot tehtü (harulisest) puust (= oksast) olid niisugused hargid (= nagid) tehtud; Lu aarikko on võrkko puu, siin kuottii võrkkoa a. on võrgupuu (= võrguhark), sellel kooti võrku; Po teχ́ tii tohoᴢ, kõm aarikkua õli tehti küünal, oli kolm haru; 2. haruline развилистый; Lu helisijä kazvop talvitšülvüᴢ, tämä kazvob aarikko robirohi kasvab taliviljas, ta kasvab haruline; ■ Lu aarikko arja sakiline hari (kukel). – Vt. ka mõnn-, mõnta-.

aar/to Ränk M Po Lu Li Ra J-Tsv. (K), g. -oo M Lu Li Ra J sard (maasse löödud postide vahele on kinnitatud latid vilja või heina kuivatamiseks; ridamisi võib olla 2–4 posti) сушило (жерди, укреплённые на столбах, для сушки снопов или сена); M aarto, sinne pannaz einoi kuivamaa. i pantii tõukoleipää. õli väliz vihmavuuvvõᴅ, sis pantii aartoosõõ sard, sinna pannakse heina kuivama. Pandi ka suvivilja. Olid vahel vihma-aastad, siis pandi sarda; Li aarto õli paikallin, harkkia veiteltii sard oli paikne, redelit veeti (ühest kohast teise); Li aarto õli tehtü …, lüütü suurõᴅ sampaaᴅ pantu maχχa ja siz ŕuuguᴅ pantu sampaasõ, i siiz neijje ŕuukuje välli ahisõtti vihgoᴅ, i sis tuuli siält tšäi läpi ii kuivõtti neit vihkoi. aarto sõisi ain litši riiga sard oli tehtud (nii): suured postid (olid) löödud, pandud maasse ja siis latid (olid) pandud posti(de) külge, ja siis nende lattide vahele suruti vihud, ja siis tuul käis sealt läbi ja kuivatas neid vihke. Sard seisis alati rehe juures; Ra linaa revitää. sis pannaa aartoo, kuivõtõtaa lina kitkutakse. Siis pannakse sarda, kuivatatakse. – Vt. ka einä-, erne-.

aarõi/n J, g. -zõõ : -zõ J haruline развилистый, развильчатый; ein aŋko piäb õll kõlmi daĺisko neĺĺe aarõin heinahang peab olema kolme- või neljaharuline. – Vt. ka kahs-. – Vt. ka aarain, aarikaᴢ.

aastai/ka ~ -kᴀ Ku -k Ra J-Tsv., g. -gaa Ra -ga J aasta год; Ra kui aastaik meeʙ, siis koko suku meep kalmoilõõ pominoittamaa kui aasta möödub, siis kõik sugulased lähevad surnuaiale (surnut) mälestama; Ku viiz aastaikaa oli vana viis aastat oli vana; J aastaik ümper terve aasta; Ku kevätpäiv on aastaik vs. kevadpäev on aasta. – Vt. ka aigassaika .

aast/ajaᴅ: -õjõᴅ [< is?] Li pl. t. [?] täismehe- aastad, küps iga зрелый возраст, пора зрелости; vot tulivõd minulõ aastõjõᴅ, vaja enel saavvõ naizikko vaat tulid mulle täismehe- aastad, vaja võtta endale naine.

aažbuk/ki J, g. -ii ~ -i J pootshaak багор; aaž-bukika toukkaamm meree pootshaagiga tõu-

aat/to Kõ Ra J (Li), g. -oo Ra J eelmine õhtu; eelõhtu, (pühade)laupäev канун; Ra kui marigaaššaa tehtii, aattonn jo segattii rüizjavoo soojaa vettee kui marjaputru tehti, segati rukkijahu juba eelmisel õhtul sooja vette; Li uuvvõ voovvõõ aatollõ panimmõ kõlmõõ paan nallõ vana-aastaõhtul panime (esemeid ennustamiseks) kolme paja alla; J vesiristä aattonn mentii tšerikkoo kolmekuningapäeva eelõhtul mindi kirikusse; Kõ üφs kõrt vuvvõz õli valvotuli, kupoĺoo aattonn üks kord aastas oli jaanituli (= tehti jaanituld), jaanilaupäeva õhtul.

aav/a M ~ aav J-Tsv., g. -aa M J -a J haav рана; J kahs aavaa lüüti kurasõll seltšää kaks haava löödi noaga selga; J aavaa päälee jo oŋ kazvonnu rupi haava peale on kasvanud juba koorik; J veriin aavõ verine haav; J umpi aav fistul; J aava siha haavaarm.

abaa Lu interj. ai ай; emintimä dava·i itkõmaa : abaa a, abaa võõrasema hakkas nutma: ai, ai, ai!

abeza·at́eĺn/o M -a Li ab́iza·at́eĺno I tingi-mata обязательно, непременно; I millõ piäʙ mennäɢ ab́iza·at́eĺno laafkaa ma pean tingi-mata poodi minema.

abida M (Ja-Len.) obi / da Lu -ᴅ J-Tsv., g. abidaa : -daa J solvang, solvamine; ülekohus обида; J jäi nii obidaa lahs-park, ku tšeeletti menne guĺaittõma laps solvus väga, kui keelati külapeole minna; J ku kazvon suurõssi, sinnua süüttemää nõizõn i obidasõõ tšelleit en annõ kui kasvan suureks, hakkan sind toitma ega luba kellelgi sulle ülekohut teha.

ad́d́aapääline J adj. aiapealne находящийся на изгороди, плетне; ad́d́aapääline araga aiapealne harakas.

ad́ejala ~ ad́ij/ala M adijala K-Set. -ela (M) od́ejal / a Kõ J-Tsv. I od́ijala I od́jala Lu J-Must. od́jela Lu od́ ela Lu Li, g. ad́ejalaa : -aa ~ -a J od́ijal̆laa I od́jelaa Lu od́ elaa Lu Li tekk одеяло; Lu koikil pannaa tilad i katõtaa od́jelaakaa vooditele pannakse aluskotid ja kaetakse tekiga; Li od́ela, migäka kattõõssa, se on nütšün va, nüt od́ela, a enne od́elait eb õllu, enne kuottii koton d́eruga tekk, millega end kaetakse, see on alles (vaid) nüüdne, nüüd (on) tekk, aga enne tekke ei olnud, enne kooti kodus kaltsuvaip; Li on i baikkõvõiᴅ od́ elaiᴅ i šerstjannoisiit od́elaiᴅ, lõŋkõiziitõ, i vatnõiᴅ. kõig õllaa od́elaᴅ on ka baikatekke ja villaseid tekke ja vatitekke. Kõik on tekid. – Vt. ka od́jelo.

ad́jutant/ti J-Tsv., g. -ii : -i J adjutant адъютант.

adr/a Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg. 2 Ii-reg.1 Атра Pal.2 Адрасъ Tum., g. -aa P V Lu Li J Ku -a J-Must. puu-, harkader соха, дрында; Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga; Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravva ᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad; M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad; I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti; J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda); M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu; Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad; P adraa terä harkadra sahkraud; V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas; J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d); J adraa perᴢ harkadra taguosa. – Vt. ka puu-, sorkka-.

adra-ai/sa (Lu), pl. -zaᴅ : -zõᴅ Lu harkadra ais, sahkvars оглобля, обжа сохи. – Vt. ka adraopša, adrapuu.

adrajalga/ᴢ (Lu), pl. -hsõᴅ : -zõᴅ Lu = adra-jalka.

adrapu/u (V Lu), pl. -uᴅ V Lu = adra-aisa.

adre/ssi M J, g. -sii ~ -si J -s̆sii M aadress адрес; M miä en tää täm̆mää adressia ma ei tea tema aadressi; J tširjutti adresii kirjutas aadressi.

advokat /ti J-Tsv. avvakatti M vakatti J-Tsv. (Ku), g. -ii : vakati J advokaat адвокат; J proku-roor vääriseb, a advokatti poolõsõʙ prokurör süüdistab, aga advokaat kaitseb; J suuoz õlla vakatiᴅ kohtus on advokaadid.

aftobu/ssa Lu (M) -sa M Li -za M afto·busa J, g. -saa Lu -zaa M afto·buzaa J (auto)buss автобус; M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale; M oottõõᴅ aftobuzzaa, oottõõᴅ, etti kõõs tuõ ʙ aftobuza ootad bussi, ootad, et millal tuleb buss.

aftobu/ssi (M) -si Lu (M) -zi M, g. -sii ~ -zii = aftobussa ; M ruta aftobuzilõ rutta bussile; M täm aftobusis teep konduktoraa ta on bussis konduktor.

agĺitšin /a J-Tsv., g. -aa : -a J inglane англичанин; J agĺitšinaᴅ – hiitroi vätši inglased on kaval rahvas.

ah ¹ L P M Lu J aah K L P ah, oh, oi ах, ой; Lu ah siä konnikkõin (lapsele hellitavalt:) ah sina konnake!; M ah, ku kõv̆vii sat̆taab vihmaa oi, kui kõvasti sajab vihma!; P aχ mikä mill on õnni oh, missugune õnn mul on (= küll mul on õnne)!

aha·a K P J ahaa K-Ahl. ahha·a K aha· U ahaa ага; J aha·a kase on üvä ku miä õõn lustip kõikkaa ja parõp kõikkaa ahaa, see on hea, et mina olen kõige ilusam ja kõige parem!

ahah Lu J aha·h J-Tsv. aha·hh Lu ahha·h P aaha·h I interj. 1. ahah, ahaa а, ага; J aha·h kõrt puuttuzid minu tšätte ahah, (ometi) kord sattusid (sa) minu kätte!; 2. ai, ai-ai ах, ай; Lu ahah pääs ku oŋ kipu ai-ai, küll pea valutab!

ahas/saa Li -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an : -õn Li J, imperf. -in Li J ahendada, kitsamaks teha суживать, сузить; уши/вать, -ть; J ahasõn tšiuttoa, om vähäize lad́d́õ teen särki kitsamaks, on natuke lai; I jupka piäp purkaaɢ i ahassaaɢ seelik tuleb üles harutada ja kitsamaks teha; Li kõik sõvat saaʙ ahassaa, kummad õlla vaa lad́d́õᴅ kõiki rõivaid saab kitsamaks teha, mis (vaid) on laiad. – Vt. ka ahagoittaa, ahõttaa.

ahas/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kitsaks jääda; kokku minna v. tõmbuda суживаться, сузиться; садиться, сесть; lõŋk tšiutto kassu de kõikkina ahassu (villane) kampsun sai märjaks ja läks päris kokku.

ahassu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un : -n J, imperf. -uzin : -zin J = ahassua.

ahasu/ᴢ M J-Tsv., g. -hsõõ : -ssõõ (M) -zõõ J kitsikus, ruumipuudus теснота, стеснё нность; J om vähäize ahasuᴢ : pere suur, rihi peen on natuke kitsikus: pere (on) suur, tare väike; M möö elämmä nüd ahasussõᴢ meie elame nüüd kitsikuses. – Vt. ka ahisuᴢ.

ahas/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn : -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← ahassaa ; johanto tšiutto on mõnt kõrta ahasõltu, a siä veel ahasõᴅ särki on juba mitu korda kitsamaks tehtud, aga sina teed veel kitsamaks.

aha/ᴢ Kett. L M Kõ Lu Li J I (K-Al. P Ja-Len.) -s K-Ahl. J-Tsv. Kr, g. ahtaa L P M Lu Li J kitsas, ahas узкий, тесный, тугой; L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad; P meill õlivat põllod ahtaaᴅ meil olid põllud (= põlluribad)] ahtad; Lu loottsi veeb laivoja ahtoissa paikkoissa loots viib laevu kitsastest kohtadest (läbi); Lu vakka on päält ahtaapi vakk on pealt kitsam; I ahaz akkunaluᴢ väike õu; M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm; J ahtaad aigõᴅ kitsad ajad; J ahaz mälehtüᴢ piiratud mõistus; M nät ku tuli ahaᴢ ühez el̆lää, menti er̆rii vaat kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku.

ahat/taa M (P) hahattaa Lu Li, pr. -an P M hahatõn Lu Li, imperf. -in M hahatin Lu 1. karjuda, möirata кричать, реветь; M miä tätä sõrmõõkaa eŋ kerttännü, a tämä minuu päälee ahataʙ mina ei puudutanud teda sõrmega(gi), aga tema karjub minu peale; M karu ahatap kõv̆vii karu möirgab kõvasti; 2. kõvasti naerda, (naeru) lagistada, rõkatada; huigata хохотать; аукать; P mitä siä ahatad nagraa mis sa lagis-tad naerda?; M täm ain ahataʙ suu sellällää ta aina rõkatab naerda, suu pärani; M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii kõvasti, et mets kajab vastu; P üüppiä ahataʙ öökull huikab.

ahav/a M-Set. Lu Li Li, g. -aa Lu ahav (kuiv külm kevadine tuul), диал. весенник, весняк, вешник (сухой холодный весенний ветер); Li ahavõ tuuli, kuivõtõb üvässi kõiɢ, mokomõ niku ahavõ kuiv tuul, kuivatab kõik hästi, niisugune nagu kuiv tuul; Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõᴅ lõhkõvõᴅ kevadel kuivast tuulest lõhenevad huuled. – Vt. ka ahõlmo ² , ahõlmõ.

aherik/ko Li Ra, g. -oo adj., subst. vilets liivane maa; vilets liivane (maa kohta) бесплодная, песчаная почва; бесплодный, песчаный (о почве); Li a aherikko maa, see on liivõmaa, aherikko, i tämäs kazvõp petäjemettsä aga a. maa, see on liivamaa, a., ja selle peal kasvab männimets; Li sarkoja jagotti ; millõ puuttu sarka aherikko, aherikko maa jagati põllutükke; mulle juhtus põlluks vilets liivane maa.

ahi/ la K-Ahl. M J-Must. (Kett. Lu) -l M -laᴢ M-Set., hrl. pl. -laᴅ K M Lu 1. kett; raudkütke цепь; M kori õli jarvõõ rannaz ahilaᴢ vene oli järve rannas ketis; Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera tuleb alati ketis pidada; M eestee õli rihmõn tšütše lauttaza, a nüᴅ on ahilaᴅ, rautõzõᴅ ennemalt oli laudas köiest kütke, aga nüüd on ketid, rauast (= raudkütked); M paa lehmä ahilaa pane lehm ketti; 2. K M J vangiahelad оковы, кандалы. – Vt. ka koira-, lehmä-, rauta-. – Vt. ka ahõla.

ahis/saa M Kõ Po Lu Li (Kett. Ra) -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an M -õn Li J, imperf. -in M J 1. ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda стис/кивать, -нуть; Li tuska ahisõʙ minu süätä mure ahistab minu südant; Lu semerittsaa enne paĺĺo lahsii kooli, ahissi kurkkua leetritesse suri varem palju lapsi, (see) ahistas kurku; M puu ahisaʙ, eb mee saha läpi puu kiilub kinni, saag ei lähe läbi; M täm ahissi sõrmõõ uhzõõ väl̆lii ta jättis (oma) sõrme ukse vahele; Li tuli-akkaa ahisõttii päre, siis sütettii põlõmaa pilakusse suruti peerg, siis süüdati põlema; 2. kinni jääda, kinni pigistatud saada задерж/иваться, -аться; Li kase bõõ üvä saha, tämä ahisõʙ see pole hea saag, ta jääb kinni; I lehmä ep saa kannõtaɢ, vesi tšiinisseeʙ ; vesi ahissi lehm ei saa poegida, (loote)vesi ei tule ära; vesi jäi kinni; 3. impers. hinge matta душить; M mitäleeʙ tätä kõv̆ vii ahisaʙ, ep saa entšiä, paaʙ heŋkiä tšiin millegipärast matab tal kõvasti hinge, ei saa hingata, paneb hinge kinni; I minnua ku ahisaʙ, en jaksag i tullaɢ küll mul matab hinge, ma ei suuda (edasi) tullagi; 4. vägivaldselt kuhugi paigutada, midagi tegema sundida заса/живать, -дить (насильно) прину/ждать, -дить; Lu se inimine ahi-sattii türmää see inimene pandi vangi; Lu tämä ahisattii ńańkassi ta pandi lapsehoidjaks; 5. J-Tsv. ahendada, kitsamaks teha суживать, сузить.

ahis/sua M (Li), pr. -un M, imperf. -suzin M Li pigistada v. litsuda saada; kinni jääda защем/-ляться, -иться, оказ/ываться, -аться защемленным; задерж/иваться, -аться; M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii ai, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele; M laz minnua vällää, too miä ahisun lase mind välja, muidu ma saan pigistada; Li saha ahissu puu vällii saag jäi puusse kinni.

ahis /uᴢ M Lu Li J-Tsv. -suᴢ Lu, g. -uhsõõ : -usõõ ~ -usõ ~ -uzõõ J 1. kitsikus, ruumipuudus теснота, стесненность; Lu maa ilma ahisuᴢ, nii paĺĺo miiraa väga suur kitsikus, nii palju rahvast; J vai sill on tõisiijõ segaz ahisus, ku siä nii toukiskõõ kas sul on teiste seas kitsas, et nii tõukled?; J ahisus tuli elä maailmaa pääll hakkas kitsas maailmas elada; 2. ängistus, hingematt, hingeldus стесненность дыхания, одышка; J rintoiz mikäle ahisuᴢ matab hinge (rinnus ahistab, rinnus on mingi ängistus); J rinna ahisusõss sünnüb viimite tšehotk rinnaängistusest tekib viimaks tiisikus. – Vt. ka ahasuᴢ.

ahis/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn : -sõõn J, imperf. -sõlin J ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda стис/кивать, -нуть; kuza om paĺĺo vättšiä, siäll tõin tõiss ahisõlla kus on palju rahvast, seal surutakse üksteist kokku; on ahisõllu sõrmõd uhzõõ väliᴢ on jätnud sõrmed ukse vahele.

ahj/o Kett. Len. Por. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I (R) ah́jo J-Tsv. Аг̧ ïо Pal.2 Агъï͡о Tum., g. -oo M Kõ S Po Lu Li J I -uo K L P -o J ahi печь; I piäb var̆rai nõissaɢ üleeᴢ, ahjoa lämmittämää tuleb vara üles tõusta, ahju kütma; P iezepii õlivad musad ahjoᴅ vanasti olid mustad (= korstnata) ahjud; Lu esimein piimä, ku lüpstää, sis pannaa umpi ahjoo kui lüpstakse esimene piim (pärast lehma poegimist), siis pannakse (see) kinnisesse ahju; J leip ah́jo leivaahi; Lu vennää ahjo vene ahi; J mõnikkais taloiᴢ ahjo lava on tehtü puuss mõnedes taludes on ahju alus (lava) tehtud puust; M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus; Lu ahjo päälin on tehtü heenossa tšivessä (sauna)ahju pealne (= keris) on tehtud väikestest kividest; J ahjoo päälüᴢ ahjupealne; J ahjoo taguᴢ ahjutagune; J ahjoo perᴢ ahju tagumine osa; M ahjoo tuluᴢ ahju peerulõhik (= pilu ahjuseinas peeru põletamiseks); M ahjoo lõõska ahjulõõr; kummialune [?]; M ahjoo truba korsten; M ahjoo suu ahjusuu; M ahjoo põhja ~ ahjoo põrmata ahju põrand; I ahjoo lauta ahjupelt; M ahjoo južgaᴅ ahju kriskad; M saunaza ovaᴅ ahjoo tšiveᴅ saunas on kividest laotud keris. – Vt. ka koto-, riiga-, sauna-, tšivi-, tõrva-, umpi-. – Vt. ka ähjü, ähü.

ahjoamm/atti: -õtti Lu pottsepaamet ремесло печника; näd se teeb ahjoja, ahjoammõttia piäʙ, se tunniammõttia piäʙ näe see teeb ahje, peab pottsepaametit, (aga) see peab kellassepaametit.

ahjoesi Lu J-Must. ahjuesine шесток (площадка перед устьем русской печи).

ahjolaki Lu ahjulagi свод печи.

ahjolaut/a Kett. M Kõ Ja-Len. Lu J-Must. Lu Li ajolauta (K-Al.) ahjupelt (ettetõstetav ahjuuks) заслонка, закрывающая очаг (русской) печи; Lu ahjolautõ on tehtü karrõssõ, ahjolautõ pannaa ahjoo suu ettee ahjupelt on tehtud plekist, ahjupelt pannakse ahjusuu ette. – Vt. ka ahilauta.

ahjolõõsku Lu ahjulõõr; ahju kummialune (печное) хайло; пространство под печным кожухом.

ahjonall/a: Li ahju all под печью; enne mõnikkaaᴅ talvõl kanoitõ piettii siäl ahjonallõ ennemalt pidasid mõned talvel seal ahju all kanu. – Vt. ka ahinalla, ahinnalla.

ahjonaluᴢ Lu ahjualune подпечье. – Vt. ka ahinaluᴢ, ahinnaluᴢ.

ahjonurkk/a M Lu Li J Li ahjo-nurkka (J-Tsv.) (vadja toa) ahjunurk (nurk, kus on ahi угол, где находится печь); M ahjonurkka, avunurkka, jumalnurkka (vadja toa nurgad on) ahjunurk, ahjuluuanurk, ikooninurk; Li ahjonurkka õlitši siel, kuza õli ahjo ahjunurk oligi seal, kus oli ahi; J pühi ruuvvod maalt ahjo-nurkkaa pühi praht põrandalt ahjunurka. – Vt. ka ahjokolkka.

ahjopõhja Lu J-Must. = ahjopõrmata.

ahjopää M Li ahjupealne напечье; Li nüt alusõt, hoduz alusõt. siis paad üüss ahjopää serväl nüüd sõtkud (saiataina), kohe sõtkud. Siis paned ööseks ahjupealse servale. – Vt. ka ahjopäälin, ahjopäälüᴢ, ahjoseltšä, ähüpää, ähüpäälüᴢ.

ahjopäälee ~ ahjopä·älee J ahjo-päälee J-Tsv. ahjopäälie P ahjoppäälee I ahju peale, ahjule на печь; I kui ammaz lähsi, ahjoppäälee vizgattii kui hammas tuli ära, visati ahju peale. – Vt. ka ähüpäälee.

ahjopäälin Li = ahjopää ; a siᴢ ahjopäälin, see tehtii jo lakkia aga siis ahjupealne, see tehti juba sile.

ahjopääl/lä: -l J ahju peal, ahjul на печи. – Vt. ka ähüpäällä.

ahjopäälüᴢ Lu = ahjopää.

ahjoseltšä Lu = ahjopää.

ahjosuu Lu (R-Lön.) ahjusuu устье, жерло печи; R armaani ahjosuulla (Lön. 692) rl. minu armas on ahjusuu ees.

ahjotruba Lu ahjo-druba J korsten печная труба.

ahkõr /a Lu Li Li, g. -aa usin, virk, murd. ahker усердный; Lu tšen millezesskaa tüüssä eb tšeeltii i tšiiree teeʙ, se on ahkõra inemin kes mingisugusest tööst ei keeldu ja teeb kiiresti, see on virk inimene.

ahmi/a Lu J, pr. -n J, imperf. -zin J ahmida (süüa) жадно есть, поглощать (пищу); J nältšä koira ahmi ʙ süüvvä näljane koer ahmib süüa.

ahn/aᴢ M Lu Ku (Kett.) -õᴢ M Lu Li J-Tsv., g. -aa Kett. Lu -a J 1. ahne жадный; M nii on ahnaz, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ on nii ahne, et teelusika(täie)st(ki) võtab osa (endale); M vot on ahnaz ni ahnaᴢ, ep täm̆mää tšäessä saa elläiz mittäiᴅ vaat (see) on alles ahne, ei tema käest saa eales midagi; Lu se ku ahnaᴢ ja võttaja, kõik kobraab enelle küll see on ahne ja võtja, kõik kahmab enesele; M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer; 2. (omakasupüüdlikult) usin, agar (корыстно) усердный; M täm on aivoo ahnas töölee, täm ep saa töössä im̆moa tema on väga usin tööle, tal ei saa tööst himu täis; Lu ahnõs, se teeb ommaa tüüᴅ, a ahkõra teep kõiɢ, minesskaa ep tšeeltii agar, see teeb (ainult) oma tööd, aga virk teeb kõik, millestki ei keeldu; Li tahoʙ kõvassi teχ́ χ́ paĺĺo tüütä, što täll pa ĺĺo ain õllõisi, tämä on kõvassi ahnõᴢ tahab kangesti palju tööd teha, et tal aina (kõike) palju oleks, ta on väga agar.

ahn/auᴢ M -õuᴢ J-Tsv. -uᴢ Lu, g. -auu : -õusõ J 1. ahnus, ahnitsemine жадность, жадни-чанье; Lu neil meni ahnuz õpil neil muutus ahnitsemine (= töörühmamine kasusaamiseks) harjumuseks; 2. usinus, püüdlikkus усердие, рвение; M ahnauz võitap kõikõõ raskauu usinus võidab kõik raskused; J suur ahnõus piäp talo ülell suur püüdlikkus peab maja(pidamise) üleval.

ahn/õ Lu J-Must., g. -õõ ahne жадный; Lu ahnõ ińemin nät hulkuʙ silmät harrillaa, kõikk võttaiz enellee ahne inimene, näe, käib silmad pärani, kõik võtaks endale.

ahnõs /saa¹ Lu Li -sa J-Tsv., pr. -an : -õn Lu Li, imperf. -in Lu 1. ahnitseda жадничать, по-; Lu ep piä nii kõvassi ahnõssaa, meeᴅ rikkassi ei ole vaja nii kõvasti ahnitseda, lähed rikkaks; 2. usinalt, püüdlikult töötada (kasusaamise eesmärgil) проявлять (корыстное) рвение в работе; Li miä võin ahnõssaa tüütä teχ́ jä ; a ku kehnoss mahzõta, mitä miä nõizõn siz nii kõvassi ahnõssõma ma võin püüdlikult töötada; aga kui halvasti makstakse, mis ma siis hakkan nii väga püüdma.

ahnõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J (orig.: пристраститься).

ahnõs/õlla M (J-Tsv.), pr. -sõlõn : -sõõn M J, imperf. -sõlin J frekv. 1. ahnitseda жадничать; M mitä siä nii ahnõssõõᴅ : koolõᴅ, kõi ɢ jätäᴅ mis sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha); 2. J-Tsv. usinalt, püüdlikult töötada проявлять рвение в работе.

aho Ränk M Lu Li Ra J I (Ma), g. ahoo Ra J ah̆hoo M aho J-Tsv. 1. kesa; sööt, jäätmaa пар; перелог, залежь; M maa õli üh̆hee suv̆võõ ahonn maa oli ühe suve kesaks; M aho, ahomaa, se maa on jätettü ahossi. aho, se niku ookaa ʙ, a per̆rää taas tšüntääᴢ sööt, see maa on jäetud söödiks. Sööt, see nagu puhkab, aga pärast (= kunagi) taas küntakse; I meilä eellä õlivaᴅ nurmõd üvät tehtüüᴅ, siiz jätettii ahossiɢ, kazvi roho meil olid enne head põllud tehtud, siis jäeti sööti (jäätmaaks), kasvas rohi; 2. (kuiv) metsalagendik (сухая) лесная прогалина, лесная поляна; Lu ku metsää süämmez on lakkia paikka, siiz jutõllaa mettsä aho kui metsa sees on lage koht, siis öeldakse metsalagendik; Lu mettsäz on aho, metts-aho, ku on kõrkaa kõhta, ku on matala kõhta, jutõlla uitto metsas on lagendik, metsalagendik, kui on kõrge koht, (aga) kui on madal koht, öeldakse lodu (oit). – Vt. ka mettsä-, rüiz-.

ahoĺi/n (J), g. -zõõ J avar, lai просторный, широкий; a üülle, tšäärittü ahoĺizõõ tulupaa süämee, häülüb ümper mõizaa aga öösel, mähitud avarasse kasukasse, käib (öövaht) ümber mõisa.

aht/aa Kett. Len. vdjL K L P M Kõ V Po Lu Li (R-Lön. U Ra J) -a J-Tsv. -aaɢ I Ma (vdjI), pr. ahan K M Kõ V Lu J ahõn Lu ah̆haa I Ma, imperf. ahõn M Po ahõin J-Tsv. -azin M Kõ V Lu -õzin Lu ahta, vilja jm. kuivama panna сажать снопы и пр. на просушку; P rüiss ahtaass neĺĺä partta kõrraᴢ rukist ahetakse neli part korraga; Lu ku ahõttii, üφs issu parsiil, a tõin anti vihkoja kui aheti, istus üks partel, aga teine andis vihke (üles); I riiga on ahõttuɢ rehi on ahetud; P saunaz õlivad linad ahõttu saunas olid linad ahetud; Kett. ahan noottaa, sõpõita panen noota, rõivaid kuivama; ■ M ahõᴅ mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle vitsutasid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi tööle minna.

ahteri-kajutti Lu ahtrikajut кормовая каюта.

ahteri-topseli Lu ahtritopsel, besaantopsel кормовой топсель, бизань-топсель.

ahteri-tuli Lu ahtrituli кормовые огни; ahteri-tuli õli valkaa tuli ahtrituli oli valge tuli.

ahterkanttsi Lu ahtrikants (purjekal) кормо-вая надстройка; ahterkanttsis piεttii rookaa ahtrikantsis hoiti toiduaineid.

ahterpiikki Lu ahtritekk кормовая часть палубы, ют; ahterpiikki on alussõõ ahteri, mikä on täkki ahtritekk on purjeka teki ahtriosa.

ahtikkõi /n M J-Tsv. ahtiikkõin M, g. -zõõ : -zõ J ahtake(ne), kitsuke(ne) узенький; M viimizessi pää tuõb jo ahtikkõin lõpuks läheb (viljakuhja) pea juba kitsukeseks; J ahtikkõisõ tšiutto suurt meess et sõvõt kitsukesse särki (sa) suurt meest ei riieta; J järtšü on tehtü ahtikkõizõss lavvõss pink on tehtud kitsukesest lauast.

ahtukkõi/n ~ -nõ Lu Li, g. -zõõ Lu 1. ahta-ke(ne), kitsuke(ne) узенький; Lu põrna on mokoma pittšä, ahtukkõin põrn on niisugune pikk, kitsukene; Lu ahtukkõinõ remeni kitsuke rihm; 2. õhuke(ne) тоненький; Li leikkaa millõ ahtukkõinõ tükkü lõika mulle õhuke tükk (leiba).

aht/õri Lu Li J -eri Lu, g. -õrii Lu J -erii Lu ahter корма; Lu aluz-vene õli .. nenäpooli õli terävä, ahtõri õli tülppä purjelaeva paat oli (niisugune): ninapool oli terav, ahter oli tömp; Lu ruĺevoi on ahtõriᴢ roolimees on ahtris; Li alusõõ ahtõri purjeka ahter; Lu aluz ahtõril isuʙ purjekas istub ahtril (purjeka ahter on liiga sügaval vees); Lu ahtõri kajutti ahtrikajut.

ahtõri-käpälä Li = ahtõristeevi ; kassin ahtõri poolõz ahtõri-käpälä pool pannaa giĺiikaa ühtee siin ahtripoolel pannakse ahtertäävi pool kiiluga ühte.

ahtõrimašti Lu ahtrimast кормовая мачта, бизань-мачта.

ahtõri-pooli (Lu) ahteri-pool Lu looring, laeva ahtripool кормовая часть судна; giĺi-puu piti õlla juurõõkaa, juuri pantii ahtõri-poolõõ kiilupuu pidi olema juurega, juur pandi ahtripoolele.

ahtõripool-täkki Lu ahtritekk кормовая часть палубы, ют.

ahtõriseili ~ ahteriseili Lu ahtripuri кормовой парус; ahtõriseiliä kutsutaa boomiseili ahtripurje kutsutakse b.

ahtõristeeveni Li = ahtõristeevi ; ahtõristeeveniz on kahs kokkaa ahtertäävis on kaks konksu.

ahtõri/steevi Lu -šteevi Li ahterišteevi ~ ahteršteevi Lu ahtertääv ахтерштевень; Lu ahterišteevi on õikaa ahtertääv on sirge; Lu ahteršteevii alla on bošmukka, se on gilii õttsa ahtertäävi all on b., see on kiilu ots. – Vt. ka ahtõri-käpälä.

ahtõr-lasti Lu ahtrilast груз, находящийся в кормовом отсеке.

aht/õõ Li J-Tsv. ahtesse (наречие в форме илл-а от ahõ ); Li miä paan riigaa ahtõõ ma panen rehe ahtesse (= panen vilja parsile kuivama); J ku riig panna ahtõ, siis tätä lämmitetä kui rehi pannakse ahtesse, siis seda (= rehte) köetakse.

ahtõõ/za M-Set. -ᴢ Li ahtes (наречие в форме ин-а от ahõ ); M riiga on ahtõõza (Set. 55) rehi on ahtes (= on ahetud).

ahvan/a Lu (Li-Len.), g. -aa = ahvõn.

ahvõ/n K Kõ Lu Li Ra J -na Lu Li -nõ Lu J ahven Ku, g. -naa ~ -nõõ Lu -na ~ -nõ J

ahven окунь; J sveežiiss ahvõnoiss keitetä makuza suppia värsketest ahvenatest keedetakse maitsvat suppi; Lu puuttuzid ahvõnaᴅ näkkasid ahvenad; J ahvõnõ šokat (Must. 183) ahvena uimed. – Vt. ka ahvakko, ahvana, ahvokko, ahvonain.

ahõ M-Set. Lu J-Tsv., g. aht / õõ : J ahe (partele kuivama pandud vili) рей (полная снопов рига); Lu ahõ on parsil ahe on parsil. – Vt. ka ahoᴢ, ahuᴢ .

ahõt/taa Lu, pr. -an : -õn Lu, imperf. -in Lu = ahassaa ; ku jupka on liikaa lad́d́ a, tätä piäb ahõttaa kui seelik on liiga lai, peab seda kitsamaks tegema.

ai² Kett. K U L P M Kõ Lu Li J I aii K oi, oh, ah ой, ай; Lu ai ku porotap päätä oi kuidas pea valutab!; I ai ku miä unohtii, piäb joossak kot̆too oh kuidas ma unustasin, peab jooksma koju; K ai töö vetelühseᴅ ah teie vedelvorstid!

ai-ai Lu ai-jai Lu-Len. aija·i P ai-ai, oi-oi ай-ай, ой-ой; Lu ai-ai, nii ajap kõvassi, ni että praizgutõp silmäd roojaakaa tõisiilᴅ oi-oi, kihutab nii kõvasti, et pritsib teistel silmad pori täis.

aig/ allaa Lu -alla M -õllaa ~ -õlla Li õigel ajal, õigeaegselt вовремя, своевременно; Lu ku leikata sõrmii vai et saa aigallaa praavittaa, võiʙ nõissa vihottumaa kui lõigata sõrme või sa ei saa õigel ajal ravida, võib (haav) minna mädanema; M täm tuli kot̆too aigalla ta tuli õigeaegselt koju. – Vt. ka aigaza.

aikaa see päev on (pikk nagu) aasta; K eb õllu kotona .. niizä viiezä tšümmenezä aigassaigaza (Ahl. 110) ta ei olnud (käinud) kodus .. nende viiekümne aasta jooksul; J a sluuži enellees sata rubĺaa penšiä aigass-aigale (Must. 144) aga ta teenis endale sada rubla pensioni aastas. – Vt. ka aasta, aastaika.

aigassal/la: -l J tänavu, sel aastal в этом го-ду.

aigottaa Lu = aigõttaa.

aigõtt/aa: -a Li ajuti, vahetevahel время от времени; tämä meil eb õõ koko aika, a tšäüʙ väliaigõlla, aigõtta tema ei ole meil kogu aeg, aga käib vahetevahel, ajuti .

aijõt /taa Lu Li, pr. -an : -õn Lu Li, imperf. -in Lu Li aiaga piirata, tarastada огор/аживать, -одить; Lu aijõtõttu nurmi aiaga piiratud põld; Li piäʙ aijõttaa tara aed tuleb tarastada.

aik/a Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) Lu Ra J -ᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal.1 А́йка K-reg.2 А́йга Ii-reg.1, g. aig / aa K P M Kõ S Lu Li I -a J ajaa [< is] Lu Ku aeg время, пора; P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul; J aik liuguʙ aeg veereb; J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale; J saab aik üli aeg saab üle; I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi; Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on; P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest; Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla; J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama; Lu miä teen senee tüü aigaa perässä ( ~ aigaa mukkaa ) ma teen selle töö aja jooksul; J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski; J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma; M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige; M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg; M mööhä aika hiline aeg; I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes); J ammuizõ aiga perält ammu; M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja; J ammuss aigõss ammu(st ajast); Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu); Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks); Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud; Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi; Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna; M üv̆vää aikaa head aega!; M niittämizee aika viljalõikusaeg; I niittü aika heinaaeg; J rauhuᴢ aik rahu(aeg); Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg); K kuuro aika hetk; ■ L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul); Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul; J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul; M mussa katti rissii teetä meneʙ , se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks; Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu; Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi). – Vt. ka alkueinn-, aroamiz-, einä-, elkko-, elo-, hätä-, ilo-, johsu-, kukka-, kuto-, kutu-, kuuro-, lento-, lõppueinä-, lõunad-, lämmikko-, lühsü-, mähä-, mäntšü-, niittö-, niittü-, nältšä-, obahka-, oomnikko-, piimä-, pulma-, sovetta-, sõta-, sünnüttämizee-, sütšüzü-, žaaru-, tšerikk-, tševäd-, tšülvö-, tšüntö-, tuŋko-, vihma-, väli-, õhtago-.

aik/aa¹ K L M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön.) -a J-Tsv. ammu давно; L aikaa en õlõ narvaza õllu ma ei ole ammu Narvas olnud; Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, neᴅ mälehtän nüüd juba unustan nii väga, aga mis on ammu peas, neid mäletan; I vanat starikaᴅ aikaa aikaa pajattivaᴅ vanad inimesed ammu-

ammu rääkisid (vadja keelt); M kase õli jo apizõõ aikaa see oli juba väga ammu; J eb aika vass tšäi meill hiljuti alles käis meil. – Vt. ka eb-.

aik/ aa² L M J -a I just именно; L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest; I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ ; aika sama iiliä izzep tulta vanarahvas ütles, et Elias müristab; just sama Elias lööb välku.

aikaht /aa (J-Tsv.), pr. -aan : -an J, imperf. -iin : -in J = aikastaa.

aikahta/assa: aikõhtaassaa ~ -ssa Lu -ss J, pr. -an Lu J aikõhtaan Lu, imperf. -azin ~ aikõhtaazin Lu -zin J refl. ← aikahtaa ; Lu miä nii kõvassi heittüzin, jott aikõhtaazin ma ehmusin nii väga, et karjatasin; Lu miä ku silla teen tüküü, nii aikõhtaaᴅ vaa küll ma sulle teen vembu, siis karjatad ainult; J jeegõri aikahtaᴢ mettseᴢ inimiss jahimees hõigatas (hüüdis korra) metsas inimest.

aikai/n M Li -nõ Li, g. -zõõ 1. ammune давний, старинный; M täm on api aikain minu tuttava tema on minu väga ammune tuttav; Li se on aikainõ juttu, jo vana juttu kõvassi see on ammune jutt, juba väga vana jutt; 2. kogenud, elutark опытный, бывалый; Li aikain, se on jõka paikkaz on õlluᴅ. se on kõvassi aikain inemin a. on see, (kes) on igal pool olnud. See on väga kogenud inimene. – Vt. ka aikonõ, aikõnõ.

aikau/ta M-Set. (K-Al. Li), pr. M, imperf. -zi 1. sattuda, juhtuda очутиться; Li kui siä õõd aikaunnu kassee kuidas sina oled siia sattu-

nud?; 2. juhtuda, toimuda; tehtud saada слу- ч/аться, -иться, прои/сходить, -зойти; сделаться; M tämä aikaub senel tunnia (Set. 55) see juhtub kohe (sel tunnil); Li kase tüü on jo aikaa aikaunnu see töö on juba ammu teh- tud.

aik/kia Lu Li J-Tsv., pr. -in Lu Li J, imperf. -kizin Lu J karjuda, (valust) kiunuda; aietada кричать, визжать от боли; айкать, охать; J lahs aikip tšättšüᴢ laps karjub kätkis; J koirõlõõ tait puuttu, ku aikiʙ koer sai vist pihta, et kiunub; Li mitä tämä siäl aikiʙ ain, kattsuga, mitä täll siäl on tullu mis ta seal aina aietab, vaadake, mis tal on seal juhtunud.

aik/oo¹ M Lu J Ku -o J-Tsv.: M õm̆maa iä saab üv̆vii rahvaakaa aikoo oma eluaja saab inimestega hästi läbi (saab hästi hakkama); Lu ai ko saamatoo, ep saa aikoo oi kui saamatu, ei saa hakkama (= ei tule toime); J pojukkõin jo on nii suur, jot karjõᴢ jo saab aiko poisike on juba nii suur, et saab juba karjas hakkama; J pitkusõõ poolt paĺtto saab aikoo pikkuse poolest palitu sobib.

aikos/õlla Lu, pr. -sõlõn : -sõõn Lu, imperf. -sõlin Lu = aikutõlla ; unuri inemin ain aikossõõʙ unine inimene aina haigutab.

aikot/taa¹ M aigottaa (K-Ahl.) -taaɢ I haikottaa Ra (Lu Li) haikotta J-Tsv., pr. -an M aigotan K-Ahl. haikotan Lu Li haikotõn Ra, imperf. -in 1. haigutada зевать, позевывать; Ra en taho haikottaa, a haikotuᴢ tuõʙ ma ei taha haigutada, aga haigutus tuleb; M lahs alkõ aikottaa, mitäleb ühtä voimaa aikotaʙ laps hakkas haigutama, millegipärast haigutab ühtesoodu; 2. impers. haigutama ajada тянуть, по- к зевоте; M minnua egle kõv̆vii aikotti. en tul̆lõis läsimää eile ajas mind kõvasti haigutama. Kui ma vaid haigeks ei jääks! – Vt. ka aikotuttaa, aikotõlla, aikutõlla, haikottaassa.

aikot/õlla P M (Kett. R-Reg.) -õlla ɢ I aigotõlla (K-Ahl.) haikotõl / la Li (Lu) -lõ Li -l J-Tsv., pr. aikot / tõlõn P aigottelen K-Ahl. -tõõn M haikottõõn Lu J, imperf. -tõlin Kett. M haikottõlin J frekv. ← aikottaa ¹; 1. M nääd jo lahs tahob mak̆kaamaa, täm aikottõõʙ, õõrõp silmiä näe, laps tahab juba magama (jääda), ta haigutab, hõõrub silmi; I võõraza taloza aikotõllaɢ ep kõlpaaɢ võõras majas ei sobi haigutada; 2. Li minnua haikottõõʙ mind ajab haigutama. – Vt. ka aukutõlla.

aikõi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ J ajalik, maine преходящий, земной; aikõizõd ihasusõd ja mad́d́õsu-sõᴅ maised himud ja naudingud.

ailahtaa (R-Lön.) hailaht / aa Ra (J-Tsv.), pr. ailahtaan : -an Ra, imperf. ailahtiin : -azin J 1. (naeru) lagistada, lõkerdada хохотать; R kui se nainen nagrajaisi, avarinta ailahtaisi (Lön. 687) rl. kui see naine naeraks, avarind lagistaks (naeru); Ra mitä nüt hailahtab nagraa ni kõvassi mis ta nüüd nii kõvasti naerda lagistab?; 2. naerma pursata расхохотаться, разразиться смехом; J irvissi ampaᴅ, hailahtaᴢ nagrõma ajas hambad irvi, purskas naerma.

ailaht/õlla K -ella (K-Ahl.) hailahtõlla M Lu Li J, pr. -õlõn K -elen K-Ahl. hailahtõõn M Lu Li J, imperf. -õlin K hailahtõlin M Lu Li J frekv. 1. hirnuda ржать; K opõn ailahtõlõʙ hobune hirnub; 2. (naeru) lagistada, lõkerdada хохотать; J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub; J mitä nii hailahtõõᴅ mis sa nii lõkerdad?; 3. valjusti häälitseda (karjuda, hüüda, laulda jne.) громко голосить (кричать, аукать, петь и т. д.); Li ku tšäütii mõizaa riigõllõ tappõmõz viĺĺojõ, nii hailahtõli siäl mettseᴢ, hahatti, znatšit, tšuuditti kui käidi mõisas rehel, vilja peksmas, siis karjus (keegi) seal metsas, naeris, tähendab, (seal) kummitas; 4. alpida, ebakorrektselt käituda вести себя развязно; Li ain hailahtõõʙ, noo mokomi sõnõi vizgop kõikkõlla·ajõziid ja siäl joonittõõʙ, nagrõʙ, kõiɢ mokomain aina albib, noh, pillub igasuguseid niisuguseid sõnu ja jookseb siia-sinna, naerab, üldse niisugune (alp); 5. tegevusetult ringi luusida бродить без дела; M hailahtõõtta tšül̆lää möö luusite mööda küla.

aili-kilkki Lu väike räim мелкая салака.

ailipüüttši Li = ailipüüttö.

ailipüüttö Li räimepüük, -saak улов, лов салаки; tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük.

aim/a M Lu J-Must. I (Li), g. -aa ainult (adjektiivselt), pelk, paljas один (лишь, только); M aapazikkoza ovaᴅ enäpältä aimaᴅ aavaᴅ haavikus on enamasti ainult haavad; M täm sei aimoo obahkoo, eʙ tahtonu omenaakaa ta sõi paljaid seeni, ei tahtnud kartuliga; Li väliss tehtii i

aimõssõ kapusõssõ piirõgõ, a too kapussaa pantii alla, ailia pantii päällä vahel tehti ka ainult kapsast pirukas, aga mõnikord pandi kapsast alla, räime pandi peale; Lu kõikk õli aimaata šiškaa kõik olid puha kaltsud; J aima tulta puhub (Must. 167) puhub selget tuld.

ain/a Kett. K R M Kõ Lu Li vdjI I -ᴀ Ku Lu Li I ain Kett. vdjL K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku ai L P M J 1. aina, üha, ikka всё , всё только, всё еще; K aina mölizeb itkõa aina viriseb nutta; P pojokkõizõnn ain tšäüzin õunõi vargassamaᴢ poisikesena käisin aina õunu varastamas; Lu ain suurõt povvõᴅ, ain eb anna vihmaa üha on suur(ed) põu(a)d, ikka (veel) ei anna vihma; 2. alati всегда; M kuusipuussa tehtii ain mäntä (pudru)mänd tehti alati kuusepuust; J sauna tehtii ain kaukaapõlla saun tehti (= ehitati) alati (majast) kaugemal(e); 3. ikkagi, siiski всё же, всё-таки; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa (= metsa poole); I babo äd́jässä tšiiniɢ, äd́jä nagriissa, aina nagriz eb lähem maassa eit (võtab) taadist kinni, taat naerist, ikkagi ei tule naeris maast (lahti). – Vt. ka ainatši, aintaki, aivaa ¹ .

ainag/o Kett. K M Lu J (R-Eur. P), g. -oo M J subst., adj. ainuke, (üks)ainus один единственный; P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni rl. mu mõrsja, mu ainukene, mõrsja, minu ainus hani; M ühs ainago peeni pojokkõin õli, tõinõ õli tüttrikkõin üksainus väike poisike oli, teine oli tüdrukuke; M näill on lahs api ainago lahs neil on laps päris ainuke laps; ■ M mam̆maa ainago mammapoeg; Lu jõka ainago igaüks. – Vt. ainogo, ainoi, ainõ.

ain/atši ~ -õtši Li -tši P 1. aina всё; Li linaseemene see ep tuntunnu. vot siis piti mennä ainatši poikanõ libo täüzinemin piti mennä sitä äärtä müütä. siiz näh tuntu seemene linaseeme, see ei paistnud välja. Vaat siis tuli minna aina, (kas) poisike või täiskasvanud inimene pidi minema seda serva mööda. Siis, näed, paistis seeme; 2. ikkagi, siiski всё же, всё-таки; Li vaikko läsivälle i tootii dohteri, a tämä ainõtši kooli ehk küll haigele toodigi arst, (aga) tema suri ikkagi; P siε et tahtonnu, etti tulõn, a tulin ainatši sa ei tahtnud, et ma tulen, aga ma tulin siiski. – Vt. ka aina, aintaki, aivaa ¹ .

ain/o J (R-Reg.), g. -oo subst. ainus, ainuke единственный; R tie siha silmälleni azopaika ainolleni (Reg. 12) rl. tee koht mu silmale, asupaik mu ainsale; J müü tulimma ainolõõ appii, kalalõõ kaazikõssi rl. me tulime ainsale appi, kalale kaasitajaks. – Vt. ka ainavoin, ainia, ainuᴅ.

ainog/o Lu Li (K-Sj. R-Eur.), g. -oo = ainago ; Li tšell on ühs poika, siᴢ jutõllaa što täll on ainogo poika kel on (vaid) üks poeg, siis öeldakse, et tal on ainuke poeg; ■ Li jõka ainogo ep tuntõn sklatkoittaa igaüks ei osanud (sara-fane) voltida. – Vt. ka jõka-.

ainov/a (Kõ Lu), g. -aa = ainagi ; Lu üllääl eb õõ üht ainovaa üleval ei ole ühtainust(ki hammast).

aintaki P M Lu (Kõ-Len.) ain-taki M siiski, ikkagi вс ё-таки, всё же; P tulõ aintaki tule siiski!; Lu tätä kui ni praavitõtti, tämä aintaki kooli kuidas teda ka raviti, ta siiski suri; M ep täm hoolinnu em̆mää sõn̆naa, aintaki meni, kuhõ tahtõ ei ta hoolinud ema sõnadest, läks ikkagi, kuhu tahtis. – Vt. ka aina, ainatši.

ainõgo² J adv. ainult только; se ainõgo katsop što täll rahoi ebõõ see (= Kuzma) ainult vaatab, et tal ei ole (enam) raha. – Vt. ka ainult, aivonaa.

air/o P Lu Li Ra J air J-Tsv. hairo Ku, g. -oo Lu Li J aer весло; Lu airo on kuusipuuss aer on kuusepuust; Lu kahõl airol sovvataa, ühel airol julitaa kahe aeruga sõutakse, ühe aeruga tüüritakse. – Vt. ka juli-, perä-, ruĺa-.

airo/a J-Tsv., pr. -on ~ -n J, imperf. -zin J aerutada грести.

airo-lapja Li aerulaba лопасть весла.

airorutška Lu aeru käepide рукоятка весла.

airo-tõmpaamiin Lu aerutõmme гребок.

airo-tüürä Li tüüriaer кормовое весло.

airovene Li airo-vene Lu sõudepaat гребная лодка; Li airovene, seneka va saaᴅ airoikaa soutua, a seiliä pääl et saa panna sõudepaat, sellega saad vaid aerudega sõuda, aga purje ei saa peale panna.

ais/a Kett. K-Ahl. P M S Lu Li J I Ku (Kõ) Lu ais J-Tsv. (Lu), g. aiz / aa Kett. P M Kõ S Lu Li J I Ku -a J ais оглобля; P kui kahyõ rattaakaa on rattaaᴅ, siz on red́d́eᴅ, bõõ aizaᴅ, a ku on vaŋkkuri, siz on vaŋkkurii aizaᴅ kui on kahe rattaga kaarik, siis on r- d, pole aisad, aga kui on vanker, siis on vankri aisad; M siᴢ aj̆jaaᴢ opõn lai t́joo aisolaisõõ siis aetakse hobune ree aisade vahele; Lu adral õlla aizaᴅ adral on aisad; I aizaa kokaᴅ aisa konksud; J tšeerä aizat kottoo keera aisad kodu poole (= hakka koju sõitma). – Vt. ka adra-.

aisakokka: aisõkokka (Li) aiskokka Lu aisakonks крючок оглобли.

aissiä K L J assiä J-Tsv. ah (sina), oh ах (ты), ой; J aissiä minu laŋko, niku valo aŋko kk. ah (sina), minu lang, (sa oled) nagu sõnnikuhang; J aissiä kui valap kõvassi vihma oi, kuidas valab kõvasti vihma!; J assiä mi uhkaa talo oh, kui uhke talu!

aisu K-Al. M Po J-Must. I (Kõ-Len.) hai / su P Lu Ra J (Ku) χaisu P г̧ аису Pal.1, g. aizuu M Kõ Po -zuu P J -zu J 1. hais, lõhn запах, вонь; P täll on üvä nenä, võtaʙ haizuu tal on hea nina, tunneb haisu (ära); M ku bõõ avvottu azõ, siz uguritsat kõik teeʙ val̆loo aizulõõ kui nõu pole hautatud, siis paneb kõik kurgid haisema, nagu sõnnik; J jot kassen eb õllõis sinu haisua et siin ei oleks sinu haisu(gi) (= kao siit, mine ära)!; K kui tulin taraa, nii tuli taarii aisu, õvvõõ tulin, nii õluõõ aisu (Al. 53) kui tulin aeda, siis tuli taari lõhn, tulin siseõue, siis (tuli) õlle lõhn; Lu aisu üvä i maku üvä on lõhn (on) hea ja maitse on hea; M makuza saunaa aisu magus sauna lõhn; 2. õhk воздух, дух; M piäʙ vähäkkõizõ tuuluttaa rihi, aivo on raskaᴢ aisu tuleb natuke tuba tuulutada, (siin) on väga raske õhk; M täällä ep tap̆paa üv̆vää aisua, teemm akkunaa avõõ, tuulutamma i leeʙ üvä aisu siin ei jätku värsket (head) õhku, teeme akna lahti, tuulutame ja tuleb värske õhk; M nüd on kerkiä aisu nüüd on värske õhk. – Vt. ka viina-. – Vt. ka haiso.

ais/õa K (P Pal.1) haisõa (Kett. L P Ra J) -õaɢ (Ii-reg.1), pr. aizõʙ K P haizõʙ Kett. L P Ra J Айзебъ Pal.1 Ii-reg.1, 1. p. -en K-Ahl., imperf. -i K = aisaa ; J pilaunnu liha haizõʙ riknenud liha haiseb; Ra mualla haizõʙ muda järele haiseb; P klopiiroho, tämä haizõʙ kõvassi sookail, see lõhnab tugevasti; Ra kukka üvässi haizõʙ, miä vaa nuuskaan lill lõhnab hästi, mina aina nuusutan.

aita Ränk Kett. K L P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J I Ku (R Ra) ait J-Tsv., g. ad́d́ / aa K-Salm.1 R P M Kõ Lu Li J I -a J ad́aa K-Ahl. ad́j / aa K I -a K-Must. J-Must. adja Kõ-Len. aij / aa Lu Ku -jaa Lu Li ajjaa Li 1. aed, tara изгородь, плетень; M aita on ümper tar̆raa. on pisuaita i on riukuaita aed (tara) on ümber köögiviljaaia. On (olemas) pistandaed ja lattaed; Lu aita on tehtü ŕuuguissa i keppiissa aed on tehtud lattidest ja keppidest; J ad́d́õᴢ rippuvõt sõvaᴅ aia peal ripuvad riided; Lu aijaa sammõᴢ aiapost; Lu aita seipääᴅ aiateibad; Lu aita riuguᴅ aialatid; Li pisoᴢ aita ~ J pulikk ait pistandaed; 2. J-Ränk sard (vilja kuivatamiseks) сушило (для сушки хлебов); ■ J progonaa aijaᴅ tara karjatee ääres (teat. põlle tikandkiri). – Vt. ka kalmo-, keppi-, koša-, lama-, pisikko-, piso-, pisoz-, pissü-, pisu-, riuku-, seipää-, seiväz-, tara-, tikki-, traatti-, täkki-, vittsa-.

aitasammaᴢ M Li aita-sammaᴢ M aiapost столб в изгороди.

aitaseiväᴢ P M Lu Li (Ku) aita-seiväᴢ M aitseiväᴢ K M Ja (Lu) ait-seiv / äᴢ P -eᴢ J-Tsv. aiateivas кол в изгороди; M piäb vitsaakaa tšääriä aitseipäät tšiin tuleb vitsaga siduda aiateibad kinni; Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui omad tiivad.

ait/azikko: -õzikko J-Tsv., g. -azikoo : -õziko J (orig.: огороженное место).

ait/ta [< is?] J Ku, g. -aa ait амбар, клеть; J sellee aitad annõttii, lukoo võtii luvattii rl. sellele aidad anti, luku võti lubati.

aiv/ aa¹ ~ -a Lu aina, üha всё, всё только; aiva piti kuttoa võrkkua aina pidi võrku kuduma; aiva reppään itkaa aina nutan (rebin nutta); nenässä aivaa tilkuʙ ninast aina tilgub; ku aivaa aivassõõᴅ, siis jutõllaa što verno, mitä duumaziᴅ kui aina aevastad, siis öeldakse, et (see on) õige, mida mõtlesid. – Vt. ka aina, ainatši.

aiv/ aa² Kõ Lu väga, õige очень; Kõ miä näin karssakonnaa, õli aivaa suur ma nägin kärnkonna, oli väga suur. – Vt. ka aivoi ² , aivoo, aivõõ.

aiv/assaa ¹ P -õssa ~ -õssõ J-Tsv., pr. -asan P, imperf. -asin : -õsin J = aivassaa ² .

aiv/assaa² P M J (Kett. K-Ahl. Lu) -assaa ɢ I -õssaa M Ra (J) -õssaaɢ (I), pr. -assaan K M Lu J -õssaan M Ra J -õssan Ra J, imperf. -assiin P M -õssiin M Ra -õssin Ra -õssii I aevastada чихать, чихнуть; J inemizel on päätauti, siiz aivassaaʙ (kui) inimesel on nohu, siis (ta) aevastab; I egle rõhgaa aivõs̆sii, taitaa tšülmä tagossi eile aevastasin kõvasti, vist sain külma.

aivassaassa: aivõssaa / ssa Li, pr. aivassaan : -n Li, imperf. aivassaazin : -zin Li = aivassaa ²; miä en taho nii paĺĺo aivõssaassa, a aivõz ain tuuʙ ma ei taha nii palju aevastada, aga aevastus aina tuleb (peale).

aiv/asõlla Kett. L P Ke M Kõ Lu (Kr) -õsõlla Li (M J) -õsõll J-Tsv. -asõllaɢ I (vdjI) -õsõllaɢ ~ -õssõllaɢ I, pr. -assõlõn L P -assõõn Kett. M Kõ Lu -õssõõn M -õssõn J, 3. p. aiwassalab Kr, imperf. -assõlin Kett. M Kõ Lu -assõl̆lii vdjI -õssõlin J frekv. aevastada; puristada (hobuse kohta) чихать; фыркать; M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nohu on (ninas), aina aevastan; Li aivõz ain tuuʙ, ain piäʙ aivõsõlla aevastus aina tuleb (= kipub peale), aina tuleb aevastada; M katti aivassõõʙ kass aevastab (turtsub); I opõnõ aivassõõʙ hobune puristab.

aiv/aᴢ M Lu Li -õᴢ Lu Li Ra J-Tsv., g. -ahsõõ : -assõõ M -asõõ Lu -õsa [sic!] J-Tsv. aevastus чиханье, чих, чох; Lu millõ tuõb aivaᴢ mulle tuleb aevastus (peale); J aivõsa pääle jutõlla : õõ terve aevastuse peale öeldakse: ole terve!

aivin/ a Lu Li, g. -aa Lu (ropsimisel saadav) parim, peenim lina (puhas lina, millest takk on välja soetud) чистый лён, кудель; Li siz võtti sitä sorraapaa hägläzi, siis hägläzi siittä heenopõka, što parõp se aivinõ tullõiᴢ siis võttis suges selle (takusema lina) jämedama linaharjaga, siis suges sellest peenemaga (= peenema linaharjaga), et see a. tuleks parem; Li vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla, pääliskoontõla i tappura ; a maamõ tšedräᴢ lõimiiᴅ, aivinõitõ, što maamõ millõ neit eb antõnnu vaat seda pealmist lina ma ketrasin ja takukoonalt, pealiskoonalt ja takku; aga ema ketras lõimi, parimaid linu, (sest et) ema mulle neid ei andnud.

aivinai/nõ J (Kõ-Len.), g. -zõõ J peenlinane, peenest linast из тонкого полотна; J terve, tšiutto aivinainõ rl. tere, peenest linast särk!

aivoi¹ Lu J-Tsv. aivo·i K ai-voi Lu oi-oi, ai-ai ой-ой, ах; J ai-voi, tšüläᴢ om põlo oi-oi, külas on tulekahju!; Lu ai-voi mill ku om vaiva, miä em või õikõttaa entä ai-ai, küll mul on valu(s), ma ei või end sirgu ajada; Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä ai-ai, küll on pilkane pime(dus)!

aivonaa J I ainult, üksnes один только; J ebõ poju, a va aivonaa ühs sittõ ei ole poisike(st), vaid ainult paljas sitt. – Vt. ka ainõgo ² .

aiv/oo Len. Kett. K U P M Kõ S Ja-Len. -uo U L P M -o R-Lön. M Kõ J väga, õige; üsna, päris очень, слишком; весьма, совсем; K aivoo iloza tüttärikko väga ilus tüdruk; L tämä aivuo õli selvä ta oli väga tark; Kõ aivoo vähä seiᴅ väga vähe sõid; M emä aivoo suv̆vaab õm̆maa poikaa ema armastab (hellitab) väga oma poega; M paĺĺo on aivo tara-menoja med́d́ee tšüläzä üsna palju on meie külas aiapidamisi; K mene sinne, ko leeb aivoo pimiä mine sinna, kui on päris pime; M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta pärast pesu läks kampsun päris kokku. – Vt. ka aivaa ² .

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆ja / a M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. -aɢ vdjI I Ma ajjaa ɢ I, pr. ajan K R L P M Kõ Lu J -a vdjI, imperf. ajõ / n P M Lu -in J ajin (Li) ajazin P M 1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada гнать, по-, сгонять, отгонять, вгонять; M kõõᴢ kõv̆ vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust; K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust; Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle; P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja; J pakkoo ajama pakku ajama; K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära; Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud; Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles; J aja vene rantaa aja paat randa; M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule; Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad); Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad; J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku); J svaajaa ajama vaia sisse lööma; J vasara [=  vasaraa ] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa; M aja viĺĺaa lipitsaakaa ko k̆koo aja vili viskelabidaga kokku; Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla; J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama; 2. taga ajada, püüda, otsida гнаться, го-няться; преследовать; J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama; J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma; Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu); Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama; M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire; M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama; M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama; 3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) гнать, добывать посредством перегонки; Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva; J ajaʙ viinaa ajab viina; Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva; 4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada удал/ять, -ить (о волосяном покрове); линять; Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti); Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga; K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale; J koir ajap karvaa koer ajab karva; J sulkiit ajama sulgima; J tšüüniit ajama küüsi vahetama; 5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.); M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg; Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu; J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama; P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi; J vakkoa ajama vagu ajama; J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama; Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva); J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa aja ʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle; Lu ajannu liiva leetunud liiv; J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee; Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama; 6. impers. umbe, paiste ajada нарывать; Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe; Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama; 7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться; J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki; M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega; Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris; M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale; Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes; Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres; Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab; Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu; ■ M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle); M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld; P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartuli-

vaod tuleb ajada hobusega; K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?; J naĺja ajama nalja tegema; J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu; J vilett ajama vilistama; J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema; Lu ajab ühtee on sarnane; J tämä ajab minuss üli ta on minust üle; J ent õikassi ajama ennast õigustama; Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja.

aja/ᴅ (Li), g. -taa Li (mereveest jääv) uhtaine, (mere)kõnts нагонный ил, (морской) нанос; meri lainõõkaa toukkaap siält sene poiᴢ, ajataa meri tõukab lainega selle kõntsa sealt välja. – Vt. ka meri-. – Vt. ka ajattõ, ajatõᴢ, ajo, ajotuᴢ .

ajaj/a P (Lu) Lu Li J-Tsv., g. -aa J 1. (karja) ajaja погонщик; Li lehmäd mennää eeᴢ, a takanõ on ajajõ, karja ajajõ lehmad lähevad ees, aga taga on ajaja, karja ajaja; 2. tagaajaja, püüdja (ka mängudes) ловец, погоня; водящий в играх; J ajajõd joossa takann tagaajajad jooksevad taga; 3. hobusemees, vooriline возница; Li õpõzõõ ajajõ, see, tšen ajab õvõss, niku kuttšeri hobusemees, see, kes ajab hobust, nagu kutsar; Lu izvozaa ajajõᴅ voorilised; 4. ratsanik всадник; J se ajajõ püüsi näite tšii rihmõpetliikaa see ratsanik püüdis neid (= metshobuseid) köissilmusega. – Vt. ka meri-, riuku-, takaa-.

ajat/taa Lu Li J -ta J-Tsv., pr. -aʙ Lu Li J -õʙ Li J, imperf. -ti Lu J 1. hrl. impers. (kõhtu) puhitusse ajada пучить (о животе); J haposs rokass ajatti vatsaa hapukapsasupist ajas kõhu puhitusse; Lu vatsaa onõ ajattanu kõvass kõhu on kõvasti puhitusse ajanud; J lanttu ajataʙ kaalikas ajab puhitusse; 2. impers. umbe ajada (sõrme jne.) нарывать (о пальце и т. д.); Li sõrmõa ku kõns ajatõp kõvassi, sis tätä kõvassi pakotõʙ kui ajab sõrme kõvasti umbe, siis ta valutab väga; 3. impers. paiste ajada распух/ать, -нуть; Li ajatõʙ utarõᴅ (pärast poegimist) ajab udara paiste.

ajatu/ᴢ M Kõ Lu J (Kett. Li), g. -hsõõ (Kett.) -ssõõ (M) -sõõ Lu J -zõõ J-Tsv. 1. mõte мнение, мысль; M me d́d́e ajatussõᴅ tultii ühtee meie mõtted langesid ühte; Kõ kase on üvä ajatuᴢ see on hea mõte; J jo ajatuz võtaʙ : kõlmõtt päivä ep tuõ kottoo juba paneb mõtlema: kolmandat päeva ei tule koju; 2. enne, uskumus, (ebausklik) arvamus предзнаменование, предсказание, суеверие; Lu kui merimeez nätši unõz naiz-eläjää, kump tätä kuttsu tüvvee, jutõltii se tääp kehnoa, se on ajatuᴢ kui meremees nägi unes naisterahvast, kes kutsus teda ligi, (siis) öeldi, (et) see on paha enne, see on uskumus.

ajat/ õlla Kett. P M Kõ Lu J (K L Li) -ella (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn P -telen K-Ahl. -tõõn K L M Kõ Lu Li J, imperf. -tõlin P M Lu J -telin R-Eur. 1. mõelda; arvata думать; мнить, полагать; M ajattõõʙ, ajattõõʙ, nii etti pää lõhkõõʙ mõtleb, mõtleb, nii et pea lõhkeb; Lu miä ajattõõn, jott em müühäsü, jovvun ommaa aikaa ma arvan, et ma ei hiline, jõuan õigel (omal) ajal; J ajatõlla tämä pääle, jot tämä om vargõssõnnu arvatakse tema kohta, et tema on varastanud; 2. kahelda, olla umbusklik сомневаться, быть мнительным; Lu tšen ajattõõʙ, se izze end eb uzgo, sitä inemissa jutõllaa uskomoiton kes on umbusklik, see ei usu iseennast(ki), seda inimest nimetatakse uskmatuks.

ajat/õᴢ Li (Li), g. -tõõ = ajaᴅ ; mere ajatõᴢ, on ajatõᴢ merekõnts, on kõnts. – Vt. ka meri-.

ajo Lu Li J-Tsv. (R-Eur. R-Reg. P Ku), g. ajoo ~ ajo J 1. sõit; aju, kihutamine поездка; быстрая езда; Lu kõns lähetää ajjoo, pannaa õpõzõll vaĺĺaaᴅ kui minnakse sõitu, pannakse hobusele valjad (pähe); Li miä õlin siäl mõnt päivää ajoᴢ, no ajoss ep tullu mittää valmiᴢ, tühjää tüütä tein ma olin seal mitu päeva sõidus, aga sõidust ei tulnud mingit tulu, tegin tühja tööd; J suurõ ajoka meni opõizõll läpi tšülä suure ajuga sõitis hobusega läbi küla; 2. aju(jaht) погоня, облава (за зверем); Lu mentii irvee ajool mindi põdrajahile; Lu mentii susijõõ ajool mindi hundijahile; Lu ültšee ajo hülgejaht; 3. (nõela)piste стежок; J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet; 4. (mere-, jõeveest jääv) uhtaine, kõnts нагонный ил, нанос; Lu meri vesi ajo meremuda, -kõnts; Lu jõki vesi ajo (suurveest jääv) jõemuda; ■ J kuza ajoz õliᴅ kus sa olid (= mida sa käisid tegemas)?; J mitä ajoa lähsi ettsimä mis asja ta läks otsima (= milleks ta sinna läks)? – Vt. ka hirvi-, meri-. – Vt. ka ajaᴅ .

aju K-Ahl. M J-Tsv. (Li), hrl. pl. ajuᴅ M Li J-Tsv. 1. aju, ajud; mõistus мозг; ум; J ajud om pää luu süämeᴢ aju(d) on pealuu sees; Li inemizel on pääajuᴅ, no i elämill õlla toož ajut pääzä inimesel on peaajud, aga loomadelgi on samuti ajud peas; M ajud üppävät päässä, nii paĺĺo pajatin ajud hüppavad peast (välja), nii palju rääkisin (= pea on väsinud pikast jutust); M tälle ajujõ on annõttu päh̆hää talle on mõistust pähe antud (= ta on tark inimene); M ajut kuivõvaᴅ ajud kuivasid ära (= jäi rumalaks); 2. pl. üdi костный мозг; M luuza on ajuᴅ i pääzä on ajuᴅ luus on üdi ja peas on ajud. – Vt. ka luu-, pää-.

ajuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J (orig.: мозговой).

ajõl/la Kett. K M Lu Li Ra J (P Kõ) ajella (R-Eur. R-Reg.) -l J-Tsv. -laɢ I (vdjI), pr. -õn K P M Kõ Lu J ajõõn M Lu -õõ vdjI, imperf. -in M Lu -ii I frekv. 1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida гнать, погонять, сгонять, отгонять; I müü koloviškailla ajõlimmas sus̆sia me ajasime tuletukkidega hunte (eemale); P menimmä mettsää offotalõõ õravoi tappamaasõõ, ajõlõmma puissa vällää läksime metsa jahile, oravaid tapma, ajama (neid) puude otsast ära; M opõzii ajõllaz nii kaugaa kui läheb viĺĺa vällää õlgõssa hobuseid aetakse (rehepeksul) ringi nii kaua, kuni vili läheb kõrre küljest lahti; M õlgõd ajõltii kõik kujalõõ õled aeti kõik (rehetoast) välja; 2. taga ajada, püüda гнаться, гоняться; P menimmä põõsai müö ajõlõmaa lintuita läksime põõsastesse linde taga ajama (püüdma); J ajõli vargõss takka ajas varast taga; Kõ noori pojo, kõrvatakuzõd märjäᴅ, a tütteriä jo ajõlõp tak̆kaa noor poiss, (endal) kõrvatagused märjad, aga juba ajab tüdrukuid taga; 3. sõita, kihutada; (edasi-tagasi) joosta ехать, ездить, мчаться; бегать (туда-сюда); I sinneg ajõli petterissä paĺĺo vättšiä sinna sõitis Peterburist palju rahvast; M meez ajõli suudnalla merellä mees sõitis laevaga merel; J elka ajõlka nii kõvassi opõiziika, väzütteett ärge kihutage nii kõvasti hobustega, väsitate (nad ära); Lu domovikk on lehmää selleᴢ i ajõlõb lehmääkaa õvvõa müütele majahaldjas on lehma seljas ja kihutab lehmaga mööda õue (ringi); M laska ain ajõlõʙ, a vällää ep saa nirk aina jookseb (edasi-tagasi), aga (laudast) välja ei saa; ■ M ku on kalpõa maa, sis piäʙ äessää kõlmõlta piiltä : ajõlõᴅ, ajõlõᴅ kõiɢ rissii rassii kui on kõva maa, siis tuleb äestada kolm korda: ajad, ajad (= äestad) kõik risti-rästi (üle).

aka/na Kett. K-Ahl. M S Lu Li I (P Po) -nõ Li -n Li J-Tsv., hrl. pl. -naᴅ M S Po I (Kõ-Len. Ja-Al. Ja-Len.) -nat K-Ahl. J-Must. -nõ Lu J (Li) agan, aganad мякина; Li siz ajõtaa kokkoo viĺĺa akanõijekaa parvõᴢ siis aetakse vili aganatega koos hunnikusse; I viskazi ivijä : akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ tuulas viljateri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole; M jõka viĺĺal on õma akana igal viljal on oma agan; M akanat söötettii lehmiile aganad söödeti lehmadele; M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb (= on kerge liikuma) nagu aganakott; M lin̆naa akanaᴅ linaaganad, -luud. – Vt. ka kagra-, lina-, nisu-, rüiz-, sekali-, õzra-.

akanaleipä M (J) akanleipä J aganaleib мякинный хлеб; M akanaleipää söötii nältšäaigalla aganaleiba söödi näljaajal.

akanapää M Lu fig. aganapea, pudrupea мякинная голова; M täm mokom i on akanapää ta ongi niisugune aganapea.

akanik/ ko M Po Lu Li J-Tsv., g. -oo Lu J -o J aganik мякинник; M sarrai õttsaza on tehtü mokom akanikko kuuri otsa on tehtud niisugune aganik; J akan veejjä riigõss akanikkoo aganad viiakse rehest aganikku.

akanõi/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J aganane, agana- мякинный, мякинистый; akanõiss leipä kuile ep tahtau süüvve aganaleiba pole nagu tahtmist süüa.

akat/tsi J-Tsv., g. -sii : -si J akaatsia акация; akatsi kukad on valkaᴅ akaatsia õied on valged.

akk/a¹ M Lu J J hakka Kett. Len. M Kõ, g. akaa eit, vanaeit стару/ха, -шка; Lu eletää ukko ja akka elavad taat ja eit; M tämä on vapivana hakka ta on väga vana eit; M ühzii hak̆koo elämmä tšüläzä üksnes vanaeided elame (siin) külas; ■ Lu metsä akka (Must. 159) metshaldjas. – Vt. ka bobuli-, lehtši-.

akku/na Ränk K L P M Kõ V Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len.) -nõ Lu Li -n Lu J-Tsv. Аккуна Tum., g. -naa K L P M Lu Li J 1. aken окно; Li akkunõt ku õltii õikõas poolõs, siz ahjo õli tehtü kurraa poolõõ, jott sis parõpi sinne näüb ahjoo kui aknad olid (uksest minnes) paremal pool, siis ahi oli tehtud vasakule poole, et siis näeb paremini sinna ahju; M vahittii akkunassa, mitä se hakka nõizõp tetšemää vahiti aknast, mida see eit hakkab tegema; Lu ku jumal jürizi i tulta lei, siiz akkunaa tehtii kurassõõkaa risiᴅ kui müristas ja lõi välku, siis tehti aknale noaga ristid; Li meil on pantu järtšü ihan akkunõn nallõ meil on pandud pink lausa akna alla; M näilee niku para kannaʙ , tuõb uhsiissa ja akkunoissa neile nagu kratt kannab (varandust), tuleb ustest ja akendest; Lu akkunat tärizeväᴅ aknad tärisevad; Lu akkuna on ragollaa aken on praokil; M tee akkuna sellällä·ä avõõ tee aken pärani lahti; Lu akkunat higõssuvaᴅ, tääʙ vihmaa akna(klaasi)d higistavad, (see) ennustab vihma; M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged; J viiloo akkun viilu-, katuse-, pööninguaken; Li akkuna petliᴅ aknahinged; Lu akkuna poduška ~ akkuna päälüᴢ aknalaud; Lu akkunaa hiki aknahigi; Lu akkunaa ramka aknaraam; M akkunaa nališnikaᴅ akna pealisliistud; Li uhzõõ i akkunaa piinõᴅ ukse ja akna piidad; Li akkunaa ruupu ~ Lu akkunaa zvena aknaruut; M akkunaa klazi aknaklaas; J akkunaa kokka akna haak; 2. räppen, leitse-, suitsuauk дымовое оконце, диал. дымник; Lu uhzõõ pääl on tehtü akkuna ukse peale on tehtud suitsuauk; Lu akkuna võtõttii avõõ, jäänos-savvu meni poiᴢ räppen võeti lahti, ving läks välja; I ülimein akkuna (Ränk 55) suitsuauk (ukse kohal seinas); ■ J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma (ühiseks õlletegemiseks). – Vt. ka viilo-, üĺeez-. – Vt. ka ikkuna.

akkunaa-glazi Lu = akkunaklazi .

akkunaklazi M akkuna-klazi Li (Ja-Len.) aknaklaas оконное стекло; Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid.

akkuna/laa Ra -l̆laa M I akkun-ala K-Al. = akkunallõõ ; I mee akkunal̆laa süüttämää kan̆noo lähen õue kanu söötma.

akkunališnik/ka (Lu), pl. -aᴅ Lu akna pealisliist наличник.

akkunal/la Lu Li vdjI I -lõ J -l M Lu J õues, õuel во дворе; Lu mõnikkaall on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömned, õues kasvavad; J meill on meri akkunallõ rl. meil on meri õues; Lu issuvad akkunalla rinnaltaa kahs meessä istuvad õues kõrvuti kaks meest. – Vt. ka ikkunna·lla.

akkuna/ llõõ K -llõ Po a·kkuna·ll Li -l Lu õue, õuele во двор; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ, isutattii akkunallõ nelipühil toodi metsast kased, pandi õue (püsti); Li tõi rihepäält sen villaa vakakaa a·kkun·all tõi lakast selle villa korviga õue (tuulduma).

akkunal/ta K P I -t Lu õuest, õuelt со двора; K akkunalta ŕäägaʙ : na miä sillõõ tõin üviätä siemeniä hüüab õuest: säh, ma tõin sulle häid seemneid; P akkunalta tultii jo rihiesie õuest tuldi juba tuppa; Lu võtõttii akkunalt poika i veetii poiᴢ võeti õuest poiss ja viidi ära.

akkun/aluᴢ M Po Lu I -a·luᴢ M I õu двор; Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa-ala, mis on hoonete ümber, see on õu; Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ, isutattii akkunallõ, akkunalus pühittii puhtaass nelipühil toodi metsast kased, pandi õue (püsti), õu pühiti puhtaks; I ahaᴢ akkunaluᴢ, eb õõ kuza tšäänütäɢ väike (kitsas) õu, ei ole, kus ümber pöörata. – Vt. ka akkunnaluᴢ.

akkunapoduška M Lu akkunpoduška M aknalaud подоконник.

akkunaraami Lu = akkunaramka.

akkunaruuto Lu aknaruut (вставленное) оконное стекло.

akkunna/laa M J -l̆laa M -la K-Al. = akkunna·llõ.

akkunnal/la K-Al. M Li Ra I akkunn-alla [sic!] K-Al. -l P õues, õuel во дворе. – Vt. ka ikkunna·lla.

akkunn/a·llõ P -alla M Li -al Kõ-Len. õue, õuele во двор; P lazzimma katii akkunna·llõ lasksime kassi (toast) õue; P tulimma kotuo akkunna·llõ tulime koju õuele. – Vt. ka ikkun-na·lla.

akkunnalta M Li õuest, õuelt со двора.

akkunnaluᴢ Li I = akkunaluᴢ.

akt́or/i J-Tsv., g. -ii J näitleja актёр; da siä õõd õikõ täüz akt́ori ja sina oled õige päris näit- leja.

aku Lu aga kui а когда; sis veejjää süümine perääᴢ, ku õllaa kaukaal tüüᴢ, aku õllaa litši, sis tullaa kottoo murtšinal siis viiakse söök järele, kui ollakse kaugel tööl, aga kui ollakse ligidal, siis tullakse koju hommikust sööma. – Vt. ka ako .

akutšni/kka M Lu -kk ~ -k M okutšnikka Lu akušnikka Li, g. -kaa M okutšnikaa Lu muldamisader соха-окучник; M omenad vagottaaz akut nikaakaa kartuleid mullatakse muldamisadraga; Lu okut nikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool lehed, ta ajab mulla kahele poole.

ala³ Lu Li J indekl. alumine; ala- нижний; J ala kõrt alumine korrus; Lu ala uuli alahuul; J ala pooliin alumine; Lu servät painuvad ala poolõõ servad painduvad allapoole; J ala poolõlt ~ ala poolta altpoolt; ■ Li se on ala tuuli bortta, se tõin on pääli tuulõõ bortta see on alttuuleparras, see teine on pealttuuleparras; Lu ala tuulõõ bortta alttuuleparras. – Vt. ka alu ² .

alaa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J al̆laa M Kõ S I all / aa M Po Lu I -a Kõ-Len. I ala K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Lu Ra J-Must. J-Tsv. Kr 1. adv. alla, allapoole вниз, под; P lazzõttii mäjess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla; M ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)-saade vedama, siis pistetakse alla suured kepid; J peened lahzõt kussa ala väikesed lapsed kusevad alla; I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki; 2. postp. alla под; L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin seisma kuuse alla; P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis Griša isa võttis ta oma hoole alla; M tehtii tšütühsiä kapusaa al̆laa tehti kütist kapsa istutamiseks; M täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi; 3. prep. alla под; M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb alla-

mäge; Lu taatta nappaab viinaa allaa süümi-zee isa võtab viina söögi alla; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) J juurõnalaa juure alla; I jäänal̆laa jää alla; Ra krinttsoin-alaa välistrepi alla; M lavõzõnal̆laa pingi alla; I väräjänal̆laa värava alla; I vüünal̆laa vöö vahele. – Vt. ka ahin-, ahjon-, akkun-, kailan-, maan-, pään-. – Vt. ka allaallõ, allõ, nalaa.

alag/o Lu J (Ra), g. -oo Lu J alang, (ranna)madalik, alamjooks побережная низина; Lu alagoo vätši on meree rannaᴢ alamjooksu-rahvas on (= elab) mererannas.

alak/ko M Kõ Lu Li, g. -oo 1. madal koht, nõgu; adj. madal низина, низь; низкий; M alakko kuttsuaz meil sitä, ku nät niku on mätši mokoma, a all on niittü. siiz vot siällä kuttsuaᴢ alakko : tänäm meemmä alakkoosõ löömä niittüä nõoks kutsutakse meil seda, kui, vaat, on nagu niisugune mägi, aga all on heinamaa. Siis, vaat, seal (= seda) kutsutakse nõoks: täna läheme nõkku heina(maad) niitma; Lu mill on koto tehtü alakkoo, alakkoo paikkaa mul on maja tehtud nõkku, madalasse kohta; Li meil on alakkos paikkõs tšülä, müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meil on küla madalas kohas, meie oleme nõos, meil on (siin endine) merepõhi; 2. madala maakoha elanik, nõoelanik (eeskätt Mati küla inimene) житель низин (преимущественно о жителе деревни Маттии); M möö õõmma alakoᴅ. kui jo kattilalta meemmä sih̆hee, meitä kuttsuaz alakoᴅ meie oleme nõoelanikud. Kui (= et) juba Kattilalt läheme sinna (= nõkku), (siis seepärast) kutsutakse meid nõoelanikeks.

alakkotee Li nõotee, madalat paikka läbiv tee низинная дорога; alakkotee, niku on matalapas paikkaza ; a se on üläkkotee, ülepäällä nõotee, (see) on nagu madalamas kohas; aga see (seal) on kõrgendikutee, kõrgemal.

alakõvain Lu Li = alakoori ; Li leiväl on kõvainõ päällä, tšühzetettü ni siz on alakõvain i päälikõvain leival on koorik peal, (kui on) küpsetatud, siis on alumine koorik ja pealmine koorik.

alalõõssaa J = alaassaa ; J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab (koore)riba (lahti).

alameri Lu rannalähedane meri близкое к берегу море.

alanaaro (M) ala-maaro Lu alumine nari нижние нары; Lu butkaz õltii talvõll, sinne tehti maaroᴅ , kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll onnis oldi talvel (kala-

alanoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J alandada уни/жать, -зить.

ala /nõ (Lu) -ne Kõ-Len. -n Lu: Kõ mato mussa, maa alane, kirjeva [< is?], kuloo alane (Len. 229) rl. madu must, maa-alune, kirju (madu), kulualune; Lu veen alan kehveli veealune kehvel. – Vt. ka meelen-, vee-.

alapar/si (M Lu Li), hrl. pl. -rõᴅ M Lu Li alumine pars, alumised parred (rehetoas) жердь нижнего колосника, нижний колосник (в риге); M riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ ; se on iältä nii rehetoas on alumised parred ja ülemised parred; see on alati nii (olnud); Li mõnikkail õltii vaan ühed, no ain kahõd õlti parrõ ᴅ, üläparrõd i alaparrõᴅ mõnel olid vaid ühed (parred), kuid (tavaliselt) olid alati kahed parred, ülemised parred ja alumised parred. – Vt. ka aluparsi.

alapaᴢ Lu allapoole ниже; mato meni ain alapaᴢ madu läks aina allapoole.

alapoduška Lu = aluspoduška.

alapooli M Lu Li ala-poo / li Lu J-Tsv. -l Lu alapool, alumine pool нижняя часть, оборотная сторона, изнанка; Lu karvasiini on päält kauniᴢ, alapooli on niku karvanõ vahelik on pealt punane, alumine pool on nagu karvane. – Vt. ka alupooli.

alaräät/o M Li alumine rida; alumine osa нижний ряд; нижняя часть; Li a müü ku isumma nät kõikii räätöö, ülepäl, a alõpal isuta viil räätö inemized ni sis saaʙ jutõlla : nät siäl on alaräätö, a m õõmm ülerääöᴢ aga kui meie istume, vaat, kõik ritta, ülevalpool, aga allpool istuvad inimesed veel ritta, siis võib öelda: vaat, seal on alumine rida, aga meie oleme ülemises reas; M vot polovikaᴅ, mokomaᴅ suurõᴅ roojõkkaat sõvaᴅ mokomaᴅ kummad õltii, neitä siäl alarääoz virutõttii, a kassenna parapia sõppõõ vaat põrandariided (ja) need, mis olid niisugused suured mustad rõivad, neid loputati seal (pesutiigi) alumises (= madalamas) osas, aga siin (sügavamas vees loputati) paremaid rõivaid.

alaspäi M Kõ Lu Li Ra alas-päi J-Tsv. 1. alaspäi вниз головой; J alas-päi rippullaa, niku üü-lakko alaspäi, rippudes, nagu nahkhiir; 2. kummuli вверх дном; M tšäänä lännikko alaspäi keera lännik kummuli; M kori õli talvõll alaspäi pud́d́ee pääll paat oli talvel kummuli puude peal; ■ Kõ kupoĺoo aattonn tšülvetäᴢ. se vihta vizgatas katolõõ. ku eittääb alaspäi, sis koolõt kazell vootta jaanilaupäeval viheldakse. See viht visatakse katusele. Kui langeb ladvapool ees, siis sured sel aastal.

alass /i Kett. K-Ahl. L P M Lu Li J -iɢ vdjI I alasti нагишом, донага; нагой; P älä õlõ sõvaza i älä õlõ alassi (Mäg. 89) (muinasjutust:) ära ole riides ja ära ole alasti; M miε õlin jo alassi, kui tämä tuli saunaa ma olin juba alasti, kui ta tuli sauna; M eitti eneen alassi võttis enese alasti; M alassi inehmissa kujalõ eʙ laskõa alasti inimest tänavale ei lasta; Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas; J ilka alassi ~ iho alassi ihualasti. – Vt. ka ihan-.

ala/ᴢ P M Kõ Lu Li Ra J Ku -s K-Ahl. -aᴢ P Lu al̆laaᴢ M 1. adv. alla, allapoole вниз; P tämä tuli ähüpεält alaᴢ ta tuli ahju pealt alla; Lu üvä rooka meep kerkiässi alaaᴢ hea toit läheb kergesti (suust) alla; Lu jää tuli alaᴢ oli jääminek; Li laugas tuli alaᴢ Lauga jõel oli jääminek; Lu vesi püürtääʙ, veeb i vennee alaᴢ on veekeeris, viib paadigi alla (= põhja); M tee meneb ül̆leez i al̆laa ᴢ, paĺĺo on mätšiä tee läheb üles ja alla, palju on mägesid; Lu viiraa alaᴢ viira alla!; M a siiz vot kui veekaa sõdgoᴅ, siis teep sen̆nee alakoorõõ … noo, plootnossi issuuʙ, issuub leipä al̆laaᴢ, ep tuõ makuza leipä aga siis, vaat, kui sõtkud veega, siis teeb selle alumise kooriku …, noh, tihkelt vajub, leib vajub alla, ei tule maitsev leib; P riput pεä alaaᴢ ripud pea allapoole; M meeli jo meni alaᴢ mõistus on juba alla käinud; 2. prep. alla вниз, по, под; M ku alas tuulta, sis parapõss viskuaz akanad vällää kui allatuult, siis tuulatakse aganad paremini välja; M vesi johzõb alaz virtaa vesi voolab (jookseb) allavoolu; Li alaz mättšiä on helppo mennä, ülez mättšiä on raŋkka nõissa allamäge on kerge minna, ülesmäge on raske ronida (tõusta); J menin alaz orkua läksin nõlvakust alla; ■ Li noo, selle mehele lüüti nenä alaᴢ noh, see mees sai pika nina.

alazmätšiä M Li allamäge под гору; Li naizõõ kelkkaa ku issuuᴅ, nain sinuu alazmätšiä veeʙ, a ülezmätšiä eb vee vs. kui istud naise kelku, (siis) naine viib su allamäge, aga ülesmäge ei vii. – Vt. ka allõ-mäjee.

alazmättää Li = alazmätšiä ; issuud naizõõ kelkkaa. tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs. istud naise kelku. Ta sõidutab sind allamäge, aga ülesmäge ei vii (ei tõsta).

alaznenä Ra 1. kongus nina нос с горбинкой, крючковатый нос, нос крючком; 2. kongus ninaga inimene человек с крючковатым носом.

alaz /orkoo M -o·rkoo ~ alazzo·rkoo Li = alazmätšiä ; M elä laz alazorkoo johsõmaa ovõssa, paa ravvaᴅ suhhõõ ära lase hobust allamäge jooksma, pane rauad suhu; Li piä õvõssa suussa tšiini, elä laz nii kõvassi menemää alazzo·rkoo hoia hobust (ohjadega) suust kinni, ära lase nii kõvasti allamäge minema.

alati [< e?] J = alattu ; tämä alati ain tširoᴢ ta alati aina vandus.

alatsi Ra alatt́śi (Ku) = alattsõõ ; Ra miä menin ad́d́an alatsi tarasõõ ma läksin aia alt (läbi) juurviljaaeda. – Vt. ka maan-.

ala-tšuutto J = aluštšiutto.

alat/tsõõ Ar. -tsyõ L -syõ P -tsõ J postp. alt, alt läbi из-под; P alatsyõ vettä menemmä podvodnoi lodgaakaa vee alt läheme allveelaevaga; J koirat tullaa põltojee perittse, katid aitojeen alattsõ rl. koerad tulevad põldude tagant, kassid aedade alt. – Vt. ka maan-. – Vt. ka alatsi, alitsõ, aluzii, alutt́śi, alõitsi, alõtsii, alõtsõõ.

alattu Lu alati всегда; alattu tšävvää kasta teetä müü alati käiakse seda teed mööda; meil tšäüb alattu vätši meil käib alati rahvast. – Vt. ka alati, alõzii.

alauuli M Lu ala-uuli J alahuul нижняя губа; J uulõd on bröllillää, ala-uuli ripuʙ huuled on pruntis, alahuul ripub.

alavaatõ Lu alumine rõivas одежда, носимая поверх белья; tolstofka se on alavaatõ, alla šinelii tolstovka, see on alumine rõivas, sineli all.

alavirta Lu alamjooks нижнее течение; jõgõõ alavirta jõe alamjooks.

alaõttsa M Li (söögilaua) alumine ots задний конец (стола); Li üläõttsa lautaa see õli jumalnurkkaᴢ, a alaõttsa, see õli … tänne lautoonurkkaa tuli, uhzõõ poolõõ laua ülemine ots, see oli ikooninurgas, aga alumine, see oli … tuli siia riiulinurka, ukse poole; M pojoᴅ issuuvaᴅ lautaasõõ üleõttsaa, a tüttäreᴅ alaõttsaa poisid istuvad lauda (laua) ülemisse otsa, aga tüdrukud alumisse otsa.

alg/attaa: -õttaa Li Ra, pr. -atan : -õtan Ra, imperf. -atin alustada начинать, начать; зачинать; Ra tšen alguu algõta ʙ, tšen lõpuu lõpõtaʙ kes alguse alustab, kes lõpu lõpetab?

algokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J haluke поленце; viska algokkõin ahjo viska haluke ahju.

algus/sa M Li -s Li J-Tsv. alguses, esiteks сначала, поначалу; M algussa möö vähäkkõizõ ookazimma, a nüᴅ nõizõmma töötä tetšemää alguses me natuke puhkasime, aga nüüd hak-kame tööd tegema; J alguss päi alguses, esiteks.

algõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn : -õn J, imperf. -lin J frekv. alustada начинать.

ali U M vdjI I aĺi K Lu relat. või или; K tšako tulõp tšülääsee, sis põlo aĺi pokoinikka leeʙ (kui) kägu tuleb külasse, siis tuleb tulekahju või keegi sureb; Lu jaani ohtogoss riuguu õtt-

alitsõ [< sm?] Lu = alattsõõ ; maa mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt läbi, kõvast maa(pinna)st läheb läbi.

alk/aa K U L P M S Po Lu Li Ra J Ku (Kett. Kõ Ja-Al. Kr) -a J-Tsv. -aaɢ I (Kl-Set.), pr. alg / an K U L P M Kõ S Lu Li J -õn Li J -aa Kl, imperf. -õn K M -in Lu Li J Kl 1. hakata (ka impers.); alata, alustada нач/инать, -ать (также безл.); U algan tänänn õlutt tšihuttaa hakkan täna õlut tegema; J nahka algap tšiskaussa nahk hakkab kestendama; P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu; J algõp sooja tehä (ilm) hakkab soojenema; J alkõizin tüüt tehä, da en tää kui alka hakkasin tööd tegema, aga ei tea, kuidas alata; J algõttu tüü tahob lõpõttõmiss alustatud töö tahab lõpetamist; Kõ jürt inn õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) alustamine; Lu miä nõizõn alkamaa alõss ma hakkan kinnast looma (alustama); M leipä on algattu leib on alustatud (= leivast on juba lõigatud); 2. alata; sugeneda, tekkida нач/инаться, -аться; зачинаться; K issutalod ümpär talvimiikkulaa alkõva istjatsed (= noorte õhtused koosistumised talviti) algasid talvise nigulapäeva paiku; I räštogona alkõvat svädgaᴅ, i õlivad veerissiεssaakk jõulude ajal algasid talistepühad ja olid kolmekuningapäevani; J kui va alki põlo, nii müü hüppezimm üleᴢ nii kui algas tulekahju, nii me hüppasime üles; M näd jo alkaas pikkaraizõd õunaᴅ näe, juba tekivad väikesed õunad. – Vt. ka alkaussa, alkoa, alkuussa.

alka/assa ~ -ssa (Lu Li Ra), pr. -aʙ Lu, imperf. -azi alata, hakata нач/инать, -ать; Lu sirkaall ilmõll kaukõmõizõd maad alkaavat koijjoossa kirka ilmaga hakkavad kauged maad kangastuma; Ra milla silmäd alkaasti paizõttua mul hakkasid silmad paistetama; Ra puipud alkasti t́iukkaa, taitaa tahotaa süüvvä kanapojad hakkasid siutsuma, vist tahavad süüa.

alko Kett. K L M Kõ Lu Li Ra J I (Len. P Ke) halko I (Ku), g. alg / oo M Lu Li J -uo L P halg; (kütte)puud полено; поленья, дрова; M algot pantii riittaa halud pandi riita; Lu algot präkkiväᴅ halud praksuvad (tules); Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg pooleks lõhutud; Lu podräd alko lühikeseks lõigatud halg; Lu alkoi veetii petterii (kütte)-puid viidi Peterburi; Lu paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süekaa aurukatelt köeti ennemalt puudega ja söega; L miε lienen alkoi kantajanna ma hakkan (kütte)puude kandjaks; Lu aluz õli alko lastis (Len. 280) laev oli (kütte)puudelastis. – Vt. ka koivu-, kuusi-, švirka-, tõrva-.

alk/oa M (K-Al. Lu Ku), pr. algo ʙ M Lu, imperf. -o K hakata нач/инать, -ать, за/чинать, по-; K tüttärikoo isä süätü, alko rääkaa tüdruku isa vihastas, hakkas karjuma; M alkoaz nätšüä laivoᴅ oras hakkab paistma. – Vt. ka alkaa.

alkohiili Lu puusüsi древесный уголь; pajas pietää i alkohiili sepapajas hoitakse ka puu-sütt.

alkoi/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J küttepuu-, halu- дровяной (orig.: поленный).

alkomettsä Li küttepuumets (ainult küttepuudeks kõlbav mets) дровяной лес; mettsä on …, saab jutõlla, što alkomettsä i irsimettsä. alko-

alkopärämä Li sületäis halge охапка дров.

alkoriitta M Lu I (K-Al. J-Tsv.) alko-riitta Lu (J-Tsv.) puuriit поленница; M alkoriitta meni maalõõ puuriit kukkus (läks) ümber.

alkosaraj/a ~ -õ Li alkosa / rai ~ -rrai M puukuur дровяной сарай.

alku L P M Kõ Lu Li Ra J, g. alguu M Lu Ra J 1. algus; alustus, loomus начало; починок, починный ряд (при вязании); J jõga tüü alku näüttib raŋkõssi iga töö algus paistab raskena; M tšen bõ alguu aluttaisõis, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõis, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ, sitä ain juõltii kaŋgastöözä, kaŋkaa men̆noiza kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, siis rumal teeks keskpaiga valmis (koputaks keskpaiga). Seda öeldi alati kangakudumise juures; Lu leivää loppu ja alku on kannikkõ leiva lõpp ja algus on kannikas; Lu alõtsõõ vai sukaa alku labakinda või suka loomus; Kõ vas on alku einä-aikaa alles on heinaaja algus; Lu ku alku kuuta on sooja ilma, kala on kui noores kuus on soe ilm, (siis) on kala; 2. idu зачаток; Li mullakaz alku mullane idu. – Vt. ka algatuᴢ, alguᴢ, algõtuᴢ. – Vt. ka alkualõtsõ, alkusukka.

alk/ua M J-Tsv. (Lu Li), pr. alguʙ M Li J,

imperf. -u Li alata; sugeneda, tekkida нач/и-наться, -аться; за/чинаться, возник/ать, -нуть; M uus voosi algub esimeizell päivää janvaria uus aasta algab esimesel jaanuaril; M kõhtšizõõ tšülässä alguʙ karjala Koskolovo külast algab isurite ala; M meillä algub linatöö meil algab linatöö; J tšenni ep tää kõns maailm on alkunnu keegi ei tea, millal maailm on tekkinud; M eellä ved́ õli nii etti rautateetä meil petterii eb mentü, kõõz jo alguttii need rautateeᴅ ennemalt oli ju nii, et raudteed mööda (= rongiga) meil Peterburi ei mindud, kui juba said alguse need raudteed. – Vt. ka alkoa.

alkukannikka M Lu leiva alguskannikas кра-

alkukeppi Li kangavarb, kanga algusvarb (varb, mille külge seotakse lõimede otsad) пришвица (жёрдочка, к которой прикреплялись концы основы в ткацком станке); alkukeppi, tämä on pikkarain, hoikka ku kase sõrmi. alkukeppi. vot sis sihe ku sõlmusti kõiɢ, siiz vod i pääsürjä tiukõttii kangavarb, ta on väikene, peenike nagu see sõrm. Kangavarb. Vaat siis, kui siia sõlmiti kõik (lõimeotsad kinni), siis, vaat, pingutati ka kangapoomi. – Vt. ka algõtus-pulikka.

alkukuu M Lu Li Ra alku-kuu M Lu Li noorkuu новолуние; Li alkukuu, ku kuu vass alguʙ, sünnüʙ noorkuu (on), kui kuu alles tekib, sünnib; M alkukuuza eb algõttu mit̆täät tehä noores kuus ei hakatud midagi tegema; Ra alkukuut tavotõttii lampait kerittsää noorel kuul tavatseti (= oli kombeks) lambaid niita; M ku kloppia tapad alku-kuuta, siz nõisõvat kazvamaa kui tapad lutikaid noores kuus, siis hakkavad siginema.

alkupulli J esimene viinapudel (pidutsemisel) бутылка (водки) для зачина (на праздновании); siz naisiill õli üφs putõli viinaa, alkupulli siis oli naistel üks pudel viina, esimene pudel (peo alustamiseks).

alkutalvi Li talve algus начало зимы.

alla¹ Kett. P M Lu hall / a Lu Li Ra J I Lu Ra J hall J-Tsv., g. allaa M -aa Lu Li J 1. hall; öökülm изморозь; заморозки; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs. luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; I tänänä oomniz õli halla maaza täna hommikul oli hall maas; M alla väliss pil̆laaʙ omennaatiᴅ, mussõnõvaᴅ. siᴢ juõllaᴢ : näd alla pani jo, alla tapaᴢ, tšülmä öö öökülm rikub mõnikord kartulipealsed, (need) lähevad mustaks. Siis öeldakse: näe, öökülm juba rikkus, öökülm võttis ära, külm öö; 2. härmatis иней; J kõvall pakkaizõll puud on hallõ kõva pakasega on puud härmas; J noorõt kuuzõt hallõn nallõ seissaa, eväd liikaahtaa noored kuused seisavad härmatise all, ei liigahta.

all/a² Kett. K L P M Kõ Lu Li J vdjI I Lu Li J all K P M Kõ-Len. Lu Ra J-Must. Ku ala K allah Kr А́лла K-reg. 2 Алла Pal.2 1. adv. all внизу; P ühet parrõd on all, tõizõd on kõrkõapall ühed parred on all, teised on kõrgemal; Lu jalgasilla on tormaad alla jalastel on rauad all; P nüt tämä on rikaz mieᴢ, täll on jalgad all nüüd on ta rikas mees, tal on jalad all (= ta on heale järjele saanud); 2. postp. all; juures, lähedal под; около; P üφs põlto õli rütšii all üks põld oli rukki all; M meemmä kot̆too, miä en taho kassua vihmaa alla lähme koju, ma ei taha vihma käes märjaks saada; M möö õlimma itšäpäivää alla me olime Itšäpäivä (mõisa) all (= kuulusime Itšäpäivä mõisale); M täm on vaŋgii alla ta on vangis; K i tämä seitsee vuotta sõti, narvaa alla sõti ja ta sõdis seitse aastat, Narva all sõdis; 3. prep. all под; M näd́d́e koto seizoʙ alla mäe nende maja on (seisab) mäe all; M alla põlvia painumapaikka all(pool) põlve (on) põlveõnnal; 4. postp. enne до, под, перед (во временном значении); Ra uutizõn all loppu leiʙ enne uudseleiba lõppes (vana) leib; 5. prep. enne до, под, перед (во временном значении); Lu sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi enne vihma sääsed suruvad, purevad vihaselt; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) I božnitsanalla ikoonide riiuli all; M koonalla maja all; P lavõzõnalla ~ M lavõznalla (seina)pingi all; Lu vüünalla vöö vahel. – Vt. ka ahin-, ahjon-, akkun-, kailan-, kainon-, maan-, nenän-, ohtogon-, sillan-, taran-, tuulõn-, õttsakkun-. – Vt. ka nalla.

allaa/lla: -l M Lu - l ~ -ll Li all внизу; Li siäl on allaal näᴅ niitti, što vipu siiz ep lähe poiᴢ seal all, näe, on nöör, et (voki) keps ei lähe(ks) siis (tallalaua küljest) lahti. – Vt. ka alalla.

allaa/llõ: -lla ~ -l Li 1. adv. alla вниз; 2. postp. alla под; sis sinne ammõspuu allaal letti venu-tõtti, siis siält panti napakeppi siis tõmmati (lõime)lett sinna sälkpuu alla, siis seal(t) pandi nabakepp (leti otsast läbi). – Vt. ka alaa.

allaallõssaa Li = alaassaa ; tämä tänävä on uusis sõppiiloiᴢ ülleelt ja allaallõssaa ta on täna pealaest jalatallani (ülevalt alla) uutes rõivastes.

allaalt/a: Li alt снизу; algid allaaltõ alustasid alt. – Vt. ka alalta, alta.

allej/a Li, g. -aa Li allee аллея; pippinää mõi-zaz on pittšä alleja Pippinä mõisas on pikk allee.

alli/a Lu hallia Lu Li, g. -a = alõa ; Li lahsi itki nii halliall äälell laps nuttis nii haleda häälega; Lu hallia sõna kaastundlik sõna.

allikkaizii Lu aegamisi [?] медленно [?]; karu laskõzi, kannii allikkaizii, illikoittaa karu langes, niiviisi aegamisi, tasahilju.

all/õ P Lu Li J -õõ Lu -yõ P all Lu 1. adv. alla вниз; под низ; Lu kõlmõttšümmet kõlmõd vihkoa pantii kuilaa, kõlmõttšümmet pantii allõ i kõlmõssa tehtii pää kolmkümmend kolm vihku pandi hakki, kolmkümmend pandi alla ja kolmest tehti pea; Lu siz nõizõb virtaamaa mahla, kaukolo vai paŋki on pantu allõ siis hakkab mahl jooksma, küna või pang on pandud alla; P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla (= aitasin ta heale järjele); 2. postp. alla под; P tševääl pojokkõizõd i tüttärikkõizõᴅ pantii võikukka lõugaa allõ kevadel panid poisikesed ja tüdrukukesed võilille lõua alla; Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati ehitama uut maja, pandi nurga alla hõbedane raha. – Vt. ka ahjon-, akkun-, kailan-, kainan-, kainon-, pään-. – Vt. ka alaa, nallõ.

alo/i M J-Tsv., g. -i : -ja J aaloe алоэ.

alpa K-Al. (J-Must.), g. alvaa halb плохой, дурной; K ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuõni (Al. 54) rl. oi kui rumal (oli) meie ema, halb meie hellitajake; J ehtši o d́jab tõisõ poolõ ja piäb alvass tõissa (Must. 157) rl. võib-olla hoiab ühe poole ja peab halvaks teist.

alppij/a J, g. -aa J paeluss ленточный глист, солитёр.

alta K R-Eur. L P M Lu Li J vdjI J alt M-Set. Kõ-Len. Lu J-Tsv. I alᴅ 1. adv. alt снизу; Lu alta paaru nõizõb i lekama kaugaa eb jäätü alt tõuseb aur(u) ja lahvandus ei jäätu kaua; M ülleeltä on ahaᴢ, a alta on lad́d́a. on i mokomia lännikkoita ülevalt on kitsas, aga alt on lai. On ka niisuguseid pütte; M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs. pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama; J alt päi altpoolt; 2. postp. alt из-под, под; Lu jalgan alt kilitetää jala alt kõditatakse; 3. prep. alt из-под, под; J alt tuulõõ viĺĺ alttuulevili (tuulamisel eralduv halvem vili); Lu katsob alta kulmaa vaatab altkulmu; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu jäänalta jää alt; J katosõnalta katuse alt. – Vt. ka ahin-, akkun-, sillan-. – Vt. ka alalta, allaalta, nalta.

altia K-Ahl. L halti / a M-Set. Lu J-Tsv. Li -ja Lu, g. altia L 1. haldjas дух, сверхъестественное существо; Lu järvezä õltii haltijaᴅ järves olid haldjad; Lu sauna haltijaᴅ saunahaldjad; 2. M-Set. (sõimus. руг.). – Vt. ka mettsä-.

altiaᴢ K L P Kõ (Kett.) halti / aᴢ K Lu Li Ra -as J-Tsv. -jaᴢ (Lu), g. altiaa : -aa ~ -jaa Lu, pl. altiahsõᴅ Kett. haldjas дух, сверхъестественное существо; Li mikä se on haltiaᴢ, ts̆enniit tätä ep tää, ep kõnzaid õõ nähnü. no duumataa s̆ to tämä piäb õlla … mokomaᴅ pitsäᴅ sõvaᴅ päällä ja pittšä [sic!] ivussiijeka mis on haldjas, keegi teda ei tea, pole kunagi näinud. Kuid arvatakse, et ta peab olema … niisugused pikad rõivad seljas ja pikkade juustega; K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad; L altiaᴢ on paska heŋki haldjas on paha vaim; Kõ altiaᴢ on paha voima haldjas on kuri jõud; L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas kohas on haldjas ehk peremees; L i merez on haltiaad i maall on haltiaᴢ nii meres on haldjad kui ka maal on haldjas; Lu veez õli haltiaᴢ vees oli haldjas; R riigaz on haltiaᴢ rehes on haldjas; J mee va jõgõlõ, haltia tõmpaab vettee mine vaid jõele, haldjas tõmbab vette; L altiaaᴅ ne alpaava haldjad, need halvavad; Lu hulkup paĺĺa päi niku haltiaᴢ hulgub paljapäi (ringi) nagu haldjas; L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad; L õlivat saunaa altiaaᴅ olid (olemas) saunahaldjad; L õjaa altiaaᴅ ojahaldjad; L metsää altiaaᴅ metsahaldjad; Lu meri haltia ᴢ sitä peĺĺättii merehaldjas, seda kardeti. – Vt. ka koto-, meri-, mettsä-, sauna-, vesi-.

alu² Lu J-Tsv. indekl. alumine; alus- нижний; J koollõ vass alu pooli on opšivoitõttu majal on alles alumine pool vooderdatud; Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa, ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta. – Vt. ka ala ³ .

alujupka Li alusseelik исподняя юбка; nellä-kaŋkaizõd alujupkõd õlti kõiɢ neljast kangalaiusest olid kõik alusseelikud.

alukaatsaᴅ Lu pl. t. (meeste) aluspüksid кальсоны; enne õli alukaatsad i päälikaatsaᴅ , nüd on kaatsad ja štanaᴅ ennemalt olid aluspüksid ja pealispüksid, nüüd on aluspüksid ja püksid.

alukannikkõ Li (leiva) lõpukannikas последняя краюха (хлеба); see on pääliskannikkõ, a se on alukannikkõ see on (leiva) alguskannikas, aga see on lõpukannikas.

alukõrta Li = alakõrta ; kahskõrtõin koto, siz on üläkõrt i alukõrta (kui on) kahekorruseline maja, siis on ülemine korrus ja alumine korrus.

alumai/n (Lu Ku) -ne J-Must., g. -zõõ Lu = alumõin ; Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõᴅ evät kestä hammastega on halb lugu, alumised ei pea vastu.

alum /õin K-Al. M Kõ Li J-Tsv. (Kett. R Ra I) -ein Ränk, g. -õizõõ R Li -õizõ J alumine нижний, исподний; I štanaᴅ ovaᴅ päälümeizeᴅ, a kaatsaᴅ ova ᴅ alumõizõᴅ štanaᴅ püksid on pealmised, aga aluspüksid on alumised püksid; Li alumõin venttsa alumine palgikord; Kõ perennaa isub alumõizõz lavvaa õttsaᴢ perenaine istub laua alumises (= uksepoolses) otsas; Ränk alumein avanto (Ränk 82) alumine jääauk (= jääalusel kalapüügil jääauk, mille kaudu noot veest välja tõmmati). – Vt. ka alimain, alumain, alõmain, alõmiin.

alu/na: -n J-Tsv., g. -naa : -na J maarjajää квасцы.

alupagla Lu Li nooda v. võrgu allservas olev selis (= nöör), нижняя тетива невода или сети; Li võrkkoil on päälepagla i alupagla. päälepaglaa pannaa pulloᴅ, alupaglojõ pannaa tšiveᴅ (kala)võrkudel on pealmine selis ja alumine selis. Pealmise selise külge pannakse pullud, alumiste seliste külge pannakse kivid.

alupoduška Lu = aluspoduška.

alupooli Li = alapooli ; alakõvain i päälikõvain, alupooli leipää i päälepooli leipää (leiva) alumine koorik ja pealmine koorik, leiva alumine pool ja leiva pealmine pool; aŋgittsa leikataa puussa ; sis alupooli terässääᴢ, a päälepoolõz on kahs aaraa tugihark lõigatakse puust; siis alumine ots (pool) teritatakse, aga ülemises otsas (pealmises pooles) on kaks haru.

alurips/i Li (M), hrl. pl. -iᴅ M 1. M pl. alumi-sed ripsmed ресницы нижнего века; 2. Li alumine silmalaug нижнее веко.

aluspoduška L M Lu J (R-Reg.) aluskott тюфяк; Lu miä mätän õlkia aluspoduškaa ma topin õlgi aluskotti; M päännaluspoduška i aluspoduška padi ja aluskott; L piti äd́d́ älie ämmälie aluspoduškad antaa tuli äiale ja ämmale aluskotid anda. – Vt. ka pään-. – Vt. ka alapoduška.

alus/saa Li Ra, pr. -an Li, imperf. -in Li (tainast) sõtkuda месить (тесто); Ra sis nõsõttii ahjoo pääle taitškahja i oomnikoll alusõttii siis tõsteti tainanõu ahju peale ja hommikul sõtkuti; Li päivää happõni järjül, siiz ohtogossa nõsõttii maalõ, siz nõistii alussõmmaa (kogu) päeva hapnes pingil, siis õhtul tõsteti maha, siis hakati sõtkuma.

alussuppi Lu (purje)laeval keedetud supp похлёбка, приготовленная на парусном судне.

alustreŋgi Li alus-treŋgi J-Tsv. palgaline, sulane purjelaeval судорабочий; Li aluzmehel õltii tüüläizeᴅ, tüütä tehtii siäl ; nee õlti aluzmehee treŋgiᴅ, alustreŋgiᴅ laevaomanikul olid töö-mehed, tegid seal tööd, need olid laevaomaniku sulased, palgalised purjelaeval.

alusõ/pa Lu Li, hrl. pl. -vaᴅ Li =  aluvaihto ; Li kaatsaᴅ i tšuutto, se on alusõpa, aluvaihto aluspüksid ja särk, see on aluspesu; Li vajõlta tänävä alusõvaᴅ vaheta täna aluspesu.

alu/ P M Kõ Lu Li J I -s K-Ahl. J-Must. (Kett.) Алусь Pal.2, g. -hsõõ (Kett. K-Ahl. P) -ssõõ M Lu -sõõ Lu J -sõ J -zõõ Lu 1. alus, alune основание, под- (подмышка и т. д.); M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus (endisaegsetel ahjudel); Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, hakkavad kaelasooned valutama; I kuhjaa alus tehtii tehti kuhjaalus; M uhzõõ aluᴢ uksealune (ukseesine toas); M sillaa aluᴢ põrandaalune, kelder; Kett. makausõn aluhsia voodialuseid; M alkoit vartõ õli kat̆too alu küttepuude jaoks oli katusealune; M kainaloo aluᴢ ~ Lu kainan aluᴢ kaenlaalune; M põlvõõ aluᴢ põlveõnnal; M lõugaa aluᴢ lõuaalune; P ajab rintoi aluhsõᴅ ajab rindealuse täis; M vatsaa alussõᴅ (lamba) kõhualused villad; M min̆nua ämmä sõittõli : aitojee aluᴢ mind sõimas ämm aiaaluseks; M siεl on nen̆nää alus paraʙ seal on ninaesine (= toit) parem; J alus poduška aluskott; 2. purjelaev; purjepaat парусное судно; парусная лодка; Lu aluz on seilijekaa laivõ ; alussia ennää eb õõ a. on purjedega laev; purjelaevu enam ei ole; Lu aluz isuʙ süväl laev istub sügavalt (vees); Lu aluz on koko seiliᴢ laev on täispurjes; Li miä en õõ õllu ümper venneite enku alussiitõ mul ei ole olnud tegemist paatide ega purjelaevadega (= ma pole olnud mere- ega kalamees); Lu piεp tšässiikaa etezii tõmmata alussa tuleb purjepaati käsitsi edasi tõmmata; Lu teimme seili alussijõ tegime purjelaevu; Lu suurõõ meree aluᴢ avamerepurjelaev; Lu rant aluᴢ rannasõidupurjelaev; Lu alusõõ seilid õsõttii valmiiᴅ purjelaeva purjed osteti valmid; J alusõõ nenä laeva nina; Lu alusõõ laita laeva laid (küljelaud); 3. vooder подкладка; M rivad õltii pelssemiikaa kuottu, a kaŋkain aluz õli sääremähised olid kangaspuudega kootud, aga linane vooder oli; M naisii hattu tehäᴢ, pannaz vatu alussõõkaa tehakse naistemüts, pannakse (alla) vatt voodriga; J pinžõkõll šolkkõin aluᴢ pintsakul on siidvooder; M atlassi aluᴢ atlassvooder; 4. (põranda) alustala, tala балка, переводина; K perä-seinä on põdraa-luinee, tšültši-seinä tšünnä-puinee, aluhset anee-pajuiset (Ahl. 724) rl. (toa) tagasein on põdraluust, külgsein künnapuust, alustalad hanepajust. – Vt. ka ahin-, ahjon-, akkun-, arin-, jalka-, kaglan-, kailan-, kain-, kainalo-, kainaloo-, kainan-, kainolo-, kainon-, katto-, kaukaa-meri-, koo-, kurkuu-, lumõn-, maan-, purjõ-, puu-, pään-, ranta-, riiga-, rinton-, seili-, sillaa-, tšehz-, tšülän-, vatsan-. – Vt. ka naluᴢ.

aluzii Lu = alattsõõ ; ku leppälintu lennäb lehmää vatsaan [sic!] aluzii, lehmä nõizõb läsimää kui lepatriinu lendab lehma kõhu alt läbi, siis lehm jääb haigeks.

aluzmaast/õri Lu -eri Lu Li laevameister (purjelaevade ehitaja) судостроитель (корабельный мастер); Lu meijee tšüläz õli kahs aluzmaastõria meie külas oli kaks laevameistrit.

aluzmee M Lu Li Ra J aluz-meeᴢ Lu 1. purjelaeva omanik корабельщик (владелец парусного судна); Li aluzmehessi kutsutti sitä, tšell õli aluᴢ ; täll on õma aluᴢ, tämä on aluzmeeᴢ a- ks kutsuti seda, kellel oli purjelaev; temal on oma purjelaev, tema on a. ; M piettii treŋgiitä aluzmeheᴅ . peremmeez õli aluzmeeᴢ, a töövätši õltii treŋgiᴅ laevaomanikud pidasid palgalisi (sulaseid). Peremees oli laevaomanik, aga töötegijad olid palgalised; 2. fig. kiil, jõe-, vesikiil стрекоза; J lahsõna kuttsuzimma aluzmeeᴢ lapsena kutsusime (kiili) a. ; Ra ai kui lentäb aluzmehii oi, kuidas lendab jõekiile!

aluzmehennain Lu meremehe naine морячка, жена моряка; meil ku tahottii jott tuuli muuttuiᴢ, siiz rikottii saunass ahjo, aluzmehennaizeᴅ tehti sitä kui meil taheti, et tuul pöörduks, siis lõhuti saunas(t) ahi, meremeeste naised tegid seda.

aluzvene Li aluz-vene Lu Li purjelaeval olev paat гребная шлюпка на парусном судне; Li aluzvene on see vene, kump on alussõᴢ. ved́ alusõs piäb õlla vene. ved́ siält alusõss piäʙ tulla mättšiä vai kuhõ. aluzvene rohkõap tehtii : esinurkka õli terävä, a takunurkka õli mokomain kõhtinäin a. on see paat, mis on purjelaeval. Purjelaeval ju peab olema paat. Sealt purjelaevalt ju peab tulema maale või kuhu (vaja). Purjelaeva paat tehti enamasti (niisugune): (selle) esiots oli terav, aga tagumine ots oli niisugune sirge.

alutšuutto Li = aluštšiutto ; sis tämä purki sene kõik poiᴢ, ihad õlti pitšäᴅ , no vot siz neis-sä taas tetši tütökkõisilõ alutšuuttojõ siis ta harutas selle (= oma särgi) kõik lahti, varrukad olid pikad, no vaat, siis nendest tegi taas tüdrukukestele alussärke.

aluvaih/to Li, hrl. pl. -o Li aluspesu бельё; vajõlta tänävä aluvaihoᴅ vaheta täna aluspesu; kaatsaᴅ i tšuutto, se on alusõpa, aluvaihto aluspüksid ja särk, see on aluspesu; miä meen saunaa i võtan aluvaihoᴅ ma lähen sauna ja võtan aluspesu (kaasa). – Vt. ka alussõpa, alusõpa.

alv/ assi: -õss Lu halvasti плохо, дурно.

alvata L (P J-Must.) hal / vata M (Kõ-Len. Lu Li J-Tsv.), pr. alpaaʙ L -paaʙ M -vaaʙ M Kõ, 1. p. -van J-Tsv., imperf. alpazi : alvaᴢ P -paᴢ ~ -vaᴢ M -vazi Lu Li, 1. p. -võzin J-Tsv. halvata (ka impers.) парализовать, расслаб/лять, -ить (также безл.); L altiaz alpaab õjassa haldjas (näkk) halvab ojas; J halvõtuu inimize elo on itšäv halvatud inimese elu on igav; Li halvazi tšäe halvati käsi (halvas käe).

alv/õ J -e Lu J, g. alp / õõ J -ee Lu J paeluss; solge ленточный глист, солитёр; глист, глиста.

alõi/nõ J -n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J kurb, hale грустный, печальный; nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli kurva meelega surnuaialt koju.

alõizõssi J haledasti, kaeblikult жалобно, жалостно; nii alõizõssi lugõttõõb izääs kalmoill nii haledasti itkeb oma isa haual. – Vt. ka halliaizõssi, halliassi.

alõitsi Lu prep. alt из-под; alõitsi narvaa jõgõõ on χoduᴅ Narva jõe alt (läbi) on (= lähevad) käigud. – Vt. ka alattsõõ.

alõn/na [sic!] Lu, pr. -õʙ Lu, imperf. -i Lu = alõnõssa ; tšülmä alki jo alõnna külm hakkas juba alanema; paizõttumin i vaiva alõni paistetus ja valu vähenes; vihma alõni vihm vaibus.

alõ/nõ Kõ Lu Li (Ja-Len. J Ra) -n Lu Li -in S Lu J -inõ J -ine J-Must., g. -tsõõ Lu Li J -tsõ J-Must. -itsõõ S, pl. -tsõᴅ Kõ Lu Ra J -itsõᴅ S -zõᴅ Lu -sõᴅ ~ -izõᴅ J labakinnas рукавица, варежка; S kotonn kõik tehtii sukad i alõitsõᴅ kodus tehti kõik sukad ja labakindad; Lu alõzõd õlla lõŋkõzõᴅ labakindad on villasest lõngast; J loomus tehtii sukalõ i alõtsõlõ kahs silmää õiki kahs murni loomus tehti sukale ja labakindale kaks silma parempidi, kaks pahempidi; Li viirukaz alõnõ vöödiline labakinnas; Li alõznigla alõn algõtaa täältä, ülleeltä nõelaga tehtavat labakinnast alustatakse siit, ülevalt; Lu alõtsõõ nauha kindapael (laste labakinnastel); Lu alõtsõõ kuva kindakiri; Li alõtsõõ viiru labakinda vööt (mustris). – Vt. ka alõᴢ, alõtnõ, alõtsi, alõtsõ.

alõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J alaneda, väheneda, vaibuda спадать; идти, пойти на убыль; tševäd vesi alki alõnõss kevadine (suur)vesi hakkas alanema; meeli alõnõ ʙ mõistus väheneb; eb ittšä suur tuuli puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs. ega kõva (suur) tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi. – Vt. ka alõnna.

alõpaa M Li = alõpassi ; M alõpaa põlvia painumapaikka allapoole põlve (põlvi) on põlveõnnal.

alõp/alla M -õl Lu allpool, madalamal ниже; M täm issu ülepällä, a miä issuzin alõpalla tema istus (laua ääres) ülevalpool, aga mina istusin allpool; M miä en tahtoiz õlla alõpalla tätä ma ei tahaks temast allpool (= viletsam) olla. – Vt. ka alõpaza.

alõpas/si M Lu -s I allapoole ниже; I laskõud alõpass tšülässä, siälä jõtši on laskud külast allapoole, seal on jõgi; Lu herrad õltii rüsümä tšüläss alõpassi härrased olid (= elasid) Rüsümäe külast allapoole. – Vt. ka alõpaa.

alõ/pi: -p J-Tsv. alepi K-Ahl., g. -paa J mada-lam ниже; K eb õe lidnotta alepi, kastaria kalttozapi (Ahl. 105) rl. (meie küla) ei ole linnakesest madalam, kindlusest madalam.

alõsu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ : -zõ J 1. halastus жалость, милосердие; kõvalt süält elä oottõ alõsuss kalgilt südamelt ära oota halastust; 2. kahetsus сожаление.

alõznigla Kett. M Li kindanõel (puust kudumisnõel labakinnaste tegemiseks специальная игла для вязания варежек); M eezep̆pää õli alõznigla. vana rahvaᴢ tehtii niglalla alõttsia. õltii õpõttu, nii tehtii sen̆neekaa. alõzniglal õli silmä ennemalt oli kindanõel. Vanarahvas tegi nõelaga labakuid. Oldi harjutud (õpitud), nii (siis) tehti sellega. Kindanõelal oli silm; Li alõzniglaltši tehtii i vartaikaa tehtii (labakindaid) tehti ka kindanõelaga ja varrastega tehti; Li alõznigla alõn algõtaa täältä, ülleeltä nõelaga tehtavat labakinnast alustatakse siit, ülevalt.

alõts/i Lu, g. -õõ Lu = alõnõ ; alõtsi õli tehtü lõŋgassa labakinnas oli tehtud (villasest) lõngast.

alõt/sii Lu Li -si Li -tsi Lu Li 1. postp. alt из- под; Li tee meeb mäen alõtsii tee läheb mäe alt (ringi); Lu kaabõĺi pannaa vee alõtsii kaabel pannakse vee alt (läbi); Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt ära; 2. adv. alt снизу; Li ku hautuuʙ, nõizõp tõrvõ johsõmaa, alõtsi (tõrvaajamisest:) kui (ahjutäis tõrvaseid halge) haudub (läbi), (siis) hakkab tõrv alt jooksma. – Vt. ka maa-. – Vt. ka alattsõõ.

alõt /sõõ ~ -sõ M -syõ P -tsõõ I -tsõ J aletse K-Ahl. 1. postp. alt из-под; I vee soonõd meneväd alõttsõõ maata veesooned lähevad maa alt (läbi); 2. adv. alt снизу; M jupka alõtsõõ kõikk räpätäʙ seelik puha ripendab alt. – Vt. ka maan-. – Vt. ka alattsõõ.

alõu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -u [?]: -zõ J kurbus грусть, печаль.

ammaskeppi: ammõskeppi Li kangastelgede hammas-, sälkpuu (деревянный валик с зазубринами на ткацком станке, в который вправляются нити основы).

ammaspuu M Kõ ammõspuu Li J hammaspuu (Ränk) 1. kangastelgede hammas-, sälkpuu (деревянный валик с зазубринами на ткацком станке, в который вправляются нити основы); M kummil kaŋgaspuilla eb õõ takaa kolodaa, siz neil on ammaspuu kolodaa sihalla ; siz ammaspuuta möö johsõvaᴅ niitiᴅ millistel kangaspuudel ei ole taga lõimepakku, siis neil on hammaspuu lõimepaku asemel; siis hammaspuud mööda jooksevad lõimed; Li niittiletti tõmmõtti läpi pirraa, läpi niisiije, sinne takkaa üli ammõspuu. siis sinne ammõspuu allaal letti venutõtti, sis siält panti napakeppi lõimelett tõmmati läbi soa, läbi niite, sinna taha üle sälkpuu. Siis tõmmati lett sinna sälkpuu alla, siis seal(t) pandi nabakepp (leti otsast läbi); 2. hrl. pl. sälkpuud, pihid (regede valmistamisel) (деревянные тиски с зазубринами для зажима полозьев при изготовлении дровен); Li lait́joota ku algõttii teχ́ χ́ ä, sis tehtii kahs ammõspuuta ; siz need jalgõsõᴅ ahisõttii ammõspuhhõõ, a muitõz ved́ et saanu kuikaa mittä tehä tämäka kui hakati rege tegema, siis tehti kaks sälkpuud; siis need (ree)jalased suruti sälkpuu(de)sse, aga muidu ju ei saanud sellega kuidagi midagi teha; J lait́o on tšiinitettü ammõspuhõ regi on kinnitatud sälkpuu(de) külge; 3. Ränk pl. (õlle kurnamisnõu põhja, õlgede ja kadakaokste alla neljakandilise raamina pandavad) sälkpuud e. hambulised puud ж ёрдочки с зазубринами (вставляемые крест-накрест в днище пивной бочки под слой соломы и можжевельника при процеживании пива).

amm/assaa: -õssa Li J-Tsv., pr. -asan : -õsõn J, imperf. -asin : -õsin Li J 1. hammustada кусать, откус/ывать, -ить; J annõkk miä ammõsõn pikkõraizõ muru leipä anna, ma hammustan väikese tüki leiba; 2. hambuliseks, täkkeliseks teha (kirvest, vikatit) зазубри/вать, -ть; J hitto, ammõsin tširvee naglasõõ kurat, lõin kirve naela sisse; Li tširvessä ep piä ammõssa, sis tämä ep nõiz ühtä vessämä kirvest ei tohi hambuliseks teha, siis ei saa temaga vesta.

amm/aᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) -õᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. -as Kr Г̧ аммасъ Pal.1, g. ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg.1 Га́мпа Pal.1, pl. ampatt Kr А́мпатъ K-reg.2 Aмпатъ Pal. 1 1. (inimese, looma) hammas зуб (мн. ч. зубы); M lahs pani peigoo suχ̆ χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema; Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul); M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on); Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus; P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil; Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale; K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha; Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa); M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale; M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale; Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs. silm silma vastu, hammas hamba vastu; M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk. ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa); Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata); Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane); P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees; M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita; K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas; Li esi ampaaᴅ esihambad; Li silmä ammaᴢ silmahammas; Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad; Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale; M ampaa juuri hambajuur, -tüügas; Lu ampaa tüŋke hambatüügas; 2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина; Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad; Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud; Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad; J õnge hammas (Must. 177) õngekonks; I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka; J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?; M kase tširvez on kõv̆vii ra d́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada; J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad. – Vt. ka esi-, irvi-, leipä-, nagra-, piimä-, poro-, raut-, saha-, silmä-, sitt-, taka-, taku-, tšehs-, vahv-, vilttši-.

ammazdoht/ori M -ari (Lu) ammõzdohteri Li hambaarst зубной врач.

ammatnikka: ammõtnik / k J-Tsv., g. ammatnikaa : -a J ametnik служащий.

amm/atti M Ja-Len. Lu -õtti M Li J, g. -atii : -õtii ~ -õti J amet, tööala; ametikoht профессия, ремесло, род занятий; должность; J mitä ammõttia nütt piäᴅ mis ametit sa nüüd pead?; Lu inemin valittii üvvää ammattii inimene valiti heasse ametisse; M miä sitä ammattia toož tapazin, miä õlin kolhozii taarostanna ma juhtusin ka sellesse ametisse, ma olin kolhoosi esimeheks; J verelaskõja ammõttia med́d́e tšüläz evät pruuki aadrilaskjaametit meie külas ei peeta (= meie külas taplusi pole); M tällä on tühjä ammatti ta on muiduleivasööja; J ammõtii meeᴢ ametimees. – Vt. ka ahjo-, tunni-, tüh́ j-.

ammattimeeᴢ M ammõttimeeᴢ Li ammõtti- meeᴢ J-Tsv. ametimees (человек) служивый, на должности; M tämä on ammattimeeᴢ, tämä on tšül̆lää taarosta tema on ametimees, ta on külavanem.

ammatti-töö : ammõtti-tüü J ametti-tüü [< e?] J-Tsv. amet, tööala профессия, ремесло, род занятий (Tsv. orig.: мастерство); en tää, mikä on tämää ammõtti-tüü ma ei tea, mis on tema amet.

ammattõliin: ammõttõlii / n J-Tsv., g. ammattõliizõõ : -zõ J (orig.: должностной).

ammattõlija: ammõttõlij / a J-Tsv., g. ammattõlijaa : -a J (orig.: должностной).

amm/ua J (Lu-Must.), pr. -uʙ Lu J, imperf. -u ammuda мычать; J lehm ammuʙ lehm ammub; Lu ärtšä ammub (Must. 159) härg ammub.

ammu/in J-Tsv. -n (J-Tsv.), g. -izõõ : -izõ J ammune давний; ammuizõ aiga perält on tullu tšüläss kotto ammu aega tagasi on tulnud külast koju.

ammuskõl/la Li J-Tsv., pr. -õn , imperf. -in frekv. tulistada; paugutada стрелять; греметь; J jõka poolta ammuskõlla puĺeḿottiika igalt poolt tulistatakse kuulipildujatega; Li mitä siäl nämä ain pelataa ja ammuskõllaa, on nõistu turhaa ammuskõõmaa mis nad seal aina mängivad ja paugutavad, on hakanud asjatult paugutama.

ammu/ᴢ Li J-Tsv. (M Ja), g. -hsõõ : -ssõõ (M Ja) (järsk) haigushoog, atakk припадок, внезапный приступ болезни; J mokomõin ammuz õli minukatši niisugune haigushoog oli minulgi; J tälle tuli ättši ammuᴢ talle tuli järsk haigushoog; ■ M ättšizeᴅ ammussõᴅ on žiivataa tauti. lehmä sis paizõtuʙ. kase on lehmii tauti puhitus on loomade haigus. Lehm läheb siis paiste. See on lehmade haigus; Li lehmä ku süüb välissä kõvassi paĺĺo rohta mokomaa kassõõlta niku kleeveria vai mitä, sis tälle tooʙ ättši ammuᴢ. voᴅ, ajatab vatsaa kõvassi, sis sitä kutsutaa što ättši ammuᴢ tuli kui lehm sööb vahel väga palju rohtu, niisugust kastest nagu ristikut või mida, siis tuleb tal ä. a. Vaat, ajab kõhu väga puhitusse, siis seda kutsutakse (= selle kohta öeldakse), et tuli ä. a. ; M ättšized ammussõᴅ. nõssaaᴢ nahkaa seltšäroossa i sis tehäᴢ naaskõlikaa aukko puhitus. Tõstetakse nahka selgroo pealt ja siis tehakse naaskliga auk; Ja kuivad ammussõᴅ lehmade nahahaigus. – Vt. ka ättši-.

amp/ain ~ -õin J-Tsv., g. -aizõõ ~ -õizõ J hambuline, täkkeline зубчатый, зазубренный; ampõin tširveᴢ eb vesä lakkassi hambuline kirves ei vesta siledaks.

ampai/za: -ᴢ Lu hambus в зубах; piippu on ampaiᴢ piip on hambus.

ampu/a K L P M Po Lu Li Ra J Ku (Len. R-Eur. U Kõ V) -aɢ I hampua Kett. K L M-Set. (P) χampua K (P), pr. ammun M Lu J hammun M, imperf. -zin P M Lu J Ku hampuzin M 1. tulistada, (maha) lasta стрелять, застрелить; M ammuttii kõlmõss püsüss tulistati kolmest püssist; K a kuza karu? – mies hampu (Mäg. 112) aga kus on karu? – Mees laskis maha; 2. (välku) lüüa ударить, сверкнуть (о молнии); J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab (koore)riba (lahti); J ukko ampu lõi välku; 3. nõelata жалить, у-; Lu vaapsalain ku ammuʙ, sis kõik paizõttuuʙ kui herilane nõelab, siis kõik paistetab üles; Lu tšimolain ammuʙ mesilane nõelab; ■ Lu näet, on kuza ampuja vaat, kus on kõike-tahtja.

amõ Ränk M-Set. (Salm.2) ame Kõ-Len. amõ / h (Kett.) -ᴢ (M Kõ S Ja) hame M-Len. J-Tsv., g. : hame J (endisaegne pikk villane pihtseelikutaoline rõivas вид старинного платья наподобие сарафана); Kõ eb üpi üvä ame, tantsi [=  tantsip ] tappuroine (Len. 228) vs. ei hüppa kallis (hea) hame, tantsib takune. – Vt. ka vöö-.

aŋge·en/a Lu, g. -aa Lu angiin ангина.

aŋgeli Li (J-Tsv.) äŋgel / i J-Tsv. Ангели Tum., g. aŋgelii : -ii J ingel ангел; Li ku siä koolõt siz aŋgelit tullaa võttamaa, viijjää raajuu kui sa sured, siis inglid tulevad (sind) võtma, viivad paradiisi. – Vt. ka antšilõinõ, antšõloin, eŋkeli.

aŋgit/tsa Li (M-Set. Lu), g. -saa (harulisest puust valmistatud) tugihark; M-Set. Lu pl. noodavabed подпорка (в виде жерди с рассохой на конце); вешало (для сушки рыболовных сетей); Li aŋgittsa leikataa puussa, sis alupooli terässääz, a päälepoolõz on kahs aaraa. siiz vot aŋgittsa lüüvvää mahhaa omenpuun alla pannaa, ku on paĺĺo omenaa ja eväᴅ katkõtaiz õhzõ tugihark lõigatakse puust; siis alumine ots (pool) teritatakse, aga ülemises otsas (pealmises pooles) on kaks haru. Siis, vaat, lüüakse tugihark maasse, pannakse õunapuu alla, kui on palju õunu ja (et) ei murduks oksad; Li vai lüüvvää kahs aŋgittsaa mahhaa, pannaa .. aŋgittsoje päällä ŕuuku, taas saat panna mitä kuivomaa sihe võrkkoi .. vai mitä või lüüakse kaks tugiharki maasse, pannakse .. tugiharkide peale ritv, taas saad sinna midagi kuivama panna .. võrke .. või mida (tahes); Li võrkot pannaa aŋgittsaa kuivõmaa võrgud pannakse vabe(de) peale kuivama.

aŋg/õriaᴢ K-Set. J-Tsv. -õrjaᴢ Lu Li (Ra) -riaᴢ Ra -õrja Lu -õria J-Tsv. -õriä [sic!] Ku aŋgõ-ria ( s ) J-Tsv. anggerias K-Ahl. -eria Lu -erja Kõ Lu -ria Ra (Lu) äŋgeriä Ku Ангерïасъ Tum., g. -õriaa : -õrjaa Lu Ra -õria J -eriaa ~ -riaa Lu angerjas угорь; Lu se on kallis kala aŋgerja, tämä mahzap sigaa lihaa see on kallis kala, angerjas, temal on sealiha hind; Li aŋgerjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga; J aŋgõria nahgõss meille rohkap teh́hä primuzla nahkoit angerjanahast tehakse meil peamiselt (rohkem) koodirihmu.

aŋgõrjaznahka ~ aŋgõrjanahka Lu angerjanahk угревая кожа, шкурка; meijjee paikkaᴢ pantii aŋgõrjaa nahgaakaa. a kuza eb õllu aŋgõrjaznahkaa, siäl pantii nahka meie kandis pandi angerjanahaga (koot varre külge), aga kus ei olnud angerjanahka, seal pandi (tavaline) nahk.

ani K-Ahl. K-Al. R-Lön. L J ańi K-Salm.1 Ани Tum. А́ни K-Reg.2 Ii-Reg.1 aani Kr, g. anõõ K J anyõ L = anõ ; 1. J ani arjalõõ muniᴢ, sisavõ sivuillõõ pööri rl. hani (hobuse) lakale munes, ööbik külili pööras; J arina on anõõ munissa rl. ahjuesine on hanemunadest; L anyõ jalka hane jalg; 2. K b õllu [=  eb õllu ] ani annõttava (Al. 54) rl. ei olnud hani antav (= ära anda); K tääzid ańi a d́d́aa pääle, tinarinta riitaa pääle (Salm.1 772) rl. teadsid, hani (on) aia peal, tinarind riida peal.

ańis/sa: -s J-Tsv., g. -aa : -a J aniis анис; enipäänne paaska panna ańissa lihavõtte ajal pannakse pashasse aniisi.

aŋkku /ri Lu J-Tsv. ankkuri J-Must. -r Lu ankured Kr, g. -rii Lu J -ri Lu ankur якорь; Lu laiva laski aŋkkurii i jäi seisomaa laev laskis ankru (vette) ja jäi seisma; Lu aŋkkurija on kõikõllaa-jõzija : on kahõõ laapaakaa, viijee laapaakaa ankruid on igasuguseid: on kahe kidaga, (on) viie kidaga; Lu aŋkkuria ajõtaa špiliikaa üĺeeᴢ ankrut hiivatakse peliga (üles); Lu aluz on aŋkkurii pääl laev on ankrus; Lu nõiss aŋkkurii ankrusse jääda; Lu majakka-laiva ain aŋkkuriz õli majakalaev oli alati ankrus; J aŋkkurii buju ankrupoi; J aŋkkurii tsepa ankrukett; Lu aŋkkurii rõŋgõᴢ ankrurõngas; Lu aŋkkurii štokki ankrutugi, -tokk; Lu aŋkkurii stvola ankrusäär; Lu aŋkkurii laappa ankrukida, -küüs; Lu aŋkkurii sarvi ankruharu; Lu aŋkku-rii kanta ankrutald; Lu aŋkkuri tuli ankrutuli. – Vt. ka koollu-, koška-, tormi-, varppi-.

aŋkkuribuju ~ aŋkkuri-buju Lu ankrupoi якорный буй.

aŋkkurii-laappa Lu ankruküüs якорная лапа.

aŋkkurii-rõŋg/ aᴢ: -õᴢ Lu ankrurõngas якорная скоба.

aŋkkurii-sarvi Lu ankruharu якорный рог.

aŋkkuri-kanta Lu ankrutald, -kand якорная пятка.

aŋkkuripaikka ~ aŋkkuri-paikka Lu ankru-

aŋkkuri-stvola Lu ankrusäär якорный стержень, якорное веретено.

aŋkkuri-štokki ~ aŋkkurštokki ~ aŋkker-štokki Lu ankrutokk, -tugi якорный шток.

aŋkkuri-tsepa Lu ankrukett якорная цепь.

aŋkkuri-tuli Lu ankrutuli якорные огни; aŋkkuri-tuli, se näütäb ümpäri jõka poolõõ, ku aluᴢ on aŋkkuriᴢ, siis põlõʙ ühs aŋkkuri-tuli ankrutuli, see näitab ümberringi igale poole; kui laev on ankrus, siis põleb ainult ankrutuli.

aŋko Kett. K-Set. P M Lu Li J I anko Ränk K-Ahl. M-Set. (J-Must.) hanko (J-Must. Ränk) Анко Tum., g. aŋg / oo M Lu Li -uo P 1. hang, hark вилы; Li meijjee äijjällä õli viijjee aaraakaa aŋko, puu-aŋko, a tõin õli kõlmõõ aaraakaa meie vanaisal oli viie haruga hang, puuhang, aga teine oli kolme haruga; M loob aŋgookaa kuhjaa teeb (loob) hanguga kuhja; M õlgõt puissaas puizilla aŋkolailla õled puistatakse puuhangudega; J kahsaarain aŋko õli kahe-

haruline hang oli; M pahapool seizop kattilaa tüvenn aŋko tšäeᴢ kurat seisab katla juures, hark käes; M a sitä aŋkua, mizel tšiv̆ viä piti võttaa tulõssa, sitä kutsõtti õluᴅ aŋko aga seda hangu, millega tuli (õlletegemisel) kive tulest võtta, seda kutsuti õllehang; P aŋguo aara hanguharu; 2. uiduhark (jääalusel kalapüügil) норильная вилка (захватывает и толкает шест, которым проводят подо льдом верёвку с неводом или сетью при подлёдном лове); Li peenii avantoi leikattii, što se uittaa piti. ŕuuku jään nall pantii, siz aŋgookaa ain uitõtti sitä, võrkkoa tõmmõttii jään nalla raiuti väikesi jääauke, (sest) et tuli (ritva) edasi ajada. Ritv lasti jää alla, siis uiduhargiga aina aeti seda edasi, võrku (või noota) tõmmati jää all (edasi); 3. voki lüht рогатка (деталь самопрялки); M vokise [=  vokkiza ] on jalka-alus, napa, värttänä, aŋko, sampat [=  sampaat ] (Len. 261) vokil on tallalaud, kruvi (saba), värten, lüht, lühipostid. – Vt. ka aapa-, einä-, kahtši-, koivu-, kupo-, noott-, pata-, puu-, rauta-, tuli-, valo-, õlud-.

aŋko/a J-Tsv., pr. aŋgon J, imperf. -zin J hanguda, hanguga tõsta под/авать, -нимать вилами (сено, навоз).

annõ J-Tsv., g. ant / õõ : J 1. kingitus; and, annetus дар; 2. almus подаяние.

anšp/ukki ~ -u·kki Lu aŋšpugi J-Tsv., g. -ukii Lu aŋšpugii J hoob, kang рычаг, ганшпуг, вымбовка; Lu meil onõ maal loma, merel anšpukki ; alusõz õli anšpukki ravvassa, nõsõttii raŋkkaa meil on maal kang, merel a., laeval oli a. rauast, (sellega) tõsteti raskusi.

ańžer/e Lu, g. -ee Lu = anžeri.

ant /aa Kett. vdjL K L P M Kõ S V Po Lu Li J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ke Ja-Len. vdjI Ii Ma Kl Kr) -a J-Tsv. -aaɢ I, pr. ann / an K P M J Ku Kr -õn Lu Li J -aa I, imperf. -õn M -õõ I -yy Kl -in Ja Lu J -oin Ja Ku 1. anda (ka impers., ka fig.) давать, дать; отда/вать, -ть; пода/вать, -ть (также безл., также фиг.); K siiz nuorikkõ antõ ženiχallõõ šolkkõzõõ rätee siis andis pruut peigmehele siidrätiku; M kuhjaa päälee antaaᴢ aŋgookaa einoo kuhja otsa antakse hanguga heinu; J antamizõõ annaʙ, a sitä võlkaa vaa ep saa vällää annab (teistele võlgu) küll, aga seda võlga ainult ei saa (enam) kätte; Li miε antamissa annin ma muidugi andsin; L nuorikkõ annap suuta izälie i emälie pruut annab isale ja emale suud; I vot i nõizõᴅ tšättä antamaa ja vaat hakkad kätt andma; J võlgõssi antõma võlgu andma; J kõrt on annõttu tšähsü, siis piäp tüü teh́ä (kui) kord käsk on antud, siis tuleb töö (ära) teha; P kasõ kunikaz antõ zagatku see kuningas andis mõistatuse; R antaka anele täätä (Lön. 693) rl. andke hanele (= mõrsjale) teada; M miä tahon sillõõ antaa üv̆vää meeltä ma tahan sind rõõmustada; M noorikkõ annap sõn̆naa, etti meeb mehelee pruut annab sõna, et läheb mehele; J ann aika, ehid veel tšüläᴢ joonitõll anna aega (= kannata), jõuad veel külas hulkuda; M tihed bim̆määväᴅ, eväd anna rauhaa sääsed pinisevad, ei anna rahu; Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse; Lu ai ku nüd annõb märtšää lunta oi, kuidas nüüd sajab märga lund; Lu vene annab ain vettä paat laseb aina vett läbi; Lu se annap suurõõ kaihoo talloo, taloo peremeheel see toob suure kahju tallu, talu peremehele; Lu antagaa õtsat poiᴢ tehke otsad lahti!; 2. anda, lüüa, äiata, peksta дать, бить, ударить, швырнуть; M tämä antõ jalgaakaa ta andis (= lõi) jalaga; Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk. kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= saad surma); Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas (andis), siis kõrvad lõid tuld; Lu alki antaa näitä kepil hakkas neid kepiga peksma; M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) vastu perset, kui ei kuula (sõna); J rozgia antõma vitsa andma; J koivu-suppia antõma urvaplaastrit andma; M kasta pehmitättii, kazelõõ annõttii saunaa seda pehmitati (= peksti), sellele anti sauna; 3. lubada, lasta давать, дать; позво-

л/ять, - ить, пус/кать, -тить; I ep kõlpaaɢ antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lubada neil palju vallatleda; M einäle piäb antaa üv̆vii kuivaa heinal peab laskma hästi kuivada; M mee siä meelütä lahs, elä anna itkõa mine sina rahusta last, ära lase nutta; Lu õpõn annab üvässi tšiini hobune annab end hästi kätte; ■ P õmii poikõi rääku no poigad äält eväd antannu hüüdis oma poegi, aga pojad ei teinud häält; M koira annaʙ äältä : kuulõʙ, etti tullaᴢ võõ-raaᴅ koer haugub: kuuleb, et tulevad võõrad; M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere; J annõttii passiboi tänati; M anna mittaamma mõõtkem (hakakem mõõtma)!; L anna antyõss anna andeks; J sinu piti perää anta, a siä nõi-zid riitõõma sul oli vaja järele anda, aga sina hakkasid riidlema; Lu õpõn neĺĺäld jalgalt kompasuʙ, a inemin sõnald annab maahu hobune komistab neljalt jalalt, aga inimene eksib sõnaga; J tult antõma kiirustama, taga kihutama.

anti P ann / i J-Tsv., g. -ii nekrutiks, sõduriks võtmine набор новобранцев, рекрутчина; P poika meni antiisyõ poeg läks sõduriks võtmi-sele; J noorõd mehed on anniᴢ noored mehed on nekrutiks võtmisel; J mõnikkaat päästi anniss väĺĺä mõned pääsesid nekrutiks võtmisest ära.

an t́ihris/ta: -t J-Tsv., g. -taa J antikristus антихрист.

ant/iissa M Lu Li J -iss J-Tsv., pr. -iin M Lu J, imperf. -iizin Lu -izin M J 1. alistuda, alla anda подда/ваться, -ться; сдаваться; M miä teile en antii, miä en taho teile antiissa mina teile ei alistu, mina ei taha teile alistuda; 2. anduda отда/ваться, -ться; Lu naiz-elokaz eb antii naisterahvas ei andu; 3. järele anda подда/-ваться, -ться; Lu sõlmi antiiʙ sõlm annab järele; Lu ku vattsaa ajatti, siz omaa aikaa antiiʙ, tšen peereʙ kui ajas kõhu puhitusse, siis omal ajal annab järele, kes peeretab; J tšippaa takaz antii ʙ haigus annab järele; Lu jo suuttumin antiiᴢ viha andis juba järele; ■ Li borkkõnõᴅ välissä jäättüväᴅ, a perrää antiivaᴅ poiᴢ porgandid vahel jäätuvad, aga pärast sulavad üles. – Vt. ka antaussa, antauta.

antši Kett. K-Ahl. P M Kõ J (R-Reg.) aŋki Lu Ra J haŋki Lu Li, g. aŋg / õõ Kett. K M J -yõ P -õ ~ -i [sic!] J-Tsv. haŋgõõ Lu 1. hang сугроб; J üüll on tuizgõnnu suurõd aŋgõᴅ öösel on tuisanud suured hanged; Lu kuhõõ kopitab lumõõ, sitä jutõlla haŋki kuhu kogub lund, seda nimetatakse hang(eks); P lumyõ antši lumehang; 2. kõva lumekoorik наст; M nät ku tšev̆väälä kannutab lumi, sitä kuttsuaz antši. siz ep hooli teetä valittsaa, mee kõhallaa niku siltaa möö vaat, kui kevadel lumi kannab, (siis) seda (= pealmist lumekihti) nimetatakse lumekoorikuks , siis ei tarvitse teed valida, mine otse nagu põrandat mööda; Lu aŋki, se on pääl niku kettu kõva, kannaʙ a., see on peal nagu kõva koorik, kannab; M kaŋkaaᴅ kõik tõmmõttii aŋgõõ päälee, i vot aŋgõõ päällä kanni valgõsõttii mõnt mõnissa kõrtaa kangad tõmmati kõik kõva lumekooriku peale, ja vaat lumekooriku peal niiviisi pleegitati mitu-mitu korda. – Vt. ka lumi-.

ant/õõssi K M Lu Li J -yõssi L P -yõss L -õssi J-Tsv. -õõhzi J-Must. -eehsi K-Ahl. -eess ɪ Ku: L antagaa antyõssi meilie kõikkiilõ süntiziilie andke andeks (patud) meile kõigile patustele; M tšüzütti seneltä jürgii obrazalta antõõssi paluti sellelt püha Jüri ikoonilt andeks.

anõ Kett. M Kõ S Lu Li Ra J-Tsv. I (P) ane R-Eur. (R-Reg. R-Lön.) anõh I ana ~ anna Kr, g. anõõ K P Lu Li Ra J an̆nõõ M annõõ Lu I anõ J 1. hani гусь; P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ , anõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs. luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb; I anõh eläʙ mettsäzä, bolottaza hani elab metsas, soos; M kahs riukua anõit täün. ampaat (Set. 19) mõist. kaks ritva hanesid täis? – Hambad; Lu naitõtud anõᴅ kohitsetud haned; J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata; M an̆nõõ poika hanepoeg; 2. fig. hani (mõrsjat tähistav metafoor pulmalauludes) гусыня (метафорическое обозначение невесты в свадебных песнях); K ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuõni ; võtti, antõli anõõni, lahzõõ vällää lazzõskõli (Al. 54) rl. oi kui rumal (oli) meie ema, halb meie hellitajake; võttis, andis meie hane, laskis lapse välja. – Vt. ka kana-, koto-, kukko-, mettsä-. – Vt. ka ani, ano.

anõi/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J (orig.: гусиный).

anõkana Li emahani гусыня; anõᴅ : anõkukko, anõkana haned: isahani, emahani.

anõkukko Li isahani гусак.

apaa (M-Set.) hap / aa Ra -a Lu Ku appa (Ra) -pa (J), g. appamaa (M-Set.) hapu кислый; Ra kui annõtaa varia libo appaa, siis tullaa kõrvatakuzõᴅ kui (sigadele) antakse kuuma või haput, siis tuleb kõrvasüljenäärmepõletik; J ja siz võta happaa koorõtta ja siis võta hapukoort; Ra mikä süümine on vähäzee hapaa, sitä toož jutõllaa, što on vähäzee habrastava mis söök on väheke hapu, selle kohta öeldakse samuti, et on väheke hapuks läinud.

apaj/a Ränk K-Ahl. P M Lu Li Ra (Kett.) Lu J-Tsv., g. -aa M Lu -a J 1. abajas (madal märg koht; mudane, umbekasvanud jõgi, oja või kraav); lomp пойма; заводь; лужа; M apaja on mokoma voᴅ märtšä paikka, etti täm vähäkõõzi kuivõõʙ. i suvõl kõõz on žaaru ni, siäl on toorõ paikka, a tšev̆vääl i sütšüzül ain seizob vesi abajas on vaat niisugune märg paik, et see pikkamisi kuivab. Ka suvel, kui on kuumus, on seal niiske paik, aga kevadel ja sügisel seisab (seal) alati vesi; Lu jõki, kumpõ vajotab i vähä vett on tämäᴢ, jutõllaa apajõ jõge, mis alaneb ja vähe vett on selles, kutsutakse abajaks; P apaja meni umpõõsõõ abajas läks (= kasvas) umbe; Li kassinn on apaja, paĺĺo konnõi on siin on lomp, palju konni on; 2. K J-Tsv. abajas, väike merelaht небольшой морской залив, бухта; 3. kalapüügikoht, loomusekoht (meremadalal) мелководное рыболовное место (вокруг отмели); Lu ümpäri lootoa on apaja madaliku ümber on kalapüügikoht; Lu apajas püüvvetä nootaakaa loomusekohas püütakse noodaga; Lu apajat puhasattii mereᴢ kalapüügikohad puhastati meres. – Vt. ka nootta-, umpi-.

apa /ra M (S Ja-Len. Li) -r Lu Li J-Tsv., g. -raa abar (teatav võrk, noodast poole väiksem, millesse aeti kalu müta abil) обор (род рыболовной сети), ботальная сеть; M täm eb õõ nootta, a niku pool noottaa, mokom on tehtü apara see ei ole noot, aga nagu pool noota, niisugune on tehtud abar; M siiᴢ vot kõõz on kutu, kalakutu, siiz mennäᴢ tarpomaa kassee aparaasõõ siis vaat kui on kudemine, kala(de) kudemine, siis minnakse (kalu) müttama sellesse abarasse; Ja siäl püütää [=  püvvetää ] tšätšül, verkolla i aparalla (Len. 251) seal püütakse (vits)mõrraga, võrguga ja abaraga; Li apar võrkko panti vettee, siz apara kepiika aparoitõttii, höütütetti kaloja abarvõrk pandi vette, siis mütaga mütati, hirmutati kalu.

apara-savvi Li mütt ботало; apara-võrkko ko loovvaa siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse vette, siis mütaga pekstakse vastu vett, hirmutatakse kalu.

apara-võrkko Li aparvõrkko Lu = apara.

aparoit/taa Lu Li J, pr. -an Lu, imperf. -in Lu mütata (kepiga vastu vett pekstes kalu võrku ajada) ботать; Lu apar võrkko panti vettee, siz apara kepiika aparoitõttii, höütütetti kaloja abarvõrk pandi vette, siis mütaga mütati, hirmutati kalu; ■ J mee kottoo, maama sinnua aparoitaʙ mine koju, ema annab sulle naha peale.

apat /a P M J Lu (Kett. K-Ahl. L Kõ) -aɢ I apõta M Kõ hapat / a Lu Li (Ra J) Lu, pr. app / anõʙ Kett. L P M Kõ J I -õnõʙ M Kõ I happ / anõʙ ~ -õnõʙ Lu Li J appaaʙ [sic!] Kõ -aʙ [sic!] Ra, 1. p. appanen K-Ahl., imperf. -anii P M -ani I -õni M Kõ happani Lu Ra happõni Lu Li -ajõõ I hapneda, hapuks minna киснуть, скисать, кваситься; M jätä vähäkkõizõõ van̆naa tai-tšinaa, tehtii niku muna, siz üv̆vii appõnõʙ jäta vähekene vana tainast (juuretist), tehti nagu muna, siis (tainas) hapneb hästi; M siz mõnikkaa päivää appõni i taari valmiz leivässä siis mõne päeva hapnes ja taar (sai) valmis leivast; I ku eväᴅ õõp puhtaaᴅ griŋkat too appanõp piimä kui piimapotid ei ole puhtad, siis läheb piim hapuks; I rossola nõizõp kapus̆ saa päälee, kapussa siz appõnõb astiaza soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale, kapsas siis hapneb astjas; Lu ku pannaa gribat happõnõmaa, siz vesi meep paksussi kui pannakse seened hapnema, siis vesi läheb paksuks (= limaseks); Lu suppi pil-lauᴢ, happani supp läks halvaks, läks hapuks. – Vt. ka hapota, hapottua, happiussa, happossa, happõnõssa.

apelsin/a Ra, g. -aa Ra apelsin апельсин.

api¹ K L P M Kõ Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. U Ra-Len. Ku) abi K-Ahl. appi Kr, g. avii K Lu J av̆vii avi J-Tsv. abi, toetus помощь, подмога, пособие; M sitä tšäitä piäb juuvva, i siis senessä tuõb api seda teed tuleb juua, ja siis sellest tuleb abi (= saab abi); M millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia mul oli neist tilkadest palju abi; Lu tahon tšüssüä silta appia tahan paluda sinult abi; I a niin vot apiloja paĺĺo piti tehäɢ aga nii, vaat, tuli palju abiks olla (= teisi inimesi abistada); M rah̆haa vizgattii aviss raha visati toetuseks; J appia antõma abi andma; Lu ilma avitta ilma abita; J api nõvvo abinõu; J api vätši abivägi.

apii K-Al. R-Eur. U P M ap̆pii I appii Lu Li J Ku appi J adv. appi на помощь; P nätilpäivit-tää tõisiiss tšüliiss tultii apii väittämää irsii i kõikkõa tüötä apii tetšemääsie pühapäeviti tuldi teistest küladest appi palke vedama ja kõiki töid appi tegema; I lehmä algaʙ kannõtaɢ, meemmäɢ ap̆pii lehm hakkab poegima, lähme appi!; J põlo aigõll vättšiä tšelloka kutsuta appi tulekahju ajal kutsutakse kellaga (= kellalöömisega) rahvast appi; Lu jumal appii jumal appi! (= jõudu tööle!).

apilai/n J-Tsv. (Ja-Len.), g. -zõõ : -zõ J = apinikka.

apilaiva ~ api-laiva Lu päästelaev спасательное судно.

apimeeᴢ M api-meeᴢ J abimees, abiline помощник; J ku leeb api-meeᴢ, siiz miä tait saan tüükaa kokkoo kui tuleb abiline, siis ma vist saan tööga valmis.

apinik/ka M Lu Li I (K-Al. P) -k J-Tsv. abinikka K-Ahl., g. -aa K Lu -a J abiline помощник; M mõnikkaalla sepällä õltii apinikaᴅ mõnel sepal olid abilised; Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema; M tšäsimüllüd õltii müllüü apinikaᴅ käsikivid olid veski abilised. – Vt. ka apilain.

api-nõvvo J abinõu, vahend средство, способ.

api-raha J abiraha, toetus денежное пособие.

apiussa: ap̆piuss / a (M) -aɢ (I-Len.) appi / ussa Lu -hussa (Lu), pr. apiuʙ : ap̆piuʙ M, imperf. apiuzi : -ᴢ Lu = apiissa ; M milla mitälee ʙ mit̆täiᴅ eʙ ap̆piu, a tällä kõiɢ meeʙ üv̆viippäi mul millegipärast ei õnnestu miski, aga temal läheb kõik hästi; Lu leipä ebõõ appihunnu leib ei ole õnnestunud; Lu milla appius kuttoa üvä kaŋgõ mul õnnestus kududa hea kangas; Lu milla appiuz vasussaa üvää inemizeekaa mulle juhtus hea inimene vastu tulema (mul õnnestus kohtuda hea inimesega).

apivene ~ api-vene Lu päästepaat спасательная лодка; meil õli enn sõttaa apivenneeᴅ meil olid enne sõda päästepaadid.

apo-kapussa Lu I hapo-kapuss J-Tsv. 1. hapukapsas кислая, квашёная капуста; 2. rabarber ревень.

apo-mettsroho Lu jänesekapsas заячья капуста, кислица.

apoo Kett. K-Ahl. K-Set. M-Set. Lu apuo L P ap̆poo M Kõ vdjI appoo Po Li apo I hapoo Lu Ra hapuo P hapo Lu Ra J-Tsv. (Li) ap Kr, g. apoo K ap̆poo M hapu; hapendatud кислый; квашенный; Li nii appoo omõna, što hümmüsütti nii hapu õun, et pani judisema; M peskaa soolaveekaa, etti soola sööʙ kõikõõ sen̆nee ap̆poo vällää peske (piimapotte) soolveega, (sest) et sool sööb kogu selle hapu ära; M a ku on aivo a p̆poo, se on tšilapo ap̆poo aga kui on väga hapu, (siis) see on kibehapu; M ap̆poo mak̆kõa magushapu; L võta apoit kapussoi võta hapukapsaid; I miä suv̆vaa ap̆poa rokkaa ma armastan hapukapsasuppi; J hapo ublikõ hapuoblikas; Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. ko onõ neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa ; se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohttaim. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See on jänesekapsas; M ap̆poo voroga (säilitamiseks) hapendatud tihke kohupiim; P lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, i vettä pannas sis ku süvväᴢ (kui) lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud paksu kohupiima, ja vett pannakse (peale) siis, kui süüakse; K Lu apoo piimä ~ M ap̆poo piimä ~ I apo piimä ~ J hapo piim hapendatud paks kohupiim.

apoopiimä: apuopiimä P ap̆poopiimä ~ apopiimä M apo-piimä I hapuo-piimä P hapopiimä Lu Li hapo-piimä Lu Li Ra hapo-piim J-Tsv. hapendatud kohupiim (tihkeks nõrutatud ja pressitud, pikka aega vee all säilitatav kohupiim); hapu kohupiimajook (hapendatud kohupiimast ja veest) квашенный творог (густой творог, хранимый под водой); изготовленный из него напиток; Li rahgaa ku paad oituu, sis tämä happanõb veel, sis tuõptši hapo-piimä kui paned kohupiima säilima (hoidu), siis ta hapneb veel, siis tulebki h. ; M ap̆poopiimä on apagoitõttu voroga ; vettä pit̆ tääs päällä a. on hapendatud kohupiim; vett hoitakse peal; M võtõttii vorogaa, õõrattii i pantii vettä, sis sitä söötii, kutsuttii apopiimä võeti (hapendatud) kohupiima, hõõruti ja pandi vett (hulka), siis seda söödi, (seda) kutsuti hapuks kohupiimajoogiks; J hapo-rahgõss tehä hapo-piimä hapendatud kohupiimast tehakse haput kohupiimajooki.

apo/stoli P Lu Li Ra J-Tsv. postoli Lu -ostõli Li, g. -stolii Ra J -ostõlii Li 1. apostel апостол; J jumala apostoliᴅ õlti kalameheᴅ jumala apostlid olid kalamehed; 2. pühak святой; Li miikkula õli apoostõli Nikolai Imetegija oli pühak; Lu jõgõperää tšasona õli pokrovaa apostolii pääle tehtü Jõgõperä kabel oli tehtud jumalaema kaitsepühaku auks; 3. pühakupäev день святого; Li maarjad õltii apoostõli maarjapäevad olid pühakupäevad.

apre/li P M -ĺi L Lu opreĺi M, g. -lii : -ĺii aprill, aprillikuu апрель; M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia mul on sünni-

päev 8. aprillil; Lu välis tultii merelt vass apreĺiᴢ vahel tuldi merelt (talviselt kalapüügilt) alles aprillis; M apreli kuu aprillikuu.

apte/kki Lu J apt́ekki M -ekki (Lu), g. -kii ~ -ki J apteek аптека; J isä meni aptekkii tooma tütöle ĺ ekarstva isa läks apteeki tütrele ravimit tooma.

arag/a Kett. K P M Kõ I (S Ja Lu) haraga Ra, g. -aa M Kõ haragaa Ra harakas сорока; K aragat ko p [=  ko ep ] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs. kui harakad ei kädistaks, pesa ei leitaks; M ilma peremeettä [sic!] koto niku aragaa pesä ilma peremeheta maja on nagu haraka pesa; M elä juttõõ tõizõlõõ tšäelee, la ep täätäiᴢ eb iiri i araga kk. ära räägi teisele käele, ärgu teadku ei hiir ega harakas; Kõ araga toob üv̆vää veestiä harakas toob head sõnumit; ■ M aragaa lapa kazvaʙ vot smorotpõõsaje alla ; näit on aivoo paĺĺo, nõkõziika ühe naat kasvab, vaat, sõstrapõõsaste all; neid on väga palju, nõgestega koos; M araga lav̆vaa putkõa ep süüvvä naadi putke ei sööda. – Vt. ka mettsä-, pähtšän-, soo-. – Vt. ka harakka.

arap/pi M J-Tsv., g. -ii J neeger, murjan арап; M siä õõd nii mussa niku trubapuhassaja arappi sa oled nii must nagu korstnapühkija murjan; J päivüttüzin niku arappi päevitusin (pruuniks) nagu murjan.

arbuz/i J-Tsv., g. -ii J arbuus арбуз; arbuzit kazvovõd lõunas poolõll arbuusid kasvavad lõuna pool.

arend/i J-Tsv. (Ja-Len.), g. -ii rent аренда; J annimm maa arendii andsime maa rendile. – Vt. ka rendi.

arendoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J rentida арендовать.

arestant/ti M J-Tsv., g. -ii arestant, vahialune, vang арестант; M kutsuttii neitä arestantiᴅ, tšülässä tšül̆lää saatõttii neid kutsuti vahialused, külast külla saadeti (tapiga); M arestantti, täm pannaᴢ vaŋgii al̆ laa arestant, see pannakse vangi; J arestantti pakõni türmess vang põgenes vanglast.

arestoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J arreteerida арестовать; vargõz jo on arestoitõttu varas on juba arreteeritud.

argõs/saa¹ (vdjL J) -sa J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J 1. hirmutada пугать, на-; J siä ku argõssaizid õmaz lass, ni tämä bõllõiᴢ nii kuulõmatoi kui sa hirmutaksid oma last, ta ei oleks nii sõnakuulmatu; 2. kohkuda, ehmuda пугаться, ис-; J tämä hüppez de argõssi ta hüppas ja kohkus.

argõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kohkuda; araks muutuda пугаться; робеть; lahs argõsup heittümizess laps muutub ehmumisest araks. – Vt. ka arkõnõssa.

argõs/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn : -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. hirmutada пугать; koirõd argõsõlla lampait koerad hirmutavad lambaid.

argõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J hirmutada, araks teha пугать, на-; jürü argõtti lahzõ pikne tegi lapse araks. – Vt. ka arkõsuttaa.

argõtu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ : -ssõõ (J) -zõ J arglikkus робость, трусость; tšen peeness on argõtussõᴢ, see õma ittšä kõikka peltšäʙ kes väiksest saadik on arg, see kardab kõike eluaeg.

arh/ana: -õn J-Tsv., g. -anaa : -õnaa J silmus; ling петля; аркан; vizgõtti niku katii poigõlõõ arhõŋ kaglaa de ripusõtti puu õhzõlõõ visati nagu kassipojale silmus kaela ja poodi puuoksa.

arhi t́ekto/r J-Tsv., g. -rii J arhitekt архитектор.

ari/na Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (K-Al.) -nõ Li J -n Lu J, g. -naa K M Lu J -na J 1. ahjuesine (vene ahju pliidikujuline, kuid koldeta esiosa) шесток (площадка перед устьем русской печи); M arina on ahjoo eezä, mokoma lak̆kõa, kirpitsassa tehtü, a pliitta on bokkaza. kolpakka on niku katto arinaa pääl, kolpakka on toož tehtü kirpitsassa ahjuesine on ahju ees, niisugune sile, telliskividest tehtud, aga pliit on kõrval. Ahjukumm on nagu katus ahjuesise kohal (peal), ahjukumm on tehtud samuti telliskividest; Li arinal panna kirpitsad ja sis panna kastruli pääl de siin keittääᴢ ahjuesisele pannakse telliskivid ja siis pannakse kastrul peale ja seal keedetakse; M eellä õli ahjo ilma pliittaa, a tagan õli arinalla, kõlmõg jalgaakaa ennemalt oli ahi ilma pliidita, aga keeduraud oli ahjuesisel, kolme jalaga; J pisä tšugunikk arinõlt ahjoo pista pott ahjuesiselt ahju; J süed on tõmmõttu ahjoss arinõlõ söed on tõmmatud ahjust ahjuesisele; K tšühze kursi, .. ahilavvaa lad́d́utta, lee kõrvaa kõrkõutta, arinaa paaõõ paksuutta (Al. 44) rl. küpse, pulmaleib, .. ahjupeldi laiuseks, lee kõrva kõrguseks, ahjuesise pae paksuseks; 2. K-Ahl. J kolle очаг.

arinall/õ: -a Lu ahjuesise alla; ahju alla под шесток; под печь; meni arinalla läks ahju alla.

arinalu/ᴢ M Lu -s Ränk 1. ahjuesise alune; ahjualune пространство под шестком; подпечье; 2. Ränk puust ahjualus деревянное опечье (основание печи).

arinnaluᴢ Li J-Tsv. ahjuesise alune; ahjualune пространство под шестком; подпечье; Li arinnaluz on, kuza alkoi pietää ahjualune on (see), kus hoitakse puid.

arj /a Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J (I) Lu J-Tsv., g. -aa P M Lu Li J I 1. hari, ülemine osa, tipp верхушка, гребень; P sis pannass vajotuhsõt päälie, etti tuuli eb repiisi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja; Kõ kat̆too arja katusehari; Lu lainõll on arja, arjaa pääll on vaahto lainel on hari, harja peal on vaht; Lu kehvelii arjõ kehvli hari; Lu loo arja kari hari; 2. (kuke) hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim гребень (петуха), грива (лошади); спинной плавник (рыбы); Lu kukol võib õlla mokoma suuri arja, što tämä eb näe silmäss kukel võib olla niisugune suur hari, et ta ei näe silmaga; J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri; M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk; P isun opõzõl seĺĺäᴢ, piän arjass tšiin istun hobuse(l) seljas, hoian lakast kinni; Li kalaa arja kala seljauim; 3. hari; lina-

hari щётка, скребница; чесалка; J kuhõ on saanu opõizõ arjõ migäll ovõiss šodgõta kuhu on saanud hobusehari, millega hobust harjatakse?; J eb arjannu emää arja rl. ei harjanud ema hari; 4. harjased (uskumuslik lastehaigus) щетинка, младенческий зуд (в суеверных представлениях); M lahsiilt võtõttii arjaa vällää lastelt võeti harjaseid (teat. rahvameditsiiniline protseduur). – Vt. ka kukoo-, kulta-, lainõ-, lina-, pää- .

arjak/aᴢ Li, g. -kaa Li adj. harjaga с гребнем; arjakaz mato harjaga madu.

arjalau/ta ~ -t Lu (katuse) harilaud, unkalaud, pl. -lauad причéлина, причéлины, кон ёк (кры-ши); katoll on arjalaut katusel on harilaud.

arjasuuᴅ Lu pl. t. harjased (uskumuslik laste-

arja/ᴢ P M J (Lu) -s K-Ahl. M-Set., hrl. pl. -hsõᴅ K -ssõᴅ M -sõᴅ Lu J 1. pl. harjased щетина; M sigall on arjassõᴅ seal on harjased; M arjassiid́eekaa eezepä sapožnikad õmpõlivat saappagoi harjastega õmblesid kingsepad vanasti saapaid; 2. pl. harjased (uskumuslik lastehaigus) щетинка, младенческий зуд (в суеверных представлениях); M lahzõlõõ arjassõt seltšääsee nõisivaᴅ lapsele tulid harjased selga; K arjahsia piäb ajaa lahzõlt lapsel peab harjaseid võtma (teat. rahvameditsiiniline protseduur); Lu õlõn kuullu, što võtõttii lahzõll arjasõᴅ olen kuulnud, et lapsel võeti harja-

arj/ata ~ harjõtõ J -õt J-Tsv., pr. -aan ~ -an J, imperf. -azin ~ -õzin J harjata, kammida чесать, расчёс/ывать, -ать; eb arjannu emää arja rl. ei harjanud ema hari; greebenika arjõta päät kammiga kammitakse pead; arja ivusõt kahtõõ poolõ kammi juuksed kahele poole; ■  arjõš špandõrikaa sem perässe, jott miä .. nukkuzin peksis põlverihmaga sellepärast, et ma .. jäin magama.

arju/ᴢ Ränk M Lu, g. -hsõõ 1. harjus (rangide ülemine osa) оголо/в, -вок хомута; Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangipuudel on üleval harjuserihm; 2. (katuse)hari гребень (крыши); M kat̆too arjuᴢ katusehari.

arjuznahka Li harjuserihm оголовочный ремешок хомута.

arjuzrihma M Li (Lu) harjuserihm оголовочный ремешок хомута; Li all on rinnuza, a üllell on arjuzrihma all on (rangidel) rinnus, aga üleval on harjuserihm; M vot arjuzrihma täll on raŋkolailla mokom, kõõᴢ tõmmataᴢ raŋkoi tšiin, kõõz rakõtaᴅ ovõssõ. sitä kuttsuaᴢ arjuzrihma vaat harjuserihm on tal, rangidel, niisugune (rihm), kui tõmmatakse range kinni, kui rakendad hobust. Seda kutsutakse harjuse-rihm(aks).

ark/a P M Lu Li ark J-Tsv. - Ku, g. arg / aa Lu J -a J 1. arg, kartlik робкий, трусливый, пуг-ливый; J ark heitüp tšiirepi ku jurm arg heitub kiiremini kui julge; P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk. ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud; J tuõ jurmõpõssi lavvaa taga, elä õõ nii ark tule julgemini laua taha, ära ole nii kartlik; J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on vilets künda; Lu minuu veri on arka ma olen arg (minu veri on arg); J tuliin ark väga arg; 2. erk, kerge (une kohta) чуткий (о сне); J vanoill inimisiill on ark uni vanadel inimestel on erk uni. – Vt. ka argaᴢ, arkõin.

sõõ. a siis täm ripussaaᴢ puu õhsaasõõ i tämä …, katti trapataʙ jalgoo, a see arkana … meeʙ kok̆koo, nii kaugaa, etti kurisõp täm̆mää vaat kui mõned tapavad kassi, (siis) tehakse niisugune silmus, pannakse kassile kaela. Aga siis ta riputatakse puu oksa ja ta …, kass rapsib jalgadega, aga see silmus … läheb kokku, nii kaua, et poob tema; 2. hobuseköidik, ohelik конская привязь, повод(ок), диал. аркан; Lu õpõn on arkanaᴢ, lehm on tšüttšeez õvvõᴢ hobune on köidikus, lehm on kütkes siseõues; Lu arkana on tehtü tsepassa iĺi rihmassa köidik on tehtud ketist või köiest; Lu päittsee pannaa lõõka vai arkana päitsete külge pannakse (kas) köietusköis või ohelik; Lu arkana on õpõzõl ümpäri kaglaa köidik on hobusel ümber kaela. – Vt. ka rihma-, siŋkki-, tsepa-.

arkana-petli Lu köidiku, oheliku silmus петля повод(к)а, привязи; arkana-petli, arkanaa pitävät kannii kaglaᴢ (on) köidiku silmus, köidikut peetakse niiviisi kaelas.

arka-pöksü Li = arkaperze ; aa siä arka-pöksü ah sina argpüks!

arkeĺšik/ka Lu, g. -aa Lu artellivanem артельщик (старшина артели); arkeĺšikka õsab rookaa laivaa artellivanem ostab toidu-aineid laeva.

arkirooka Li paastuväline toit, mittepaastutoit скоромная пища; puustarooka i arkirooka paastutoit ja paastuväline toit.

arkõi/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J arglik робкий. – Vt. ka argaᴢ.

arkõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J araks muutuda напуг/иваться, -аться, робеть, o-; inimin on arkõnõnnu suurõss põloss inimene on suurest tulekahjust araks muutunud. – Vt. ka argõssua.

arkõsut/taa Li, pr. -an Li, imperf. -in Li hirmutada пугать, на-; elä arkõsuta kannaa ära hirmuta kana! – Vt. ka argõttaa.

armahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an : -n J, imperf. -azin : -zin J = armahtaa ; kõrt jumal armahtab i med́d́e kõhta kord halastab jumal ka meie peale.

arḿ/akka: -õkk J-Tsv., g. -akaa : -õka J pikk- kuub, vammus армяк (род кафтана); kauhtõn dalisko arḿõkk on ühs sama vammus või pikk-kuub on üks ja (see)sama. – Vt. ka härmakka, härmakko.

arm/aᴢ L P M (K-Al.) -as K-Ahl. R-Lön. R-Reg. M-Set. Kr -õᴢ J-Tsv., g. -aa L P armas милый; L anna antyõss armaz maa i kalliᴢ õja anna andeks, armas maa ja kallis oja; P ätäni kallis kazvattõlijõinõ i armaz armijõinõ rl. mu isa, mu kallis kasvataja ja armas hellitaja; M ai siä armaᴢ lahs oi sa armas laps; J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie nooruse aeg.

armat/oo P M J -oin ~ -on Lu, g. -tomaa Lu 1. vanemateta, vaene-, vaes- осиротевший; M see on armatoo lahsi, kummal bõõ is̆ sää i em̆mää see on vaeslaps, kellel pole isa ega ema; Lu armatoin tüttö vanemateta tüdruk; Lu arma-

toin poik vanemateta poiss; 2. orb, vaeslaps сирота; Lu näväd on jäätü armattomassi, taatta i maama koolivaᴅ nad on jäänud vaes-lasteks, isa ja ema surid. – Vt. ka armõtoi ¹ .

arm/o M Li J (K-Ahl. R-Lön. R-Reg. P Kõ), g. -oo J -uo P 1. arm, halastus, hellus милосердие; P antagaa millõõ jumalaa armuo perässi andke mulle (kopikas) jumala armu pärast; Kõ a miä n tää mitä sinne võroa kannõttii, veelko läzimizess vai mitä siäl armoa etsittii aga mina ei tea, milleks sinna kanti ohvrit, kas haiguse või mille vastu seal otsiti armu (= halastust); M siin irmuᴅ, tänn armo (kui surnut viidi matmisele, pandi lautsiõled teele põlema, lapsed hüppasid üle ja ütlesid:) seal hirmud, siin armud; 2. M hellitus ласка, нега; 3. hool, hoolitsus забота, попечение; Li valta võtab õmmaa armoo riik võtab oma hoole alla. – Vt. ka armauᴢ, armu.

armo/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J anuda умолять.

armol/linõ P-Al. J -line K-Sj. R-Reg. -linen R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. -liine K-Al. K-Salm.1 P-Kett. M -liinee K-Ahl. -liin P-Al. -lin Kett. J -inõ L P J, g. -lizõõ J -lise R armulik милостивый; J tšüzü loojalta appia, appia

armollizõlta rl. palu loojalt abi, abi armuliselt; J alaa tšüüntelii vahaizii, alaa liitsaa armollizõõ rl. vahaküünalde alla, armulise näo alla (= ikooni alla). – Vt. ka armullinõ, armõllinõ.

armo/ossa [?]: -ss J-Tsv., pr. -on [?]: -n J, imperf. -ozin [?]: -zin J = armoa.

armõt/oi² Li J, g. -tomaa : -toma J armetu, vilets убогий; Li ilma peremeessä koto armõtoi ilma peremeheta (on) maja armetu.

armõtoi/ (J), g. -zõõ : -zõ J vanemateta, vaene-, vaes- осиротевший; armõtoiss lass piäb žaleitta vaeslast tuleb haletseda. – Vt. ka armatoi, armatoo, armõtoi ¹ .

armõt/oo M Lu, g. -tomaa (Lu) = armottoinõ ; Lu meezelokõᴢ jääʙ niku armõttomassi, leski lesk mees jääb nagu vaeslapseks.

arnikkaroho Kõ-Set. arnikroho Ra 1. Ra arnika горная арника; 2. Kõ-Set. võilill одуванчик. – Vt. ka aarnikk.

aro K-Ahl. P M Kõ S Lu Li Ra J-Tsv. I (Ränk R) Арро Tum., g. aroo P M S Lu Li J aruo R P ar̆roo M I aro Lu J reha грабли; J einää arota arokaa heina riisutakse rehaga; M arossa tuõvaᴅ vesizeᴅ villiᴅ tšät̆tee rehast tulevad (riisumisel) rakud (vesivillid) kätte; I einää piεb ar̆roo päällä kuivattaaɢ kk. (vihmasel heinaajal öeldi:) heina peab reha peal kuivatama; Lu arol pannaa ühstõiššõmõd i kõlmõttõiššõmõt piitä rehale pannakse üksteist või (ja) kolmteist pulka; I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal puudub üks pulk (ei ole üht pulka); M arva aro harv reha; Lu riiga arookaa võtõttii õlki viĺ jassa erii, heeno õlki, perrää tappamizõõ reherehaga võeti õled viljast välja, peened õled, pärast rehepeksmist; J aroo taakk einä rehatäis heina; Lu aro varsiije leikataa tševvääl varraa rehavarsi (= puid rehavarte jaoks) lõigatakse kevadel vara; I ar̆roo piiᴅ rehapulgad. – Vt. ka einä-, rauta-, riiga-, rook-, tara-.

aro/a J-Tsv. (Ra) ar̆roa M, pr. -n M J, imperf. -zin M J = arota ; J eined on arottu kokkoo heinad on kokku riisutud.

aroossa: arro / ossa Lu (Li) -ssa Lu aross J-Tsv., pr. aroon : -on Lu Li aron J, imperf. aroozin : -ozin ~ -zin Lu arozin Li J = arota ; Lu einää lagotõtaa kuivamaa, perrää arrossaa, pannaa kokkoo hein laotatakse kuivama, pärast riisu-

takse, pannakse kokku; Lu einää arroojaᴅ heinariisujad; Lu menin arroomaa, piti aro kaasa läksin (mõisa heinamaale) riisuma, reha pidi olema kaasas; Lu rautarojõõkaa tarraa arrossaa raudrehadega riisutakse köögivilja-

aropii M Lu J-Must. rehapulk зуб граблей.

aropää Lu = aropuu.

aro/ ta M Kõ (Kett. K-Ahl. Ra) -taɢ I (Ma) harota J aarotaɢ I, pr. -an K M ar̆roan M, imperf. -zin M riisuda грести, сгре/бать, -сти; M menimmä ar̆ roamaa einoo läksime heina riisuma; I tšen einää lüüʙ tšen ar̆roaʙ tšen tšäänäʙ tšen kok̆koo paaʙ tšen mitä tiiʙ kes niidab heina, kes riisub, kes kaarutab, kes paneb kokku, kes mida teeb; J pää päittsiil harottii rl. pea päitsetega rehitseti. – Vt. ka aroa, aroossa.

arottaa M Lu J (K-Ahl. K-Al. P Ja-Al. Li) harot / taa Lu J (Li Ku) -ta J-Tsv., pr. arotan K J -an Lu -õn J, imperf. arotin : -in Lu J 1. lahti harutada v. teha, laiali lahutada v. laotada распут/ывать, -ать (нитки), развяз/ывать, -ать (узел), распелен/ывать, -ать (ребё нка), извле/кать, -чь (из чего-нибудь), расст/илать, -елить (скатерть), разве/шивать, -сить (одежду); M piäʙ arottaa niitiᴅ, kõv̆vii pun̆naazivaᴅ tuleb niidid lahti harutada, nad läksid kõvasti sassi; K siz arotab uzlaa, näütäb emälee mitä õssi (Al. 17) siis harutab kompsu lahti, näitab emale, mida ostis; Lu avita arottaa lassa aita last (mähkmetest) lahti harutada; Ja vassa vaatti algõttii katušissa kaivõttii akanoiss arotõttii rl. alles vaat alustati, küünist toodi välja (kaevati), aganatest võeti välja (harutati lahti); J nõizõb vihma satama, harot zon t́ik vihma hakkab sadama, tee vihmavari lahti; J harottõga hursti lavvõlõ laotage laudlina lauale; J paa sõpa kuivomaa, harota sõpa harrillaa pane rõivas kuivama, laota rõivas laiali; 2. laiali ajada (jalgu, käsi, silmi jne.) расстав/лять, -ить (ноги), распрост/ирать, -ереть (руки), раз/е-

вать, -инуть (рот, глотку), вытаращи /вать, -ть (глаза); Lu miä harotan jalgaᴅ, harotan tšäeᴅ ma ajan jalad laiali, ajan käed laiali; J suu harotõttu kõrviissaa suu kõrvuni lahti (= naerab palju); Li arotti silmäᴅ ajas silmad pärani; 3. K-Ahl. lõhkuda [?], purustada [?] разру- ш/ать, -ить [?], разби/вать, -ть [?].

arotõlla (K-Al.) harot / õlla Lu J -õll J-Tsv., pr. arottõlõn : -tõõn Lu J, imperf. arottõlin : -tõlin Lu J frekv. 1. laiali lahutada v. laotada разгребать; разбросать; Lu harotõllaa einiä lahutatakse heinu (kuivamiseks); Lu minuu pere harotõltii tšen kuhõõ : tšen sõtamehessi meni, tšen zavodõl tühhjee, tšem meheel minu pere lahutati laiali, kes kuhu: kes läks sõduriks, kes tehasesse tööle, kes mehele; Lu jõka paikkaa harottõõᴅ näit, tšen sõttaa, tšen mehel igasse paika laotad neid (= lapsi) laiali: kes (läheb) sõtta, kes mehele; 2. laiali ajada (käsi, jalgu, silmi jne.) распростирать (руки), расставлять (ноги), разевать (рот, глотку), вытаращивать (глаза); J ku inimin ep tää mitä teh́h́e, siis tämä harottõõp silmii ja tšässii kui inimene ei tea, mida teha, siis ta ajab silmad suureks ja laiutab käsi; J harottõõb jalkoi ajab jalgu laiali; J viroo risilee rivatta tanssiziᴅ, harottõlit haarojaᴢ rl. eesti ristile ilma sääremähis(t)eta tantsisid, ajasid laiali oma harusid (= jalgu); J harottõõ nütt gorlaa karju nüüd (aja nüüd kõri pärani)!

arovarsi Lu (M-Len.) rehavars рукоять граблей; M kossiat ševeletaas arovarree kaa, ili vikastee lüe kaa (Len. 256) kaared aetakse laiali rehavarrega või vikatilöega.

arp/a K L M Lu Li J I (U Kõ) Lu arp Li J-Tsv., g. arvaa L Lu Li J 1. liisk, liisupulk жребий; M sis ku kõig niittü õli mitattu, ees sitä kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla siis kui kogu heinamaa oli mõõdetud (= osadeks jagatud), enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku; M arvolla vizgattii, vizgattii arpa, tšellee miltin pala puutu ʙ heideti liisku, kellele missugune (heinamaa)tükk satub; M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma märk liisupulgal, igal talul; Li sinuu arpa hüppäzi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks; L arpa hüppεäp soldatissi liisk langeb sõduriks(minekule); 2. liisuga saadud osa küla ühisest heinamaast участок покоса, доставшийся по жребию; J eestä tšülää niitüd jagõta arpoisi, siiz vizgõta arpoill, tšelle miltäin arp puutuʙ esiti jagatakse küla heinamaad osadeks, siis heidetakse liisku, missugune osa kellelegi satub; Lu jõka ainago õmaa arpaa lei igaüks niitis oma heinamaaosa; ■ M arvoll tšäütii käidi (nõia, arbuja juures) ennustamas; K arponikka vaatab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja ennustab kaartidega, mis tuleb; I arponikka tääb arvolla, juttõõp što nii leeʙ arbuja ennustab, ütleb, et läheb nii. – Vt. ka einä-, mettsä-.

arpoittaa J = arvottaa ¹; jagõttii arpoittaa niittü heinamaa jagati liisuga.

arpoj/a L P J, g. -aa J = arponikka ; L arpoja on tšen karttiill vaataʙ, i vetie vaattaass ennustaja on, kes kaartidega ennustab, ja vette vaadatakse; J arpoja sis teeb vee ja siz lugõb vettee posija teeb siis vee ja loeb vette (haiguse ravimiseks).

arš/ina K L M Lu Ra -šina M Lu (K-Al. Li J-Must.) -šin J-Tsv., g. -inaa L Lu Ra -šinaa Lu J -šina J 1. arssin аршин; M nüd on metraᴅ, a eellä õltii arššinaᴅ nüüd on meetrid, aga enne-

malt olid arssinad; Lu neĺĺ ä vaassaa, se on arššina neli vaksa, see on arssin; M kase lauta on pit̆tuutta kahs aršinaa see laud on kahe arssina pikkune; 2. arssin, arssinapuu аршин, линейка длиною в один аршин; J roznošikk mittap sittsa arššinaka rändkaupmees mõõdab sitsi arssinaga; L a to miä … sinnua aršinaakaa lüön aga muidu ma … löön sind arssinapuuga.

artelšik/ ka Lu, g. -aa Lu abikokk, koka abi (laevas) помощник кока (на судне).

arto/ᴢ Ra, g. -hsõõ : -sõõ Ra = artuᴢ.

artši Kett. K-Ahl. L P M S Lu J-Tsv. I (Kõ) arki Lu Li Ra J-Tsv. Арчи Tum., g. argõõ M S Lu Ra 1. paastuväline toit скоромная пища; I tuli suuri pühä, arkõa ep piäɢ süüvväɢ tuli suur paast, paastuvälist toitu ei tohi süüa; S seitsee näteliä arkõa eb annõttu seitse nädalat ei antud paastuvälist toitu; Li sis ku tuli enipäivä, sis taas süüti arkia siis, kui tulid lihavõtted, siis taas söödi paastuvälist toitu; Kõ pühäᴅ päiväᴅ õliva ᴅ veel viijjes päivä i kõlmas päivä jõka näteli, ep söötü arkõata paastupäevad olid veel reede ja kolmapäev iga nädal, (siis) ei söödud paastuvälist toitu; 2. paastuväline aeg мясоед; I a kõõs enipäivä jo tuli sis kõittši … artši tuli aga kui tulid juba lihavõtted, siis kõik … tuli paastuväline aeg; P arkõn süötii kapusaa rokkaa paastuvälisel ajal söödi kapsasuppi; J arki roogõss lei tirile paastuvälisest toidust tekkis kõhulahtisus; M artši süömäd (Set. 56) paastuvälised toidud; ■  Арчи пейви (Tum.) ~ J artši päiv argipäev; J artši päivenne teh́hä tüüt argipäeval tehakse tööd; J artši päiviizet sõvaᴅ argipäevased rõivad.

artšipäivä K M Lu Li ärtšipäivä M Li 1. argi-

päev будний день; M artšipään tehäs töötä argipäeval tehakse tööd; M praaznikkapäiviillä siz õli neeᴅ õsõttu sõvad niku, a too artšipään õli kõik kotokuottu pühade ajal, siis olid need nagu ostetud rõivad, aga muidu, argipäeval, olid kõik kodukootud; Lu vot sitä-

viisii enne veitetti nooristo pühäpäiväd i ohto-gossa artšipäiväᴅ vaat sedaviisi veetis noorsugu ennemalt pühapäevad ja argipäevaõhtud; M nätilpäivä ebõ·õ ärtšipäivä, tõizõt päivät kõikii kuttsuass artšipäiväᴅ pühapäev pole argipäev, kõiki teisi päevi kutsutakse argipäevadeks; 2. paastuväline päev скоромный день; Li pühä-

artšisińak/ka ~ -k Li (linane sinist värvi) argipäevasarafan будничный (синий холщёвый) сарафан; a artšisińakk see õli veel prostoi, sellä nappui bõllu kassin eezä aga argipäevasarafan, see oli veel lihtne, sellel polnud nööpe siin ees.

artt/eli K P M Lu I (Kõ-Len. Li J-Tsv.) artelli (Ränk) -õli Lu J-Tsv., g. -elii K P M Lu -õlii Lu J 1. nooda- või paadimeeskond, -ühistu (püügivahendi ühiseks kasutamiseks) артель (промысловая, рыбацкая); Lu tšümmee entšiä õli arttelis, ku tšäütii nootall kümme inimest oli meeskonnas, kui käidi noodal; Lu vennee arttõli õli neĺĺä i viis entšiä i kuus paadi ühistus oli neli ja viis inimest ja kuus; J pääzin õsa- mehessi arttõlisõõ pääsesin osanikuks (nooda)-meeskonda; 2. hulk, rühm, kamp; parv группа, толпа, ватага; стая; косяк; P kui üφsinää miez menep sinne naisii artteliisyõ kuidas mees läheb üksinda sinna naiste hulka; I artteliza sõisõvaᴅ kogoza, pajattavaᴅ seisavad rühmas koos, räägivad; M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga; M kala kuttõõʙ, sis täm tuõʙ suurõõkaa artteliikaa (kui) kala koeb, siis ta tuleb suure parvena. – Vt. ka nootta-.

artteli-vene J (paadi)meeskonna v. -ühistu paat артельная лодка.

arv/a K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Li Ra J I (Kett. K-Al.) J-Tsv. arv Ra J-Tsv., g. -aa P M Lu J 1. harv, hõre редкий; M riiga-aro, se on arva aro rehereha, see on harv reha; P gruoχatass iestä arvaa gruoχatiikaa tuulatakse algul harva sarjaga; J arvaa võrkkoo peeŋ kala ep puutu harva võrku väike kala ei satu; Lu saunaa sillad on tehtü arvaᴅ, jod mennüiz [=  menneiz ] vesi läpi saunapõrandad on tehtud harvad(est laudadest), et läheks vesi läbi; Ra se on arv kui arakaa pesä see on hõre nagu haraka pesa; Lu nõmmõl on arva mettsä nõmmel on hõre mets; J arva sitts hõre(dakoeline) sits; Lu häkä-pilveᴅ, matalall tšävvä, eväd õõ paksuᴅ, arvat pilveᴅ udupilved, liiguvad madalal, ei ole tihedad, hõredad pilved (on); Lu se on arvaa parraakaa see on hõreda habemega; Lu arvaa luntaa saaʙ hõredat lund sajab; 2. temp. harv редкий; Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine; J arv kõrt, ku tämä tuõb meile harva (harv kord), kui tema tuleb meile. – Vt. ka arvakkõin, arvikko, arvõin.

arv/aa Li 1. harva изредка; tämä meil on arvaa, tšäüb arvaa ta on meil harva, käib harva; 2. harvalt, hõredalt редко, неплотно; latti on se ŕuugussa tehtü laki ; nämä võissa õlla plotnossi, a võissa õll i arvaa laudi on see lattidest tehtud lagi; need (= latid) võivad olla tihedalt, aga võivad olla ka harvalt. – Vt. ka arvassi, arvastaa, arvoiltaa, arvokkõizõõ, arvõõ.

arvaaj/a K-Ahl. Lu (P) Lu, g. -aa 1. K-Ahl. ennustaja гадалка; 2. arusaaja, mõistev, tark догадливый; Lu se on arvaaja inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on arusaaja inimene, kes teist mõistab; 3. P nõuandja [?] советчик [?]. – Vt. ka arpoja, arponikka, arpuli.

arvakkõi/n Lu, g. -zõõ Lu harv редкий. – Vt. ka arva, arvikko, arvõin.

arv/assi: -õssi J-Tsv. -assiɢ I harva изредка; I arvassig õõt kotona harva oled kodus; J sukulaizõt tšävvä meill liika arvõssi võõrõziᴢ sugulased käivad meil väga harva külas. – Vt. ka arvaa, arvoiltaa.

arv/ata K P M Kõ Lu J Ku (R-Lön. L Ja-Len.) -õta ~ -õtõ Lu -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan K R L P M Kõ Lu J Ku -an J, imperf. -azin M Lu -õzin Lu J -azii I 1. ära arvata, mõistatada угад/ывать, -ать, разгад/ывать, -ать; K arvaa, tšen on arva ära, kes on; Lu miä nee arvotussõᴅ arvaan ma arvan (mõistatan) need mõistatused ära; Lu ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siiᴢ mainitaa üvässi kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb (= lööb pilli), siis räägitakse head; 2. aru saada, mõista; osata пон/имать, -ять, разуметь; уметь; J hullukkõin lahs eb arva, mitä tälle pajatõta rumal (väike) laps ei saa aru, mida talle räägitakse; Lu kõik tämä arvaaʙ ta saab kõigest aru; M arvaamizõss arvaaʙ, a pajattaa ep tunnõ aru ikka saab, aga rääkida ei oska; Lu tõin tõizõlt arvõtaa tuskaa mõistetakse teineteise muret; Lu se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on tark inimene, kes teist mõistab; Lu sitä miä en arvaa jutõlla seda ma ei oska öelda; I tämä tožo arvaaʙ tääp kasta aźźaa ka tema oskab, teab seda asja; 3. mõtelda, arvata, oletada думать, полагать, реш/ать, -ить; Lu peremmeez arvaz jott tämä tahop tšintaita vargassaa peremees arvas, et ta tahab kindaid varastada; Lu miε arvaan, što tätä veijää jaamaa ma arvan, et teda viiakse Jamburgi (= Kingisseppa); 4. teada saada узна/вать, -ть; M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin teada saada, kust külast ta on; I eellä en täätännüm mit̆täiᴅ, a nüt kõittši arvazii enne ma ei teadnud midagi, aga nüüd sain kõik teada; ■ M miε tätä aivo ü v̆vii arvaan ma pean temast väga lugu; Lu izze on vad́d́alain, a soikkolass idgõʙ. arvaa ise on vadjalane, aga itkeb isuri keeli. Mõtle ometi!; P a üφsi pojo õli tarkka, arvas tüvie tulla aga üks poiss oli tark, otsustas juurde tulla; Lu tämä ettee arvaab i tõizõõ eloo tema ennustab ette ka teise (inimese) elu. – Vt. ka arvoa, arvoittaa, arvutõlla, arvõlla.

arvat/toa Lu, pr. -on Lu, imperf. -tozin Lu = arpoa ; mustalain arvatoʙ mustlane ennustab.

arv/o P Lu Li J (K M Kõ Ra I Ku), g. -oo Lu J 1. aru, mõistus ум, разум; J vohmall bõlõ arvoa rumalal pole aru; P millõ niku arvua antõ pähie mulle nagu anti (andis) mõistust pähe; J tuhmõlõõ poigõlõõ isätši arvoa pähää p [=  ep ] paa rumalale pojale ei pane isagi mõistust pähe; Li se piäb arvookaa tehä seda tuleb teha arukalt (mõistusega); J tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ta on nii kehva aruga, päris loll; J peenee arvoka vähese aruga; J tülpää arvokaa nüri mõistusega; J lühüd arvo lühike aru; 2. mõistatus загадка; Lu suuto anti kõlmõd arvua kohus andis kolm mõistatust; ■ J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu inimesega ei saa (sa) kuidagi hakkama (= kokkuleppele); P ep tämä saannu arvua mitä miä tällie pajatin ta ei saanud aru, mida ma talle rääkisin; Li segotat kõik ühtee, a izzee et saa mittää arvua ajad kõik segi, aga ise ei saa midagi aru; J vai tämä metsälin saab üvüsüzess arvoa või tema, metsaline, saab headusest aru!; J tüüll ebõõ arvoa, epko õttsa tööl ei ole aru ega otsa; J pitäväd arvoa arutlevad, peavad aru. – Vt. ka arvotuᴢ.

arv/oa ~ -ua Lu, pr. -on Lu, imperf. -ozin Lu mõtelda, arvata думать, гадать; rikaz meez arvo, arvo, a jakkaa ep tuntõnuᴅ rikas mees mõtles, mõtles, aga jagada ei osanud. – Vt. ka arvata.

arvo/ittaa (P) -ttaa J -tta J-Tsv., pr. -itan P -tõn J, imperf. -itin : -tin J 1. ära arvata, mõistatada отгад/ывать, -ать; P a üφs arvoitaʙ, tšell on aga üks (mängijatest) mõistatab, kellel on (otsitav ese); 2. mõistatust esitada загад/ы-

вать, -ать, дать загадку; J miä sillõ arvotõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen sulle mõistatuse, aga sina mõistata ära. – Vt. ka arvata, arvau-tõlla.

arvokkõiz/õõ ~ -õ M harvokkõizõõ Lu harva; harvalt, aeglaselt изредка; редко; M kloppiloja aintaki puisiiza koiza on. arvokkõizõõ, no aintaki puutu ʙ lutikaid siiski puumajades on. Harva, kuid siiski juhtub (olema); Lu harvokkõizõõ puuttu aŋgerja harva sattus (õnge) angerjas; M täm arvokkõizõ asattõõʙ ta astub aeglaselt (= harva sammuga). – Vt. ka arvaa, arvaltaa, arvõõ.

arvottaa ¹ M Lu adv. liisuga, liisu abil по жребию; M Lu niittü on jagõttu arvottaa heina-maa on jagatud liisuga; M nurmõza põlloᴅ on jagõttu toož arvottaa põllumaal on põllud jagatud samuti liisuga. – Vt. ka arpoittaa.

arvot/taa²: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J liisku heita брос/ать, -ить жребий; jok arvotitt? – jo! – tšelle arp hüppeᴢ? kas heitsite juba liisku? – Jah! – Kellele liisk langes?

arvotu/ᴢ P M Lu J (Ja-Len.) -s J-Must., g. -hsõõ : -ssõõ M -sõõ ~ -sõ J mõistatus загадка; J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära; M lahzõt tõin tõizõlõ pajattaaᴢ arvotussia lapsed ütlevad üksteisele mõistatusi. – Vt. ka arvatuᴢ, arvatõᴢ, arvo, arvutuᴢ, arvõtuᴢ.

arvot/õlla (R-Lön.) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -telen R-Lön. -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. (ette) aimata, ennustada загадывать; J jõka inimin arvottõõb õmass tulõmizõss iga inimene ennustab (endale) oma tulevikku; 2. mõistatusi esitada загадывать, давать загадки; J lahzõd arvotõlla tõin tõizõlõ arvotussiit lapsed ütlevad üksteisele mõistatusi; J ain veel arvottõõtt ja ett võinõ arvõt aina veel esitate mõistatusi ja ei suuda vist ära arvata. – Vt. ka arpoa, arvau-tõlla.

arvukkõizõõ Li harvukkõisõõ J-Must. harvalt, hõredalt редко; Li õssi kahs arššinaa, sis tetši arvukkõizõõ kassee … sklatkõᴅ ostis kaks arssinat (riiet), siis tegi harvalt sellesse … voldid (tegi harvad voldid). – Vt. ka arvaa.

arvut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ära arvata, mõistatada гадать; nämä arvutõlla, tšene on levvetüd rahaᴅ nad mõistatavad, kelle oma on leitud raha. – Vt. ka arvata, arvõlla.

arvõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = arvikko ; arvõin sitts hõre(dakoeline) sits.

arvõt/taa Li (J), pr. -an : -õn Li, imperf. -in Li harvendada разре/жать, -дить; Li perrää tšülvöö borkkõnõ kazvaʙ tihtii, siz vot näitä arvõttaaᴢ pärast külvi kasvab porgand tihedalt, siis vaat neid harvendatakse; J tšezäll arvõtõttii nagrissa suvel harvendati naerist. – Vt. ka arvagoittaa.

arvõtu/ᴢ Lu Li, g. -hsõõ = arvotuᴢ ; Lu neit arvõtussia miä em või arvõta neid mõistatusi ma ei oska (suuda) ära arvata.

asfaĺt/ti M J-Tsv., g. -ii J asfalt асфальт.

asi [< e?] J-Tsv. azi Lu, g. azii : azi J (abstraktne) asi, tegu, toiming дело; Lu azi meni laatuu asi sai korda. – Vt. ka aźźa.

ast /ia Kett. K P M Lu J I -ija Li I -ja Lu J-Tsv. (Ra) ast́śia Ku assia K-Ahl. Lu-Must. Aстïа Pal.2 Áстïа K-reg.2 Ii-reg. 1, g. -iaa : -ijaa Li -jaa Lu astja, tõrs, vaat кадь, кадка, чан; Lu se õli astja, kuza piettii kapussaa i liχχaa see oli astja, kus hoiti kapsaid ja liha; Lu rahka pantii astiaa kohupiim pandi astjasse; M astial on kõm jalkaa astjal on kolm jalga; M astiall on varo astjal on vits; Lu astjal on kõrvad i katto on pääl astjal on kõrvad ja kaas on peal; Lu perrää nõistii tetšemää niku kirstud ne astiaᴅ pärast hakati tegema neid astjaid nagu (riide)-kirstud; Lu ušattia viiz meni vettä, nii suurõd õltii, kõik pašti·i ühellaizõd need astiad õltii toobrit viis läks vett, nii suured olid, kõik peaaegu ühesugused need tõrred; Li jõka astijall õma katto vs. igal astjal oma kaas; M bumizõb niku tühjä astia kk. kõmiseb nagu tühi vaat; Lu lihane assia, rautanõ vitsa? – sõrmi ja sõrmus (Must. 160) mõist. lihane astja, raudne vits? – Sõrm ja sõrmus; Lu kapusaa astiaᴅ kapsaastjad; M õlud astia õlle käimatõrs; Lu tšäükki astja (õlle) käimatõrs; K tšihutõz astia õlletegemisnõu, käimatõrs; Lu saunaz õli vesi astia saunas oli veetõrs. – Vt. ka javo-, juuttši-, kapussa-, latõ-, laõ-, liha-, sõpa-, taari-, tšäümiz-, õlud-.

astik/kõ J-Must. (Lu-Must.) assikkõ J-Must., g. -õõ pütt кадка; Lu piimä maissab astikõla (Must. 160) piimal on püti maitse (juures).

ast/ova Lu -ava aštava P-Len., g. -ovaa Lu äke борона.

ast/raga Kett. M Lu Li J -rõgõ Pi Ke J -õrga Li, g. -ragaa M Lu J ahing, västar острога; M astragaakaa tappaas kal̆loo ahinguga püütakse (tapetakse) kalu; M astragall on terävät piiᴅ i pittšä varsi ahingul on teravad harud ja pikk vars. – Vt. ka aštalka.

asu M Lu Li J-Tsv. I, g. azuu Lu Li az̆zuu M azu J 1. tööriist; asi, ese орудие (труда), инструмент; вещь, принадлежность; M võimma mennä kal̆laa püütämää, asu on valmiᴢ võime minna kalu püüdma, tööriist (= õng) on valmis; M kui tšen juttõõʙ, riissa i asu, se on ühskõi ɢ kuidas keegi ütleb, riist või (ja) tööriist, see on üks ja sama; M sep̆pää azuᴅ sepa tööriistad; M painopää-kuraᴢ, kase kuraz on meehii asu liigendnuga, see nuga on meeste asi; I eläɢ võtaɢ minu asuloja ära võta minu asju; 2. (toidu)-nõu, anum посудина, сосуд; Lu pulmõ ᴢ piäʙ õlla paĺĺo asui, harttšua täün pulmas peab olema palju (toidu)nõusid, toitu täis; Lu asu on pata, paŋki anum on pott, pang; Li piimä maistab azul piimal on nõu maitse; Lu naapuriss miε pikkaraizõõ azuukaa tõin süttä naabrilt tõin väikese anumaga sütt; Lu elä kokkaa nii kõvassi glazissa assua, meeb rikkii ära koksa nii kõvasti klaasnõu, läheb katki; Lu puu asu võib õlla kõik, mikä on puussa tehtü : lännikoᴅ, paŋgi ᴅ, ušatiᴅ puunõu võib olla kõik, mis on puust tehtud: lännikud, panged, toobrid; 3. laev судно; Lu tuli suur tuuli, vei tšivije pääl i rikko azuu tuli suur tuul, viis kivide peale ja lõhkus laeva. – Vt. ka azõ.

asukaappi M Lu 1. M tööriistade kapp шкаф-(чик) для рабочих инструментов; 2. Lu nõudekapp шкаф(чик) для посуды, посудник. – Vt. ka azõkaappi.

asu/ma: -m J-Tsv., g. -maa J asi вещь, принадлежность; kõik talo asumõd on tultu vanassi kõik talu asjad on jäänud vanaks.

asõmõl/la: -l [< e?] Li asemel вместо, взамен; enne kui bõllu rautalukkuja, siz õli lukuu asõmõll salapulikka enne, kui polnud raudlukke, siis oli luku asemel salapulk.

azbuk/ka Li, g. -aa Li tähestik алфавит, азбука; tširja õli bukvaŕ ; a bukvaŕiz on vet́ süämmessi azbukka, azbukaa need bukvaᴅ raamat oli aabits; aga aabitsas on ju sees (sisuks) tähestik, need tähestikutähed.

azbuk/ki J-Tsv., g. -ii ~ -i J 1. aabits букварь; lahs lugõb azbukkia laps loeb aabitsat; 2. tähestik алфавит, азбука; õppõkk [sic!] azbukki päässi õpi (ometi) tähestik pähe!

aźź /a Kett. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (R-Reg. Pi) Lu aźja vdjI I (Pi-Len.) azja Kett. K Ma (I) azd́a I (Pi Ke) aśśa J I assia (Ku), g. -aa P M Kõ Lu J aźjaa vdjI I azjaa K I Ma azd́aa Pi Ke I 1. (abstraktne) asi, tegu, toiming дело; Lu pajata, kui on aźźa räägi, kuidas asi on; P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjie tal lähevad asjad halvasti, libisevad allamäge; M bõõ sitä aźźaa, kuhõõ täm õm̆maa nen̆nää ep pisä pole seda asja, kuhu tema oma nina ei pista; Lu kase bõõ nagruu aźźaa see pole naeruasi; M miä tulin teile aźźaa ma tulin teile asja pärast; M ebõ·õ aźźaa sinne mennä ei ole asja sinna minna; M siz omenaka ühes söötettii sikolailõõ akanaᴅ ; akanaᴅ kõiɢ mentii aźźaasõõ siis kartulitega koos söödeti sigadele aganaid; aganad läksid kõik asja eest; Kõ bõõ aikaa issua, aźźad oottõõvaᴅ pole aega istuda, toimetused ootavad; Lu millõ tehtii mokomad aźźõᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti selliseid tempe, ei saa kellelegi kaevatagi; M aikaa jo õli kase aźźa see lugu juhtus (oli) juba ammu; Lu kontturiz õllaa aźźa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad; M ühs tee, kahs aźźaa kk. üks tee, kaks asja; Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on hoopis tühi(ne) asi; 2. (konkreetne) asi, ese; anum вещь; посудина; I roitõltii šveedaa kalmoissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi kalmudes ja leiti mitu asja; L aźźõi pezeʙ peseb anumaid. – Vt. ka hätä-, ime-, tõtuuz-. – Vt. ka asi.

atamann/i J-Tsv., g. -ii J ataman атаман.

atlas/si M J-Tsv., g. -ii : -sii J atlass атлас (материал); J rikka mehe nain tšäüp šolkkõᴢ ja atlassiᴢ rikka mehe naine käib siidis ja atlassis; M atlassi aluᴢ atlassvooder.

ato L M Lu Li I ato· M Lu ato·o M (aga) muidu; või siis а то; или (же); L piεp süönnü õlla, ato tšako petteleʙ peab olema söönud, muidu kägu petab ära; M ku õli saaχarjav̆vua, nii pantii saaχarjav̆vua, ato· smetanaa da soolaa kui oli peensuhkrut, siis pandi peensuhkrut, aga muidu hapukoort ja soola; M tultii kosimaa, tultii ženiχaa emä iĺi isä, ato·o rissintsä rissem̆määkaa tuldi kosima, tuli peigmehe ema või isa, või siis ristiisa ristiemaga; Li talkooz annõttii süüvvä, ato i muitõš tšäütii talgutel anti süüa või siis käidi ka muidu.

atšk/a M Lu, g. -aa Lu silm (kaardimän-

atšk/aᴅ M Kõ Lu Li Ra -at M-Set. -õᴅ Lu Li pl. t. prillid очки; M pani atškaᴅ silmiile pani prillid ette; Li dohteri millõ juttõõp što sillõ jo on kehnoᴅ silmäᴅ , sill piäʙ õssaa jo atškaᴅ arst ütleb mulle, et: sul on juba viletsad silmad, sa pead juba prillid ostma; Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul pole prille vaja, ma näen veel hästi. – Vt. ka silmä-.

attš/e Ra, g. -ee ~ atšee Ra meieisapalve Oтче наш (молитва).

aud́ikkõin M audžikkõi / n J-Tsv., g. aud́ikkõi-zõõ : -zõ J havikene, väike haug, havipoeg щучка, щуренок; M puuttu pikkarain au d́ik-kõin sattus (õnge) väike havikene; J jõgõ rookozikkoz om paĺĺo peeniit audžikkõisiit jõe roostikus on palju väikesi havipoegi. – Vt. ka augiipulikka, aukolain.

augus/ta K Kõ -tõ Li -t Kõ, g. -taa Kõ august, augustikuu август; Kõ kõmtšümmett esimein augustaa kolmekümne esimene august; Li männä voottõ augustõ kuulõ õli paul aaristõ profe·ssor täälä möödunud aastal augustikuus oli professor Paul Ariste siin.

aukata P M (K Kõ-Len.) hauk / ata Li J (Lu) -õtõ Li, pr. aukkaan M -kaan Li J (sõnatüvi основа слова:) haukkaa- J-Must., imperf. aukkazin P M -kazin Li J -kõzin Li hammustada, haugata; (veidike) süüa, einestada откус/ывать, -ить; перекус/ывать, -ить; закус/ывать, -ить; K tütär aukkaz õunaa i koolii [sic!] sihe tütar hammustas õuna ja suri sellest; Lu kuhõõ meeᴅ, ain haukkaa leipää, sis tšako ep petä kk. lähed kuhu(gi), ikka hammusta (söö veidike) leiba, siis kägu ei peta; M oottõõ, miä vähäkkõizõ aukkaan, too nõõʙ min̆nua laihuttamaa oota, ma söön veidike, muidu hakkab mind iiveldama ajama; Lu ja tämä tuli tšüsü tšainoi pere ( m )- mehelte viinaa ja süüvve i nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa ja ta tuli küsis teemaja peremehelt viina ja süüa ja hakkas pärast pikka (suurt) reisi einestama; M opõn i tämää auk-

auk/i [< is, sm] Li Ku Ku lahti открыт, в открытом или раскрытом виде; Li ku lehto ei ole veel auki, siiz on pupuškaᴅ kui leht ei ole veel lahti, siis on pungad; Ku ott́śi taarippuizessᴀ putelii, teki proopkaa auki d́i proovaa ʙ võttis kaljavaadist pudeli, tegi korgi lahti ja proovib; Ku suu aukɪ suu lahti.

auk/ko Kett. K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J I (K-Al. Ku) Aуко Pal.1 Áуко K-reg.2 Áукó Ii-reg. 1, g. -oo M Kõ Lu Li J I Ku -uo P -o J auk, avaus; õõs, süvend, lohk отверстие, дыра; углубление, ямка; I tehtii astikkoo aukko, sinneɢ pantii naka tehti astjasse auk, sinna pandi naga; M piäp panna kat̆too arja tšiin, tuuli te-tši suurõõ aukoo tuleb katusehari kinni panna, tuul tegi suure augu; M sukkaa piäʙ štoopata, kunniz on peen aukko. elä oottõõ, kunniᴢ opõn mee ʙ raŋkojõka läpi sukka tuleb nõeluda, kuni auk on väike. Ära oota, kuni hobune läheb (= mahub) rangidega läbi; M neĺĺä meessä ühtee aukkoo kusõvat. lehmää nännät (Set. 18) mõist. neli meest kusevad ühte auku? – Lehma nisad; M tšehspaikkaa tehäz mokom aukko leipääsee, sinne pannaz uuz muna (leivaküpsetamisest floorusepäeval:) keskpaika tehakse leivasse niisugune lohk, sinna pannakse toores muna; Ra pahaizõt põzgõd, luud köŋkillää, aukod õlla põskiᴢ kõhnad põsed, luud väljas, põsed on aukus; J põlto on iire aukkoit täünö põld on hiireurgusid täis; J pisä võti lukuu aukkoo pista võti lukuauku; Lu tšuutol on pää aukko särgil on peaauk; M tšennää aukoᴅ pastla tärkmed; J ihaa aukko käise auk (= auk, kuhu käis õmmeldakse); J sarjaa aukko kärjekann; J põzgõ aukko põselohk; M nen̆nää aukoᴅ ninasõõrmed; M kõrvaa aukko kõrvaauk; Lu mulkuu pää aukko kusiti ava (mehel); J perz aukko pärak; J poolikk aukko ~ botšk aukko (õlle)vaadi (naga)auk; J kalm aukkoosõõ hauda. – Vt. ka ahj-, hiki-, hooku-, jää-, kainalo-, kusi-, kõrva-, nauha-, pagla-, perz-, perä-, pruntii-, pää-, ruĺa-, sarja-, savv-, tšivi-.

aukkolik/ko: -k J-Tsv., g. -oo J 1. auklik дырявый; 2. (orig.: пещеристый).

auk/kua K M (Kõ-Len. Ja-Len.) haukkua L Lu J (P Ku) χaukkua P haukkuaɢ I, pr. -un K M haukun J, imperf. -kuzin M haukkuzin J haukuda; fig. haukuda, sõimata лаять; обла/ивать, -ять; M koira aukuʙ, eitütäʙ lampaita koer haugub, hirmutab lambaid; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. see koer, kes haugub, nii ruttu ei hammusta; M koira aukuʙ, a tuuli kannaʙ vs. koer haugub, aga tuul kannab; J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane koer; J tämä haukkumiss ja vertamiss em või terppiä tema sõimamist ja etteheiteid ma ei või kannatada; M elä auku ker̆rääjää, ku ed anna mit̆täiᴅ ära sõima kerjust, kui sa talle midagi ei anna.

aukok/aᴢ M -õᴢ J-Tsv., g. -kaa M J auklik, aukudega; katkine дырявый; рваный; M astikkoz on põhja aukokaᴢ astjal on põhi auklik; M aukokkaad omenaᴅ, mao söötüᴅ aukudega kartulid, ussi söödud; J aukokõs kauhtõm pääll katkine (auklik) jakk seljas.

aukokkõi/n¹ J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J auguke дырочка.

aukokkõi /n² J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J auklik дырявый, ямистый, ухабистый; tševäd vesi teeb jää aukokkõizõssi kevadvesi teeb jää auklikuks.

aut/a Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. Ra) Lu J aut Ra J-Tsv. hauta R-Reg. Lu (Ku) Аута Pal. 1 А́ута K-reg.2 Га́уда Pal.1 Ii-reg.1, g. avv / aa P M S Lu Li J I -a R-Eur. R-Reg. J havvaa Lu 1. auk, urg дыра, яма, нора; Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; M ku bõõ kooppaa tšell, siᴢ pannaaᴢ omenaᴅ autaasõõ kui mõnel pole keldrit, siis pannakse kartulid koopasse (auku); I auta suuri on, õunaa paaᴅ, lantut paaᴅ, siz mätät tšiin koobas (auk) on suur, paned kartuleid, kaalikaid paned, siis matad kinni; Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaajamise augud; J iźvosk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis see „põleb”; J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku; Lu kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni; J tuhk aut leeauk, tule-

ase; Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägra-urud, seal nad elutsesid; K mene helvetii autaa mine põrguhauda; 2. hauakoht jões, meres омут, впадина дна реки или моря; Lu virt on uurtõnud avvaa vool on uuristanud haua (jõepõhja); Lu merez on tooš hauta, pani hautaa võrkoᴅ ka meres on haud, pani hauda võrgud; R eb lepu [= lõpu ] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss ] (Reg. 40) rl. ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad; 3. (surnu)haud могила; K pokoinikka veetii autaa surnu viidi hauda; Lu rohi-puu lastii autaa kirst lasti hauda; P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk. üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas. – Vt. ka kalmo-, kulta-, paasi-, rooja-, silmä-, suõõ-, tõrv-, upi-, virt-, õuna-.

autaaj/aᴅ: -õᴅ Lu = autajaizõᴅ ; vätši õli koppiunut parvõõ, taitaa siäl leeväᴅ pulmõᴅ vai koollõõ autaajõ rahvas oli kogunenud kokku, vist tulevad seal pulmad või matused.

aut/ain: -õin J-Tsv., g. -aizõõ : -õizõ J = autalikko ; kuza on aut avva pääll, se paikk ontši autõin kus on auk augu kõrval (peal), see koht ongi auklik.

aut/ajaizõ ᴅ: -õjaizõᴅ Lu pl. t. matus, matused похороны; õlin autõjaisiil, autaamaᴢ olin matustel, matmas.

aut/alikko: -õlikko Li J-Tsv. -likko J-Tsv., g. -alikoo : -õliko ~ -liko J auklik ямистый, ухабистый; J vihm aigõll teed on aut ( õ ) likoᴅ vihmasel ajal on teed auklikud; J autõlikkoa teet müü rattaika travalt ed aja auklikul teel sa kaarikuga traavi ei sõida. – Vt. ka autolikko.

autami/n J-Tsv., g. -zõõ J matus, matused похороны.

aut/ o [< e?] (Lu), g. -oo Lu auto автомобиль; ĺuukua saab venneekaa i õpõzõõkaa i autookaa sõita saab paadiga ja hobusega ja autoga.

aut/oa P M Lu Li J (K-Ahl. R-Lön. Ra) -oaɢ I -ua P M Kõ Lu (Kett.) hautoa Li, pr. avvon K P M Lu J, imperf. -ozin P M Lu J avvõn M 1. hautada; määndada; kõrvetada распари/-вать, -ть, запари/вать, -ть, тушить, томить (о пище); преть; печь; M per̆rää turpomissa siᴢ lännikko piäb autoa pärast turrutamist (turdumist) peab pütti hautama; Lu vihta avvottii variz veeᴢ vihta hautati tulises vees; M akanad avvõttii aganad hautati (loomatoiduks); P bŕukvaa avvottii ahjoza kaalikat hautati ahjus; M avvõttu piimä ahjus (hapendamiseks) soojendatud piim; Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvob õrasõõ, mittää eb jää, meeb musassi kui lumi on kaua peal, siis hautab orase, midagi ei jää (järele), läheb mustaks; M eez jür̆rüä on mokoma äh̆hiä sää, kõv̆vii päivä avvoʙ äikese eel on niisugune lämmatav ilm, päike hautab kõvasti; 2. haududa (mune) сидеть на яйцах, высиживать (цыплят); I kana avvoʙ mun̆nõi kana haub (istub munadel); Kõ kana autõ põipõᴅ kana haudus tibud välja; Lu kana ku tahob automaa, siz ain klukaʙ kui kana tahab (minna) hauduma, siis aina loksub; J autojõ kana hauduja kana; 3. haududa; pehkida; hauduma minna тушиться, томиться (о пище); преть, со-, про-; подпревать; Li roopat pannaa umpi-ahjoo automaa pudrud pannakse kinnisesse ahju hauduma; Li leivää süämmee pantii toorõ liha, se autoᴢ ahjoᴢ leiva sisse pandi toores liha, see haudus ahjus; M too elä mee pesemää nävät tšiireess autuvaᴅ, mätänevät tšiireess nee ᴅ võrkoᴅ muidu, (kui) sa ei lähe pesema, (siis) nad pehkivad kiiresti, mädanevad kiiresti need võrgud; M õlgõᴅ autozivaᴅ õled pehkisid; M siᴢ veel emä piäʙ vahtia, etti lahᴢ eʙ autuiᴢ siis peab ema veel (seda) valvama, et laps ei läheks hauduma. – Vt. ka autuussa, autuuta, avvottaa.

autši Kett. Len. K P M Kõ V Lu Li Ra J I (Pi Ja-Len. vdjI) auki Lu Li hauki Ku Авчи Tum., g. aud́ii K M audžii J augii Lu Li haug щука; Lu puuttuzid augiᴅ näkkasid haugid; I ampaaᴅ suurõᴅ õlivaᴅ aud́illa haugil olid suured hambad; M autši se kluŋkkaaʙ peenee aud́ ii pulikaa haug, see neelab (isegi) väikese havinolgi (alla).

autu/ussa Lu (J) -ussaɢ (I) -ss J-Tsv. hautuussa (Li) hautussa (Lu Ra), pr. -uʙ Lu J I, imperf. -uzi : -uᴢ Lu J hautuuzi Li = autuuta ; Lu siiz vähessi aigassi ušatti päältä tukattii, annõttii akanal autuussa siis kaeti toober väheks ajaks pealt kinni, lasti aganal haududa; J liha autuub ahjoᴢ liha haudub ahjus; Ra millõ eglee varpaa välit hautustii varill ilmaa mul eile varbavahed haudusid kuuma ilmaga.

avahtaa/ssa (J-Tsv.), pr. , imperf. -zi : -ᴢ J avaneda откры/ваться, -ться, распах/иваться, -нуться; präkinakaa avahtaaz uhs praginaga avanes uks.

avan/to Ränk K-Set. Lu Li J Ku, g. -too K Lu Li -noo J -oo Li jääauk (jäässe raiutud auk) прорубь; Lu võrkko lastii avantossa jäännallõ võrk lasti jääaugust jää alla; Lu avantoo ääres paalikaakaa uhottii sõppaa jääaugu ääres pesti kurikaga pesu; Li jäχ́ χ́ ää on tehtü suur avanto jäässe on tehtud suur (jää)auk (nooda laskmiseks); Ränk alumein avanto (Ränk 82) alumine jääauk (= jääauk, mille kaudu noot veest välja tõmmati). – Vt. ka emä-, jää-, põlvi-. – Vt. ka avato, avattõ.

ava/ta Kett. K L P M Kõ S Lu J (R-Reg. Li Ku Kr) -taɢ vdjI I (Ma) -tõ Lu -t J-Tsv. avõta (Lu), pr. -an K P S Lu J av̆vaan M av̆vaa I avvaan Lu -n J awan Kr, imperf. -zin K P M Lu J -zii I avõzin (M) avõin [sic!] J-Tsv. avada, lahti teha откры/вать, -ть, раскры/вать, -ть; расстёгивать, расстегнуть; развяз/ывать, -ать; L avagaa väräjäᴅ avage väravad; P lahsi avaz jo silmäᴅ laps avas juba silmad; L tšiutolt rinta avattii särgi rinnaesine tehti lahti; I tuli starikka, avazi kaiee zanaveskaa tuli vanamees, avas selle eesriide (= tõmbas eesriide eest); Lu miä avvaan napud avõõ ma teen nööbid lahti; M piäb avata sõlmu avõõ tuleb sõlm lahti teha; Kõ kattilall avatas suur boĺnittsa Kattilal avatakse suur haigla; J salatuss avama saladust avaldama v. teatavaks tegema; Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), ei tohi suud lahti teha.

avat/o Kett. M Kõ Lu J-Tsv., g. -oo M Lu J = avanto ; M miä tein avatoo, kuza viruttaa sõp̆ põõ ma tegin jääaugu, kus pesu loputada; J too paŋgill avatoss vett too pangega jääaugust vett.

avau/ssa (J) -ss J-Tsv. avvaussa (Li) av̆ võussaɢ (I Ma), pr. J avvauʙ Li, imperf. -zi : -ᴢ J = avauta ; J uhs ize enessä avauᴢ uks avanes iseenesest; Li kukad jäävä ᴅ umpõõ, eväᴅ avvau avõõ õied jäävad punga, ei avane; ■ J kõig näd́d́ee sala-tüüd avaustii väĺĺää kõik nende salaasjad tulid avalikuks.

avauᴢ: avvau / Lu, g. avauhsõõ : -sõõ Lu avaus, lõhik прорез; matrosištanad õltii kahõza poolla avvausõd avõ madrusepüksid olid, kahel pool lõhikud lahti.

avau/ta M Li J avõuta L P (Kett. K Kõ-Len. Ja-Len.) av̆vauta ~ av̆võuta (M), pr. J avõu ʙ K L av̆võuʙ M, imperf. -zi : -ᴢ J av̆vauᴢ ~ av̆võuᴢ M avõuz / ii K -i L avaneda, lahti minna раскры/ваться, -ться; развяз/ываться, -аться; L järkeä uhzõd avõuvaᴅ kohe avanevad uksed; J ripa avauz avõ sääris läks lahti; L kyõz minuu õnni avõuʙ millal mu õnn (kord) saabub? – Vt. ka avaussa.

avit /taa L P M Kõ Lu J Ku (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Ra-Len.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an Kett. K P M Lu J -õn Lu J, imperf. -in P Lu J aidata помо/гать, -чь, пособ/лять, -ить; Kõ iilijä proro·k avitti jürätä jumalalõõ prohvet Elias aitas jumalal müristada; M izäll õli paĺĺo töötä, piti avittaa isal oli palju tööd, tuli aidata; M rautaroho, täm avitab naisii menolaissa raudrohi, see aitab naistehaiguste puhul; M kal̆laa siipi avitap kalalõõ uijua kala uim aitab kalal ujuda; J see on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kalgi südamega, et palvedki ei aita; J suur kiitos avittõmizõssõ suur tänu aitamise eest.

avoi Lu avo J-Tsv.: Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei mõista oma suud kinni panna; J avo suu ~ Lu avoi suu molutaja, logard; J avo pää lollpea.

avoo J = avõõ ; uhs sellällää avoo uks selili lahti.

avosuu Lu Li J avo-suu J-Tsv. 1. töllmokk, pidevalt avatud suuga inimene разиня, человек с постоянно открытым ртом; Lu avosuu, eb ällü panna suuta tšiini töllmokk, ei mõista panna (= hoida) suud kinni; 2. molutaja, käpard (uimane, rumal, teovõimetu inimene) разиня, ротозей, раззява; J näd on kuza avo-suu, eb älü mittäit vasat näed, kus on molutaja, ei mõista midagi vastata; J avosuu kõig unohtõʙ, mitä tälle tšähzitä tehä molutaja unustab kõik, mida tal kästakse teha. – Vt. ka avõsuu.

avral Lu (kogu laeva meeskonna) ühine töö аврал; avral – ühtein tüü, se õlla kõikk tüüᴢ a. on ühine töö, kõik on tööl.

avu Kett. L M Kõ Lu Li J I (K P Ra Ma) havu J Ku χavu (Lu), g. avuu L P Lu av̆vuu M havuu J 1. okaspuu oks хвоя, ветка хвойного дерева; M teimm eneĺee majaᴅ, kuuzõõ avulaissa tegime endale onnid, kuuseokstest; M avuss õli tehtü kupo okaspuu okstest oli tehtud kubu; M avu maja kuuseokstest onn; 2. (okaspuu okstest) ahjuluud помело (из веток хвойного дерева); Lu avu on tehtü petäjää õhzass i seneekaa pühitää ahjoa ahjuluud on tehtud männioksast ja sellega pühitakse ahju; M katti ahjoo meeb, jältšeä p tee, ahjos tuõb jäĺĺet toob. avu (Set. 16) mõist. kass läheb ahju, jälge ei tee, ahjust tuleb, jäljed toob? – Ahjuluud; M pää niku avu, ep tunnõ ilat õm̆maa päätä pea nagu luud, ei oska korrastada oma pead; L lappolaizõd meneväd avull selläzä nõiad lähevad ahjuluua seljas; 3. okaspuu okas хвоинка, хвоя; J kuuzõl ja petäjäl on havuᴅ kuusel ja männil on okkad; Lu katajaa avuᴅ kadaka okkad.

avu-puu Lu avupuu J-Must. okaspuu хвойное дерево.

avva/za: -ᴢ Lu aukus (наречие в форме ин-а от auta ); silmäd õlla avvaᴢ silmad on aukus.

avv/ata L P M Lu Li J (K-Ahl. U V Po) -õt J-Tsv., pr. aut / aan K P M Lu Li J -an J,

imperf. -azin P M Lu Li -õzin J surnut matta; (midagi) maha matta хоронить, по-; зары/-вать, -ть; Lu müü veĺĺee autazimma i piimme pomitkoᴅ, autamaz õli paĺĺo vättšiä me matsime venna ja pidasime peied, matmas oli palju rahvast; P siä õlõt tšääppää tšäärittü i autaa avvattu rl. sa oled kääpasse kääritud ja hauda maetud; Lu autazin koiraa mettsää matsin koera metsa; P sõta-riisad on avvattu sinne sõjariistad on sinna maetud; M kaivaaz mokomaᴅ avvaᴅ kuivas paikkaa i sis avvataᴢ omenaᴅ tšev̆väägossaa kaevatakse niisugused augud kuiva kohta ja siis maetakse kartulid kevadeni (maasse).

avvot/ taa Lu -taaɢ I, pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu hautada запари/вать, -ть, распари/вать, -ть; Lu miä tahon avvottaa akanoita ma tahan hautada aganaid; I tšedrääᴅ, rihmad leeväᴅ, näitä avvottaaɢ piäb ahjoza ketrad, tulevad linased lõngad, neid peab hautama ahjus; Lu astjat piäb avvottaa katajõõkaa, katajõ pannaa astjaasõõ ja tšihuvõ vesi pannaa pääl, ja astja tukataa astjad tuleb hautada kadakatega, kada-kas pannakse astjasse ja keev vesi pannakse peale ja astja kaetakse kinni. – Vt. ka autoa, avvuttaa.

avvotu/ᴢ Lu J-Tsv., g. -hsõõ : -sõõ J -zõõ Lu hautis (hautatud toit või loomasööt) запеканка (кушанье); корм приготовленный путём запаривания; Lu avvotuz on ku makaronad vai vermišeelid on avvottu ahjos piimääkaa hautis on, kui makaronid või nuudlid on hautatud ahjus piimaga; J veemm lehmiilee avvotuss viime lehmadele hautist.

avvot /õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← avvottaa ; ahjoᴢ avvotõlla pajuit lait́oa vart ahjus hautatakse painardeid ree jaoks.

avvut/taa: avutta J-Tsv., pr. -an : avutõn J, imperf. -in : avutin J = avvottaa ; avut viht hauta viht (pehmeks)!

avõi/n J-Tsv., g. -zõõ J lahtine, ava- откры- тый; avõim meri avameri. – Vt. ka avoin.

avõl/la M -l J-Tsv. avvõllaɢ I, pr. -õn M J, imperf. -in M J frekv. avada открывать, отворять; J mitä siä avõlõd uss, toukka tšiin mis sa (aina) avad ust, tõuka kinni!; I siä taitaa makkamaa tahoᴅ, ku ainõ aikottõõᴅ, suuta avvõlõᴅ sa tahad vist magada, et aina haigutad, avad suud.

avõnai /n Li, g. -zõõ Li =  avõlain ; avõnain õvvi lahtine siseõu.

avõsi/lla: -l J lahti не прикрыт, открыт, настежь; ahjoo õttsa õli tšiin, a tõin õttsa õli avõsil botškaa süämeᴢ (toru) ahjupoolne ots oli kinni, aga teine ots oli lahti tünni sees. – Vt. ka avollaa.

avõõ K R M Lu Li J avyõ L av̆võõ M avõ P M Lu Li Ra J avõɢ I lahti, avatud открыто (в значении наречия), в открытом или раскрытом виде; K väräjää piεb avõõ tehä peab värava lahti tegema; L avaa silmäd avyõ tee silmad lahti!; M vaatap suu avõ niku pärvakka vahib, suu ammuli nagu peergudest korv; M lähe on talvõll av̆võõ allikas on talvel lahti; J paglad õltii avõõ paelad olid lahti; Lu piäb louzata sõlmi avõõ tuleb sõlm lahti teha; Lu piä kõrvad avõõ hoia kõrvad lahti! – Vt. ka avoo, avõi.

baabuk/aᴢ P Lu Li J -õᴢ Lu Li J-Tsv. vaapukaᴢ P Lu Li, g. -kaa Lu Li J vaapukkaa P Lu vaarikas, vabarn малина; Li baabukõssa õli, a mansikõssa õli vähä vaarikaid oli, aga maasikaid oli vähe; J uuvvõll lõikõtšill kazvop paĺĺo baabukõss uuel raiesmikul kasvab palju vaarikaid; J tahot ko suukkur-liivaa baabukkakaa kas tahad peensuhkrut vaarika(te)ga?; P vaapukkaa pyõzaᴢ vaarikapõõsas.

baabuk/ka K Li Ra J vaapukka K Kõ Ku, g. -aa ~ -a Ra = baabukaᴢ ; Ra baabukaa pupuškaᴅ, sis tullaa kukaᴅ, sis tullaa luuᴅ, sis tullaa valmeed baabukaᴅ vaarika pungad, siis tulevad õied, siis tulevad luud (= kõvad teralised toored marjad), siis tulevad valmid vaarikad; Ra baabukaa varsi vaarika vars.

baabuš/ka K L P M Li J -k Ku -k J-Tsv. babuška L M-Set. S, g. -kaa P J 1. vanaema бабушка; M poigaa tütär tuli baabuškallõ pojatütar tuli vanaema juurde; L babuška, täm pεälie saa vuvvyõ õli vanaema, ta oli üle saja aasta (vana); 2. eidekene, vanaeideke бабка, бабушка; J kopittu paĺĺo baabuškoi ümpärilee palju

eidekesi kogunes ümberringi; Li vana vattuinõ baabuška igivana eideke; 3. K J ämmamoor повивальная бабка. – Vt. ka esi-, taka-. – Vt. ka baba, babo.

baakan/a Lu, g. -aa Lu tulepaak бакен, бакан; baakana onõ joomal tulepaak on madalikul; baakanas põlõvat plikkivät tulõᴅ tulepaagis põlevad plinkivad tuled; jõka baakanal on kello igal tulepaagil on kell; baakanad õllaa suurõpat ku bujuᴅ tulepaagid on suuremad kui poid.

baakiᴅ Lu Li J bakiᴅ M Ra J vaakiᴅ Lu pl. t. põskhabe бакенбарды, баки; J bakid on laznu kazvoma on jätnud põskhabeme kasvama; M on bakid laskõnnu šokkijee päälee on kasvatanud põskhabeme põskedele; Lu baakkije eb aja poiᴢ põskhabet ei aja ära. – Vt. ka bakenbardaᴅ, bardaᴅ.

baar/yšńa M -õšńe J -õsń J-Tsv., g. -yšńaa : -õsńaa J preili барышня; J tšüzü baarõšńõltõ küsi preililt.

baas/sa P M -sõ ~ -s J-Tsv., g. -aa P M -a J bass бас; M baassa on matala ääli bass on madal hääl; P nüd en laula baassaa, en mitäiᴅ, ampaid bõlõ nüüd ma ei laula bassi ega midagi, hambaid pole; M täm laulab baasaa äälell ta laulab bassi (bassihäälega); J näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat kus meie diakonil on (alles) bass!

baba L P M I baab / a L M Lu J-Must., g. babaa P -aa L 1. eit, vanaeit; vanatädi бабка, старушка; (старая) тётя; P eliväd d́eda da baba elasid taat ja eit; I baba vorožitti vanaeit nõidus; M oga baaba on kahõsaatšümmettä neĺĺä vootta vana Oga-tädi on kaheksakümmend neli aastat vana; 2. vanaema бабушка; M iz̆zää emä, baba laulõ isa ema, vanaema laulis; P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest; 3. P ämmamoor, -emand повивальная бабка; ■ Lu isä nõisi naimaa, võtti baaba jaga·a isa hakkas abielluma, võttis nõiamoori (naiseks). – Vt. ka taika-, taka-. – Vt. ka baabuška, babo.

baba-jegaa P baaba-jaga Lu nõiamoor (muinasjuttudes) баба-яга; P baba-jegaa sei ühie tüttärikkõizyõ nõiamoor sõi ära ühe tüdrukukese; Lu meez nõisi naimaa, baaba-jagaa võtti mees hakkas abielluma, võttis nõiamoori (naiseks).

bab/o J I (vdjI) baabo I, g. -oo 1. eit, vanaeit; eideke, tädike (vanema naise kohta) старушка, бабка; бабуся, тётушка; I vanapaᴅ, nee õlivaᴅ vanad dedad da baboᴅ vanemad (inimesed), need olid vanad taadid ja eided; J a poju i tšüzü ʙ : kuhõõ meed babo aga poiss küsibki: kuhu lähed, eideke?; 2. vanaema бабушка; I vunukka tarttujõ baboosõõ, babo tarttujõ äd́jääsee, äd́jä nagriisõõ (muinasjutust:) lapselaps haaras kinni vanaemast, vanaema haaras kinni vanaisast, vanaisa naerist. – Vt. ka baabuška, baba.

bad́d́ /a P M J I J-Tsv., g. -aa M -a J 1. raand, suur veepang (puust või ka plekist) бадья, большое (деревянное или жестяное) ведро; P bad́d́assi juõltii, kuza õlivat süvät kaivoᴅ, siεll siiš tšäüz rattaakaa. üφs meni allyõ kaivuosyõ i tõin nõisi ülieᴢ viekaa ; siεll õltii siz bad́d́aᴅ ; kahs kõm paŋkõa meni vettä b -ks kutsuti, kus olid sügavad kaevud, seal siis käis rattaga, üks läks alla kaevu ja teine tõusis üles veega; seal olid siis b -d; kaks-kolm pange läks vett sisse; J bad́d́a on suur puupaŋki, vett võtõttii kaivossa b. on suur puupang, (sellega) võeti kaevust vett; M bad́d́a, suur paŋkõ, alta ahaz, a päältä la d́d́a b. , suur pang, alt kitsas, aga pealt lai; M bad́d́a on lad́d́a paŋkõ, mizessä joottaas opõzia, kartapaŋkõ b. on lai pang, millest joodetakse hobuseid, plekkpang; J vesi tilkup kato räüssäss suurõ bad́d́asõ vesi tilgub katuseräästast suurde puupange; 2. (tavaline) metallämber ведро; I bad́d́a on kartõnõ. a nütte bad́d́at kane maliro·ovannõje, da paa ᴅ b. on plekist (ämber). Aga nüüd on need b -d emaileeritud, ja potid (samuti).

bagaž/ i P M J-Tsv., g. -ii P J pagas багаж; J paa bagaži bagažii vagonaa pane pagas pagasi-

vagunisse; P annõn bagažiisyõ vešaᴅ andsin asjad pagasi; J kerkäped riisõd võtamm vago-

bag/ra M Po Lu -rõ ~ -r J-Tsv. bogra P baagra I, g. -raa M Lu J bograa P pootshaak багор; P bograakaa tõmmattii irsii viess vällεä poots-haagiga tõmmati palke veest välja; J põloz ep tavannu bagroit tulekahju ajal ei piisanud pootshaakidest; M pikkarain bagra ( ~ tšäsibagra ) väike pootshaak (metsatöödel); M põloo bagra tuletõrje-pootshaak; J bagraa varsi meni kattši pootshaagi vars läks katki; M bagraa aaraᴅ pootshaagi harud. – Vt. ka tšäsi-.

bahv/ala P M J -al J -õl J-Tsv., g. -alaa P M -õlaa ~ -õla J subst., adj. hoopleja бахвал, хвастливый; P meneb i tšiitteleʙ : miä õlõn rikaz vai voimakaᴢ, se on bahvala, bahvaloitaʙ (kes) läheb ja kiitleb: ma olen rikas või tugev, see on hoopleja, hoopleb; M bahvala meeᴢ, täll on, ebõ·õ, ain tšiissõõʙ hoopleja mees, (kas) tal on (või) ei ole, ikka kiitleb (oma rikkusega).

bahval/o Lu J, g. -oo = bahvala ; J bahvalo on se inemin, tšen bahvaloittaaʙ hoopleja on see inimene, kes hoopleb; Lu bahvalo inemin, se suvvaab bahvaloittaa hoopleja inimene, see armastab hoobelda.

bahvaloittaassa: bahvõloitta / ss J-Tsv., pr. bahvaloittaan : -an J, imperf. bahvaloittaazin : -zin J = bahvaloittaa ¹ .

balab/o·ška M -ošk ~ bolbošk J-Tsv., g. -o·škaa M -oškaa J lobasuu, keelepeksja балаболка; M balabo·ška on naizeläjä b. on naisterahvas (= öeldakse naisterahva kohta).

balagan/a P M J-Tsv., g. -aa P M J 1. telk шатёр, палатка; M mustalaisii balagana mustlaste telk; 2. palagan, (laada)tsirkus балаган, цирк; J elka han tüü tšerikoss tehka balaganaa ärge ometi kirikust tehke palagani.

balala J interj.; itse kiĺĺuʙ : balala, balala ise karjub: b., b.

balalaik/a P M Lu J, g. -aa P M Lu balalaika балалайка; M garmoniᴅ, balalaikaᴅ, gitarid õltii kõiɢ beśedaᴢ lõõtspillid, balalaikad, kitarrid olid kõik simmanil; M täm ü v̆vii mäńd́äb balalaikalla ta mängib hästi balalaikat.

balbar/i Lu, g. -ii Lu paburits, kukerpuu барбарис; pullot tehtii balbarii puu koorõss pullud tehti kukerpuu koorest. – Vt. ka barbaris.

bald/ahina: -õhina J-Tsv., g. -ahinaa : -õhinaa J baldahhiin балдахин; kunigaa trooni seizob baldõhinan all kuninga troon seisab baldahhiini all.

bal/honi P J-Tsv. -χoni L -koni J-Tsv., g. -honii P J -konii J rõdu, palkon балкон; J tše-zäll balkoniᴢ juuvva tšaajua suvel juuakse palkonil teed; P koto balhoniikaa palkoniga maja.

balk/ka Kett. P Lu (M I) -k J-Tsv., g. -aa P Lu J tahutud palk, tala, aampalk балка; P ülies pannass lakyõsyõ balkaᴅ, i sillaa allyõ, i siltojõõ allyõ üles lakke pannakse talad ja põranda alla ning sildade alla; I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aam-palgile, pani nööri kaela ja poos enese üles; Lu rihee balkka, i on õvvõᴢ balkka maja aampalk, ja (ka) siseõues on aampalk; J lagõõ balkk laetala; J rissi balkk põiktala. – Vt. ka maa-, silta-. – Vt. ka palkki.

bal/pattaa¹ P M (Pi) -battaa J bolpattaa P M (Pi Kõ), pr. -patan P M Pi bolpatan P M, imperf. -patin lobiseda; mõttetusi rääkida болтать; говорить чепуху; M bolpatab, mitä puutuʙ, pajatap paĺĺo lobiseb, mis (ette) juhtub, räägib palju; M mitä siε balpataᴅ mis sa lobised!; Kõ elä bolpata ära lobise! – Vt. ka bolbottaa, boltaittaa, boltata, boltoittaa, borbottaa, bälbättää, börböttää.

baĺza/ma ~ -na M -m J-Tsv., g. -maa J palsam бальзам; J tšülä rahvõz juttõb, jot baĺzam avitõp kõikkiiss tautiiss külarahvas räägib, et palsam aitab kõikide haiguste vastu; M miε mälestän, etti mama ain kuttsõ baĺzama ma mäletan, et ema kutsus ikka palsamiks.

baĺz /ami P J-Tsv. -õm J-Tsv., g. -amii P J -õmii J = baĺzama ; P võd́d́a baĺzamikaa võia palsamiga.

balv /ani ~ -õni J-Tsv., g. -anii ~ -õnii J tolvan болван; vai tämä balvõni saab migäss tolkkua või tema, tolvan, saab millestki aru! – Vt. ka bolvana.

bambuk/ka: -k J-Tsv., g. -aa J = bambukk- puu.

ban/d́eroĺi P -deroĺi ~ -deroĺ ~ -d́ero·ĺ J-Tsv., g. -d́eroĺii P -deroli ~ -d́ero·ĺii J panderoll бандероль; J jeka mahork patškõll õli band́ero·ĺ pääll igal mahorkapakil oli pande-

baŋ/ka¹ K Lu J I banka (I) -k ~ bank J-Tsv., g. -kaa Lu J bankaa J -gaa (K) 1. purk, (konser-vi)karp банка; J paamm vareńńaa kassee bankaa paneme keedise sellesse purki; Lu baŋka eb lõhkõõ ku paad võõnusõõ ahjoo purk ei lõhke, kui paned nõrga tulega ahju; Lu kalat pannaa baŋkojõõ, siz golofkõd lõikõtaa poiᴢ (kui) kalad pannakse karpidesse, siis lõigatakse pead ära; 2. kupp, kupuklaas банка (лечебная); I mokoma kehno veri tuli tšellä, sis pantii bankoo kellel tekkis niisugune paha veri, siis pandi kuppe; Lu ku nivvuja vaivattii, toož õõrottii i pantii baŋkojõ kui niuded valutasid, (siis) kah hõõruti ja pandi (kuivi) kuppe. – Vt. ka klazi-.

baŋk/ P J bank J-Tsv., g. -aa P bankaa J =  baŋkka ²; J rahat pannaz baŋkaa rahad pannakse panka; J pani rahad bankaa pani rahad panka; P baŋkaasyõ eʙ vietü deŋgoit panka ei viidud raha.

baŋk/ka¹ P M Li (Lu) bankka (P), g. -aa P M Lu = baŋka ; 1. P vareńd́jaa bankkaa krotta taukõzi moosipurki kärvas rott; M konservnõi baŋkka on tooš klazinõ, klazibaŋkka konservipurk on ka klaasist, klaaspurk; P kartazõiz baŋkkoiz õlivat siεll kala ᴅ vai mitä õli plekk-karbis olid seal kalad või mida oli; Lu baŋkaa kuraᴢ konservikarbiavaja; 2. M baŋkkoo pantii kuppe pandi; M baŋkka õli klazinõ pikkarainõ niku viinaa stopka kupuklaas oli klaasist, väike nagu viinaklaas. – Vt. ka karta-, klazi-, mesi-, piimä-, smetana-, tomatiisousii-, vareńńa-.

baŋkka³ Lu, g. -aa Lu madalikku tekitav kivipank (meres) банка (в море); baŋkka matala kivipangamadalik (= kivipanga ümber kuhjunud liivast tekkinud madalik).

baŋkr/otti P bankrotti M -utti J, g. -otii : -utii J pankrot банкрот; P tämä meni baŋkrottiisyõ ta jäi pankrotti; J jäi kuile õmass torgovĺõss baŋkruttii jäi kuidagi oma kauplemisest pankrotti; J tšem puutup baŋkruttii, sene tarpõd müüvvä vasarõlt kes jääb pankrotti, selle asjad müüakse oksjonil.

bant/ta Ra -t J-Tsv., g. -aa J lehv бант; J bantt siottu ivussiisõõ lehv (on) seotud juustesse; Ra ehteeᴅ : sarafana, polle, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ peorõivad (= rahvarõivad): sarafan, põll, (vöö)-

bap/ka¹ K P S Lu J -k J-Tsv. baapka Lu J, g. babgaa K P S Lu baabgaa Lu -kaa J-Tsv. ämmamoor, -emand повивальная бабка; S bapka tšäüz öössi naizikoll dovarišassi ämmaemand käis öösel (sünnitajal) naisel seltsiks; Lu baapka siop tšiin napavarrõõ ämmamoor seob nabaväädi (murd. -varre) kinni; K mokomad vanat staruχad õlivad bapkann niisugused vanad eided olid ämmamooriks; K babgalõõ pannass õpõiziita d́eŋgoi tarelkalõõ ämmamoorile pannakse hõberaha(sid) taldrikule.

baptist/a: J-Tsv., g. -aa J baptist баптист; jõgõperä rahvõz baptistojõ uskoa ep suva jõgõperä rahvas baptistide usku ei armasta.

barab/ana K-Ahl. P M Po J (I) -õna J-Tsv. -ban M borabana I, g. -anaa P M -ana ~ -õna J trumm барабан; P sõtameheᴅ kui meneväᴅ, siz lüöväd barabanaa kui sõdurid lähevad, siis löövad trummi; M jo saavvas täätää što kos̆siaz i mennäz barabanaakaa juba saadakse teada, et kositakse ja minnakse „trummiga” (= ahjupeldiga); I sis võõttse ( = võttaasõõ ) ahjoo lauta ii keppi tšät̆tee i kaele kepillä kasta ahjoo lautaa müü lüüäsee. kutsutti tätä barabanaa lüütii. lüütii baraban̆naa. znatšt tämä se tüttrikko läheʙ mehele siis võetakse ahjupelt ja kepp kätte ja kepiga lüüakse vastu ahjupelti. Seda kutsuti: löödi trummi. Löödi trummi. Tähendab, (et) tema, see tüdruk, läheb mehele.

baraška-lainõ Lu vahulaine барашки (пенистая волна); suurõll tormill on baraška-lainõ suure tormiga on (merel) vahulaine.

barbaris Lu = balbari.

bard/akka P (M) -õkk J-Tsv., g. -akaa P -õkaa J lõbumaja бардак; J sinu nain niku bardõ-

barh/atti P -õtti J-Tsv., g. -atii P -õtii J samet бархат; P täll on barhatiss sõvaᴅ tal on sametist rõivad; J tämä on šolkkõz ja barhõttis kazvotõttu ta on siidis ja sametis (üles) kasvatatud.

barišnik/ka P Lu (Kõ) -k J-Tsv. baryšnikka M Li, g. -aa P Lu J -a J baryšnikaa M parisnik барышник; M baryšnikka õsab i müüb opõzia, lehmiä ja kõikkõa žiivõttaa parisnik ostab ja müüb hobuseid, lehmi ja kõiki koduloomi; Li barõšnikad õsõttii ja müütii laattoil, talopoikild õsõttii i laattoil müütii parisnikud ostsid ja müüsid laadal, talupoegadelt ostsid ja laadal müüsid (edasi); J kuss hitolt on leütennü kõig mokomõd barišnikaa kooziᴅ kust kurat on (ta) saanud kõik niisugused parisniku kombed?

bar/išša (P Lu J-Tsv.) -yšša M -õšš Lu, hrl. pl. -išaᴅ Lu (P J-Tsv.) -õša (Lu) kasu kauplemisel, puhaskasu, vaheltkasu, pari прибыль, барыш; Lu torgofttsa õsab i müüʙ, tämä saab barišaᴅ, välirahaa kaupmees ostab ja müüb, ta saab kasu, vaheltkasu; Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs. ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles; P ajab bariššoi pεälie, õsab uotavassi i müüp kalliissi ajab kasu taga, ostab odavalt ja müüb kallilt; J meni meez bariššoi ajama de pääsi kõikkinaa lakkassi läks mees hangeldama ja jäi täiesti lagedaks; M baryšnikka saab enelee paĺĺo baryššaa parisnik saab endale palju vaheltkasu.

bark/assi: -õssi J, g. -asii : -õsii J pargas баркас; lastõta barkõssi alkoi ( t ) pargasele lastitakse halupuid.

bark/ka Lu -k J-Tsv., g. -aa Lu J 1. praam баржа; Lu barkka, tämä on lakkaa põhjaakaa, gilliä ebõõ praam, see on lameda põhjaga, kiilu pole; J buksõri veiteb barkkaa puksiir veab praami; 2. pargas барка; Lu barkkoiz õllaa škippariᴅ pargastel on kiprid.

barońes/si J-Tsv., g. -ii ~ -sii J paruniproua, -preili баронесса.

baro/ni Lu J-Tsv. -n boroni P M J-Tsv., g. -nii Lu J boronii P J parun барон; P meil boronid õlivad mõizaza meil olid parunid mõisas; J tšen on tavannu tšäümä tegolõ juttõb jot baronid on kõikkas suurõpõt herrõd maa pääll kes on juhtunud teol käima, (see) ütleb, et parunid on kõige suuremad härrad maa peal; J baronii metsäss et tõhi vittsatši lõikõt paruni metsast ei tohi sa vitsagi lõigata; M täm on niku boroni ta on (uhke) nagu parun.

barõšnikoit/ õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn J, imperf. -tõlin J hangeldada, parseldada барышничать.

bas/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa : -ńa J väljamõeldis [?], muinasjutt [?] выдумка [?] (orig.: басня); senee siä petteeᴅ, see om basń seda sa valetad, see on väljamõeldis [?].

baši-baši M Lu J Ku = bašu-bašu.

bašl/ykka P M -ikk Li J-Tsv., g. -ykaa P M -ikaa Li J paslik, peakott, tuisukott башлык; J tuisku kujall, tšääri bašlikk ümper kõrvii ( t ) väljas on tuisk, kääri paslik ümber kõrvade; Li tõmpaaᴢ bašlikaa päχ́ χ́ ää tõmbas pasliku pähe; P baš-lykka õli pεäᴢ paslik oli peas.

bašm /akka L P M J I (K) -õkk J-Tsv. -ukka Li J -ukk J bošmukka Lu bošmokka J, g. -akaa K L P M J -õkaa ~ -ukaa J bošmukaa Lu 1. king башмак, башмачок; K jalgaz õlivad jo näill bašmakaᴅ, ruskyi tšiutod i sarafanaᴅ jalas olid neil ju kingad, (seljas) vene särgid ja sarafanid; L võtti täm bašmakad jalgass vällεä ta võttis kingad jalast ära; M ku tunnõt siä millõõ tehä kultazia bašmakkoo, siz miä leen sinu noorikkõ kui sa oskad teha mulle kuldseid kingi, siis ma saan su pruudiks; J bošmokkaa nüt kõikk tufliss kutsutaa kinga kutsuvad nüüd kõik t- ks; 2. adraking башмак (деревянный полоз, под- сошник или резак); P pluugall õli bašmakka, ettep kuluissi pluugaa terä ; kui menit tõizõlyõ põllolyõ, sis pantii allyõ adral oli king, et adra tera ei kuluks; kui läksid teisele põllule, siis pandi alla; 3. laeva kiilu tagumine osa башмак (задняя часть киля); Lu ahteršteevi alla on bošmukka, se on giĺii õttsa ahtertäävi all on b. , see on kiilu ots.

baš/ńa M -ń J-Tsv., g. -ńaa J torn башня; J ivaŋ kreepostii bašńõd narvõᴢ jo laukõssaa Jaani-linna kindluse tornid Narvas lagunevad juba; M vavilonaa bašńa Paabeli torn.

bašu-bašu P M Lu ute-ute (häälitsus lammaste kutsumiseks) бяша-бяша (призывная кличка овец); P bašu-bašu kutsuttii lampaita ute-ute! – (nii) kutsuti lambaid. – Vt. ka baši- baši.

bašut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J utetada, lambaid kutsuda призывать овец.

bataĺjon/a J-Tsv. bataljona (Kõ-Len.), g. -aa ~ -a J pataljon батальон; J esimeize polka kõlmaz ( ~ kõlmaiz ) bataĺjona esimese polgu kolmas pataljon.

batar/i J-Tsv., g. -ii J 1. (suurtükiväe) patarei (артиллерийская) батарея; suurõt tükit seissa bataris suurtükid seisavad patareis; 2. majakas, tuletorn; torn маяк, бакен; башня; pakarii batariss ( ~ majakõss ) näütetä merelee tult Narva-Jõesuu majakast näidatakse merele tuld.

batiŋk/a M botiŋka J, g. -aa M botiŋkaa J poolsaabas ботинок.

bed /a P M Li J I Бѣда Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -aa P -a J häda, viletsus беда; Li suur beda, näd mikä beda tuli suur häda, vaat, mis häda tuli; J meill mokom beda, jot jutõll em või : kahs lehmä hukkauᴢ meil on niisugune häda, et ei saa rääkida: kaks lehma sai otsa.

beglet/ tsi M J-Tsv., g. -sii M J jooksik, põgenik беглец; J vai sitä beglettsiä levvet tšättee või sa seda jooksikut kätte saad!

bekas/si J-Tsv., g. -ii J tikutaja, taevasikk бекас.

beĺi/la P M -l J-Tsv., g. -laa P J valge mineraalvärv белила; P ahjuo beĺilaa tõin tõin ahju jaoks valget värvi; J praaznikõssi võd́d́ õmm ahjoo beĺilakaa pühadeks võõpame (võiame) ahju valge värviga.

beĺit/taa M -ta J-Tsv. -tää ~ -tεä P, pr. -an : -õn J, imperf. -in J valgendada, (valgeks) võõbata белить, по-; P nõizõn beĺittämεä ahjua hakkan ahju valgendama; M beĺilõllõ piäb beĺittaa ahjo ahi tuleb valge värviga võõbata.

beĺ/o Li Ra J-Must. bieĺo J-Must., g. -oo Li valge lehm, murd. vaalik белая корова, белянка; Ra valkaa lehmä õli beĺo valge lehm oli vaalik. – Vt. ka beĺaŋka, belu·uga.

belu/ga: J-Tsv., g. -gaa : -ga J beluuga белуга.

beśed/a M Lu (J) J beseda Lu (Li J-Tsv.) besseda I beeseda (I), g. -aa M Lu istjad, istjatsed, kõnek. subrik; kirmas, simman посиделки; супрядки; гулянье; M beśeda on, kuza korjauvad nuoriso, sitä kuttsuas beśeda istjad on, kuhu kogunevad noored, seda kutsutakse istjad; I perää pokrovaa kui riigat tapõttii, siz alkõvad beesedaᴅ pärast Maarja kaitsmise päeva, kui rehed peksti (= said pekstud), siis algasid istjad; M beśedassa mahzattii nii : pojod õssivat karasinaa i tootii algoᴅ i sahattii i lõhgottii, a tüttäret pestii siltoja istjate eest maksti (pererahvale) nii: poisid ostsid petrooleumi ja tõid küttepuud ja saagisid ja lõhkusid, aga tüdrukud pesid põrandaid; J pelattii beśedõᴢ, kõõz mitä istjatel mängiti, millal mida (= millal millist mängu); Lu pillittejät tšäütii pillittemäs pulmiiz i besedaza pillimehed käisid mängimas pulmades ja simmanil; M garmoniᴅ, balalaikaᴅ, gitarid õltii kõiɢ beśedaᴢ lõõtspillid, balalaikad, kitarrid olid kõik simmanil; Li siz mentii tõizõõ tšüllää, õpõziijekaa, dali tõizõss tšüläss tultii meijje tšüllä besedasõõ siis mindi teise külasse, hobustega, või teisest külast tuldi meie külla simmanile.

beśednik/ka M Lu, g. -aa Lu istjaline (istjatel v. simmanil olija участник посиделок, супрядок или гулянья); M beśednikat tultii beśedass istjalised tulid istjatelt.

besetk/a P J-Tsv., g. -aa P J lehtla беседка; P mõizaa herra isub besetkaᴢ mõisahärra istub lehtlas; J meŋka besetkaa issuma, siäll om vilu minge lehtlasse istuma, seal on jahe.

beskvit/ ta P biskvitt J-Tsv., g. -aa P biskvitaa J biskviit бисквит; P beskvittaa, tšüläs tätä vähä süötii biskviiti, seda söödi maal (külas) vähe; J võta biskvitta tšaajukaa võta biskviiti tee kõrvale.

bespokoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J tülitada беспокоить; elka paŋkaa pahassi, jot bespokoitin teit ärge pange pahaks, et tülitasin teid.

besputno/i J-Tsv., g. -i J kõlvatu беспутный; nii om mikäle besputnoi : juumõri ja tappõlikko ta on lausa kõlvatu: joomar ja kakleja.

bezd́/e·eĺ ie J -e·lii K, g. -e·eĺie [?] asjatu, tühja läinud töö [?] напрасная, тщетная работа [?]; J minuu köühää perässe jõka paikkõz bezd́e·eĺie minu vaese pärast on igas kohas asjatut tööd; K minuu tüö peräss jyka paikkaz bezd́e·lii minu töö pärast on igas kohas tühja läinud töö.

bezd́ eeĺit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J tühine asi безделица.

bez/meni M Lu I Ku -meńi M I -beni K-Ahl. P M Kõ -ben ~ -beń M-Set., g. -menii Lu Ku -meńii M -benii P margapuu, päsmer безмен; Kõ bezbeni on mittapuu margapuu on mõõduriist; M bezmeńiikaa mittazimma einoi, omenoi ja hod mitä tahoᴅ päsmriga mõõtsime heinu, kartuleid ja ükskõik, mida tahad; I bezmenilla mitatass, mõnta naglaa leipää leeʙ päsmriga mõõdetakse, mitu naela on leiba; Ku bezmen eb oo papii heŋkɪ, eb ota voittoa päsmer ei ole papi hing, ei võta vaheltkasu.

bib/li M J-Tsv. (Kõ-Len.) -ĺi P M biibĺi J pibĺi P, g. -lii J -ĺii M piibel библия; J kuunõlkaa, lahzõt, kui izäz lugõb bibliä kuulake, lapsed, kui (te) isa loeb piiblit; M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist. – Vt. ka piblitširja.

bibliot́e·ek/ka: -k J-Tsv., g. -aa J raamatukogu библиотека.

bilet/ti M J biĺetti M beletti P I, g. -ii M J biĺetii M beletii P pilet билет; P õsin beletii ostsin pileti; M biletti on passii süämmeᴢ pilet on passi vahel.

biĺjard/i J-Tsv., g. -ii J piljard бильярд; tun- nõd biĺjardia pelat kas sa oskad piljardit mängida?

binokl/i Lu, g. -ii Lu binokkel бинокль.

bintoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J (haava) siduda перевяз/ывать, -ать, бинтовать.

bint/ta Lu I -t J-Tsv., g. -aa J (haava)side бинт; Lu bintta höbleni (haava)side lõdvenes; Lu bintta lousauᴢ side tuli lahti.

birk/ka P S Li J -k J-Tsv. -a M, g. -aa J magasi-, teo-, pügalpulk бирка; M magaziza õli birka, birkalõõ kurassõll tehtii rissi magasiaidas oli magasipulk, pulgale tehti noaga rist; S puuss õli lõikattu birkaᴅ puust olid lõigatud magasi-pulgad; P birkalyõ lõikattii zaruubaᴅ magasi-pulgale lõigati sälgud sisse; J tšülää birkõd oitussa staarõstõll küla teopulgad on küla-

bitšofk/a P Lu J bytšofka M betšofk J-Tsv., g. -aa P bytšofkaa M betšofkaa J 1. veo-, kinnitusköis бечева; P bitšofka on rihma, pittšä i kõva veoköis on köis, pikk ja kõva; J nootta tõmmõta betšofkoiss noota tõmmatakse veoköitest; J tšene vooro menne betšofkaa kelle kord on minna noota vedama?; J bitšofka, pit-tšä i paksu, rantaa panna tšiin vene kinnitus-

bĺaah/a: J-Tsv., g. -aa J (vöörihma) metallpannal бляха; sõtamehiill bĺaahõd va läikki-veᴅ sõduritel metallpandlad vaid läigivad.

blaaži/a P M J-Tsv., pr. -n M J, imperf. -zin J rumalusi, kõlvatusi rääkida говорить неподобающее, блажить; M mõni ińeehmin on, blaažib mitä puutuʙ mõni inimene on, räägib rumalusi, mis aga ette puutub; P elä blaaži tüttärikkoi aikan ära räägi kõlvatusi tüdrukute juuresolekul.

blaaž/u J-Tsv., g. -uu J 1. totter блажной; 2. totrus блажь; mokom tämä blaažu on ni : kuza ni õlko, aim pajatõb blaažua ta niisugune totter on(gi): kus ka ei oleks, aina räägib totrusi.

blaažu/a P Li J, pr. -n P Li, imperf. -zin = blaažia ; Li tämä blaažuʙ, pahass pajataʙ ta räägib kõlvatusi, kõneleb halvasti.

blago/i J-Tsv., g. -i J vilets, viljatu (maa kohta) худой, бесплодный (о земле); blagoit maat eb mahz mitä i tšüntä, ühellaim mittäit ep kazvo viletsat maad ei maksa üldse kündagi, niikuinii midagi ei kasva.

blahaslavit/taa (K) blaχslavittaa L blasla-bi·ittaa (P), pr. -an , imperf. -in J õnnistada благослов/лять, -ить; L nuorikyõ isä i emä blaχslavittavad ženiχaa i nuorikkõa pruudi isa ja ema õnnistavad peigmeest ja pruuti.

blahoslove/nia K-Ahl. Lu-Must. -ńń J-Tsv., g. -niaa : -ńńaa J õnnistus благословение; Lu blahoslovenia annõttii kaasa õnnistus anti kaasa; J emää blahosloveńń tulõz ep põlõ, epko veez uppo ema õnnistus ei põle tules ega upu vees.

blaχoslovoittaa ~ bloχosloittaa P blahoslovoit/ta J-Tsv., pr. blaχoslovoitan : bloχosloitan P -õn J, imperf. blaχoslovoitin : -in J = blahaslavittaa ; P siel pappi siunaz vai blaχoslovoitti urvaᴅ seal õnnistas papp urvad; J blahoslovoitõn sinnua kunnialõõ teelee õnnistan sind ausale teele.

bĺedn/õi L P -oi J-Tsv. blednoi Lu, g. -õi kahvatu бледный; P tämä nägoss meni nii bĺ ednõissi ta läks näost nii kahvatuks; J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last vist söödetakse lahjalt; Lu blednoi liittsa kahvatu nägu; L päivä meneb bĺednõissi päike läheb kahvatuks.

blin/a Li J-Tsv., g. -aa J 1. pannkook блин; Li siz lihhaa p süütü, muuta bõllu ku se piimärooka ja blinnaa tehtii siis liha ei söödud, muud polnud kui see piimatoit, ja pannkooke tehti; 2. hoop, laks, kõrvakiil удар, шлепок, пощёчина; J said blina taka poolõõ kas said laksu vastu tagumikku?

bliri/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J töinata реветь. – Vt. ka brilisä, brälisä.

bloi/ka Li J -kõ Li Ra ploika Kõ, g. -gaa kaela-

lint, gofreeritud kaelus (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv detail) плоённая, гофрированная лента, воротник (деталь народной одежды водской женщины); Li siiz vod i algõttii : bloigõt pantii, rintõbantõt pantii, tšäsilintit siottii, takalintti takkaa pantii, i kušakkõ vaat siis alatigi (ehtimist): pandi kaelalindid, pandi rinnalehvid, käelindid seoti, tagalint (= seljalint) pandi taha, ja vöö (pandi vööle); J bloika on tehtü sulkkulintiss, pannaa ümpär kaglaa kaelalint on tehtud siidlindist, pannakse ümber kaela; Li ku tahtozid üvvää bloikaa, sis piti kõlmõd arššinaa õssaa, daže nellä ; bloikõ tehtii, sis tehti heenokkõizõt sklatkõt, što tämä õllõis põšnõi kui tahtsid head gofreeritud kaelust, siis tuli osta kolm arssinat (siidlinti), isegi neli; kaeluseümbris tehti, siis tehti peenikesed voldid, et ta oleks kohev; Kõ lintissä i kruuže- vossa tehtii ploika paelast ja pitsist (on) tehtud kaeluseümbris.

blok/ki Lu Li plokki Li J-Tsv., g. -ii Lu plokii Li plokk блок; Lu pannaa maštid alussõlõõ i nõsõtaa blokid üleᴢ purjelaevale pannakse mastid ja tõstetakse plokid üles; Lu maštii pannaa taaliᴅ blokkiõõkaa masti pannakse talid plokkidega; Li niijjeᴅ, a niisil õlti blokiᴅ, blokkijeka rippusti niied, aga niitel olid plokid, plokkidega rippusid; J plokii rataᴢ ploki ketas.

bluud/a J-Must. bĺuuᴅ J-Tsv., g. -aa : bĺuudaa J liud блюдо (посудина).

bĺuud/õtška M -õtšk J-Tsv. -etška (I) -atška P -otška Kõ Lu J, g. -õtškaa J -atškaa P -otškaa Lu J alustass, taldrikuke блюдце, блюдечко; J vala vari tšaaju stokanõss bĺuudõtškaa, muitõs põlõtõd uulõᴅ vala kuum tee klaasist alustassile, muidu põletad huuled; J paan bĺuudotškaa päällee stokanaa panen alustassi peale klaasi; Lu tämä pani rooppaa bĺuudotškal ta pani taldrikukesele putru; Lu bĺuudotškaa täün võita alustassitäis võid.

bluuz/a J, g. -aa J = bĺuska.

bluu/tka P M Lu -tkõ Li J-Tsv., g. -dgaa P Lu -tkaa J subst., adj. (ümber)hulkuja, ringikolaja блудливый; P i pojo õli bluutka i tüttärikko nii poiss kui ka tüdruk olid ümberhulkujad (= ei armastanud töötada, ei püsinud kodus); P tšülεä bluutka on jo koton külahulgus (= külas hulkuja) on juba kodus; P bluudgassi juõltii i lehmεä, kui ep kestännü karjaza hulkujaks kutsuti ka lehma, kui (ta) ei püsinud karjas; M lehmä on mokom bluutka, eb vahi õm̆maa kottoa lehm on niisugune hulkuja, ei hoia oma kodu; J paŋka bluutkõlõ lehmele dolo kaglaa pange hulkujale lehmale krapp kaela.

blääd/i P M J-Tsv., g. -ii P J libu, hoor, ümberaeleja, liiderdaja блядь, блудни/ца, -к; M täm mokom onni bläädi, vaitõz lahsai teeʙ, muut ebi tää mit̆täiᴅ ta ongi niisugune libu, vaid lapsi teeb, muud ei oska midagi; J bläädikaa va tšävvä hoorimõᴢ libuga käiakse vaid hooramas.

bläädi/ä J-Tsv. blεädiä P, pr. -n J blεädin P, imperf. -zin J hoorata, pruukida блядовать; J kast naiss koko tšülä bläädiʙ seda naist pruugib kogu küla.

bob/a¹ Lu Li J, g. -aa mänguasi, lelu игрушка; Lu lahs tahob savva enele sitä bobbaa laps tahab saada enesele seda mänguasja; J laχsii igruškad õllaa bobaᴅ laste mänguasjad on b -d; Li boba on lello b. on lelu; Lu lahsijee bobaᴅ laste mänguasjad; Lu lahzõõkaa saab aikaa veettää pellaamizõõkaa, bobijõõkaa lapsega saab aega veeta mängimisega, leludega.

bob/a² J-Tsv., g. -aa J 1. uba боб; 2. nupp, nööp пуговица, пуговка; hatull on boba mütsil on nupp.

bobul/i Kett. R-Reg. P M Lu J-Tsv. pobuli Lu, g. -ii P M Lu J pops, vabadik, pobul бобыль; P bobulilla bõllu maata, pikkarain tara õli, õli puol võroa vai võro maata popsil polnud maad, väike aed oli, oli pool hingemaad või hingemaa; Lu bobulil eb õllu talotussa, talo õli, a talotussa eb õlluᴅ popsil ei olnud talumajapidamist, maja oli, aga talumajapidamist polnud; Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii, maata eb õllu missä antaa, tämä jäi bobulissi kellel oli palju poegi, mindi lahku, maad ei olnud, millest anda, ta jäi popsiks; J tämä on täüz bobuli : eb maat, epko taloa ta on täispops: ei maad ega maja; Lu meijjee tšüläz õli enne paĺĺo bobulija meie külas oli enne(malt) palju popse.

bodro/i J-Tsv., g. -i J reibas бодрый; veel on bodroi starikk (ta) on veel reibas vanamees.

bogz/ata: -õt J-Tsv., pr. boks / aan J, imperf. -azin : -õzin J lüüa, virutada ударить.

boharoodit/tsa P M bohoroodittsa J baha-ro·odittsa I bogoro·oditsa J, g. -saa P 1. jumalaema богородица; P panõ tšüünteliä boharooditsalyõ pane küünal jumalaemale; 2. rukkimaarja-, tulimaarjapäev (15. VIII) успение богородицы; P boharoodittsaa praznikkann piettii rukkimaarjapäeva peeti pühaks; J üφsi maaŕa õli uspeni bogoro·oditsa. se õli siz rukkii maaŕa, sütšüzüü poolõ üks maarjapäev oli jumalaema uinumispäev. See oli siis rukkimaarjapäev, sügise poole (oli); I starikat pajattivaᴅ , buttoby õlivad van̆naikaa i iiĺiä i boharo·odittsa praaznikaᴅ vanamehed rääkisid, nagu oleksid vanal ajal olnud nii eliapäev kui ka rukkimaarjapäev (õlle)pühad; M kapoŕoz on jõtši. johzõb al̆laa mäess. vätši alla sõisovad i pes̆seüväᴅ. siell on päätnittsa paraskeevaa obraaza. boharoodittsann siεl tšäütii Koporjes on jõgi. Voolab mäest alla. Inimesed seisavad all ja pesevad end. Seal on püha Paraskeva pühakuju. Rukkimaarjapäeval käidi seal.

bohatt/õri M Lu J -eri P boχattõri Lu boχatteri L M I, g. -õrii Lu -erii P boχatterii L vägilane богатырь; M kõlmas poika õli ivana boχatteri kolmas poeg oli Ivan-vägilane; L tšivezä on boχatterii jältši kivis on vägilase jälg; M varma niku bohattõri tugev nagu vägilane.

bohomoĺt/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa : -sa J jumalapaluja, palvetaja богомолец.

bojar/i J-Tsv. bajari (R-Eur. P), g. -ii J bojaar боярин; J vai minuu poik bõ lusti. kats han, niku bojari kas minu poeg pole ilus? Vaata ometi! Nagu bojaar!; P jeka kuu kunikaat tšäüväᴅ jekapäiväzed bajariᴅ rl. iga kuu kuningad käivad, igapäevased on bojaarid.

bok/ka Kett. K R-Reg. L P M Lu I (Kõ S), g. -aa Lu külg бок; I kura bokka vai õikõa bokka silla vaivataʙ sul (aina) valutab vasak või parem külg; M tämä võip hot koko päiväᴅ lamoa tilaza, tämä bokkõi eb vaivata ta võib kas või terved päevad lamada asemel, tema küljed ei valuta; M ku umalikko meeᴢ tuõp kot̆too, sis tooš teetä eb näe, häiläb bokald bokalõõ kui purjus mees tuleb koju, siis ta (ka) teed ei näe, kõigub küljelt küljele; M näväd isuttii rinnaa bokka bok̆kaakaa nad istusid kõrvuti külg külje vastas; I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza karjasel ripub kott küljel; Lu koorma vääntüüb ühell bokall koorem käändub ühele küljele; M tšäänettii tõizõd bokaᴅ (viljavihkudel) pöörati teised küljed (peale); M a täm juttõõʙ : la pajataʙ, a milta bokkaa ep söö aga tema ütleb: las räägib, ega see mul tükki küljest ära võta (ei söö). – Vt. ka tõrva-, väärä-.

boks/a J, g. -aa J mats бац; miε sill ku annan boksaa ma õige annan sulle matsu! – Vt. ka boksu.

boksi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J poksida бодаться, боксировать; boksita niku boranõᴅ poksivad nagu oinad. – Vt. ka buksia.

boks/ u J-Tsv., g. -uu J = boksa.

bokšukala Lu viidikas уклейка; aŋgriat püüvvetä kokkiekaa, bokšukala pannaa õŋkikokkaa angerjat püütakse õngedega, viidikas pannakse õngekonksu otsa. – Vt. ka pikša.

boĺnit/tsa M Kõ Lu -ts J-Tsv. bolnittsa P Lu I (Li Ra-Len. Ku), g. -saa Lu J -sa J bolnitsaa P haigla больница; M eellä bo ĺnittsoita eb õllu ennemalt haiglaid polnud; J läsinnü veeti boĺnittsaa haige viidi haiglasse; Lu milla jo mõnnõᴢ vooᴢ jalgaᴅ paizõttuvaᴅ, tšäin boĺnittsaᴢ mõnta kõrtaa mul juba mõni aasta jalad paistetavad, käisin haiglas mitu korda.

boltait/taa Kett. Lu (K-Ahl.) -ta J-Tsv., pr. -an K Lu -õn J, imperf. -in J = balpattaa ¹; J siä kuile boltaitõt tühjä juttua sa vist lobised tühja juttu; Lu elä boltaita ära lobise!

bolt/ta Lu J, g. -aa polt болт; J boltta, se on mokom pittšä i paksu naagla polt, see on nii-sugune pikk ja jäme nael.

boltuš/ka P M Lu -k J-Tsv., g. -kaa P M Lu J 1. subst., adj. lobiseja, lobasuu (naise kohta) болтушка; P boltuška bolttaaʙ, mitä puutuʙ lobasuu lobiseb, mis (ette) juhtub; M boltuška bolpataʙ, on mokom puusta ińehmin, lörizeb mitä ep piä lobasuu lobiseb, on niisugune tühine inimene, lobiseb, mida ei ole tarvis; J ai mikä boltušk naizikko oi mis(sugune) lobiseja naine!; 2. viljastamata muna (muna, milles haudumisel ei teki loodet) яйцо-болтун (насиженное яйцо без плода); Lu mõnikkaal ebõ·õ õnnõa, om boltuškoit paĺĺo, ku eb õnnisu, a mõnikkaal õnnisuʙ, jõka munassa saap puipuu mõnel ei ole õnne, on palju viljastamata mune, kui ei õnnestu; aga mõnel õnnestub, igast munast saab tibu.

bolv/ana P Lu -ona M, g. -anaa 1. tolvan, tola болван; P siε õlõd niku bolvana sa oled nagu tolvan; 2. peibutis, topis приманка, чучело; M bolvona tehäs kui ampumaa menet tedreit peibutis tehakse, kui lähed tetri laskma. – Vt. ka balvani .

bomb /a I (V) J-Tsv., g. -aa J pomm бомба; J bombõ plajahtaaz lõhtši pomm plahvatas (lõhki); V õli nellä kuuz bombia suuria oli neli (kuni) kuus suurt pommi.

bom/bo Lu Li Ra J Бомбо Tum., g. -oo Lu Ra 1. ujur, veemardikas плавунец, плавун; Li bombo, se on siin jõgõᴢ, eläʙ. sirkaaz jõgõz neitä bomboit eb i õõ, sammõlõjõgõz neitä on rohkaaʙ ujur, see on siin jões, elab. Selge veega jões neid ujureid ei olegi, soostunud jões on neid rohkem; Li bombo. eb õõ suuri, no patšti·i sittaböröläizekaa üht suurutta, no vähä pitšepäd on jalgõ ᴅ, ize om musõpi i tääᴅ, vesieläine, tämä jo on tõizillaajõin ujur. Ei ole suur, noh sitasitikaga peaaegu ühesuurune, aga jalad on vähe pikemad, ise on mustem ja, tead, vee-

elanik, ta ju on teistsugune; J bombo on mokoma böröläin, kumpa eläb roojaᴢ ujur on niisugune sitikas, kes elab poris; 2. Jõgõperä elanike pilkenimi насмешливая кличка жителей дер. Краколье; J jõgõperää tšülä on roojakõᴢ, senperässä jõgõperää nõmia narritaa bombo Jõgõperä küla on porine, sellepärast narritakse Jõgõperä elanikke b -ks; Ra kuniŋkvallaa bomboᴅ Jõgõperä kroonuvalla b -d; 3. J maipõrnikas, lehepõrnikas майский жук; 4. Lu porikärbes синяя мясная муха; ■ Tum. Сита бомбо sitasitikas. – Vt. ka sitta-.

bomi/sa P -ss J, pr. -zõn J, imperf. -zin J 1. pomiseda бормотать; J pajatab ja ize enelee bomizõʙ räägib ja pomiseb endamisi; J bomizi mitäle vassaa, en saanu tolkkua pomises midagi vastu, ma ei saanud aru; 2. kõmiseda громыхать, издавать глухой гул; P lüöd astiit müötä, bomizõʙ (kui) lööd vastu astjat, (siis) kõmiseb. – Vt. ka borata, borisa, bumata, bumisa, börisä.

bond/ari K P M Lu Li I -õri J-Tsv., g. -arii P M Lu -õrii J pütt-, tünder-, aamissepp бондарь, бочар; M bondari teep puis̆sii as̆sõita püttsepp teeb puust nõusid; M kõnnuz õli i on para·ikuᴢ bondariᴅ, tehäᴢ lännikkoita i tehäᴢ vokkiita Kõnnu(küla)s olid ja on praegu(gi) püttsepad, tehakse lännikuid ja tehakse vokke; J vee puu-paŋki bondõrilõõ praavitta vii puupang tündersepale parandada.

booj/u J-Tsv., g. -uu J lahing бой; mõnõz boojus tapazin õlõmaa juhtusin olema mitmes lahingus. – Vt. ka boi .

boom/i Lu Li J-Tsv., g. -ii Lu Li J 1. poom (purjelaeval või -paadil) бом (на паруснике); Li alupooli seiliä on siottu ŕuuku, see kutsutaa boomi purje alumisse serva on seotud ritv, seda kutsutakse poom(iks); Lu boomi õttsaz on buugeli poomi otsas on raudvõru; Lu viimeizeᴅ seilivenned, mid õltii meil, näil ahtõriz boomi õli metra pitšepälle viimased purjepaadid, mis meil olid, neil oli poom ahtris meeter pikem(alt); 2. pööra, vinna poom (nooda vedamiseks) шест-рычаг (рыболовного ворота), диал. воротяжка; Li boomiss kutsuttii veelä ühtä …, mokoma ŕuuku, ku tõmmõttii merelä talvõla noottaa üleeᴢ, eteeᴢ, vorottõjeka. siz väänettii sitä vorottaa i mikä kepikaa väänetti paksu mokoma ŕuuku, sitä toož kutsuttii boomi, se õli vorotaa boomi poomiks kutsuti veel üht …, niisugune ritv, kui merel tõmmati talvel noota üles, edasi, pööradega. Siis pöörati seda pööra, ja kepiga pöörati, (oli) niisugune jäme ritv, seda kutsuti samuti poom(iks), see oli pööra poom. – Vt. ka ahtõri-, kliiveri-.

boomi-kliiveri Lu poomikliiver, kahvelpuri бом-кливер; boomi-kliiveri, esimein kliiveri poomikliiver, esimene kliiver (kliiverpoomi kinnitatud kliiver).

boomi-nurkka Lu kahvelpurje soodinurk шкотовый угол кливера.

boomiseili Lu ahtripuri кормовой парус; ahtõriseiliä kutsutaa boomiseili ahtripurje kutsutakse b -ks.

boomištaakki Lu (kliiver)poomi ja masti ühendav vaier e. terastross, kliivriparduun бом- штаг. – Vt. ka kliiver-.

boot/ta: -t J-Tsv., g. -aa J luup, (ühemastiline) paat бот.

boot/ti: -t J-Tsv., g. -ii J = bootta.

bora /na Kett. K L P M S Lu Li J I Ku -nõ Ku -n Lu Ra J-Tsv. barana Ku borona S I-Len. Бо́ранъ Ii-reg.1 Борань Pal.2, g. -naa L P M Lu J -na J oinas, jäär баран; P õsamma tšülääkaa jõka tševäd ühie boranaa ostame (kogu) külaga igal kevadel ühe jäära; Lu lampaa veimmä boranal lamba viisime jäärale; Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo kaks oinast panid sarved vastamisi; M boranat kaivõlõvaᴅ oinad pusklevad; Li puskõlikko borana puskleja oinas; M Li naitõttu borana kohitsetud jäär; M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperäss näitä i kutsuttii : tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast neid kutsutigi: riiakad oinad; J pulkissi silmed niku boran ajas silmad pungi nagu oinas; J katsob niku boran uusiijõ veräijõ pääle kk. vaatab nagu oinas uusi väravaid; Ku uhkial boranall on ain sarved vereᴢ vs. uhkel oinal on sarved aina verised (veres); Lu kittsi boran sokk; ■ J boranaa pää luu lollpea, lambapea; M borana joukku Boranovite suguvõsa (hüüdnimi oli tekkinud sellest, et suguvõsas oli palju suurekasvulisi, tugevaid ja riiakaid mehi). – Vt. ka kili-, kittsi-, lammaz-, suku-, suvi-, voho-.

bor/ia Li (Lu) -ria Lu, pr. -in Lu, imperf. -izin Lu kraapida; maad tuhnida скрести; рыть(ся); Lu ja lähen õpõzõõ selles i lazõn miä peräs nooraa, kump teeb merkii borimizõllõ, tšivi nooraa õttsõs ja lähen hobuse seljas ja ma lasen järel nööri, mis teeb märgi kraapides, kivi nööri otsas; Li sika borib maata siga tuhnib maad.

borkk/ana K Lu Ra J I (Li) -õnõ Lu Li -õn J-Tsv. porkkana K, g. -anaa : -õnaa J, pl. Борканатъ Tum. porgand морковь; Lu borkkõnõᴅ piäʙ reppiä porgandid tuleb (peenralt) üles kiskuda; Li perrää tšülvöö borkkõnõ kazvaʙ tihtii, siz vot näitä arvõttaaᴢ pärast külvi kasvavad porgandid tihedalt, siis, vaat, neid harvendatakse; Li borkkanalla, lantulla, turnepsilla õllaa naatiᴅ porgandil, kaalikal, söödanaeril on pealsed; I sinnep paaᴅ borkkanaa, sis soolaa paaᴅ sinna (= kapsaste hulka) paned porgandit, siis paned soola; Li mõnnaarikko borkkõnõ mitmeharuline porgand.

borovik/ka P M Lu Li J I Ku (Ra) -k J-Tsv. burovikka Lu, g. -aa P Lu Li J puravik боровик; P borovikka on valkõa üvä obahka puravik on hea valge seen; J borovikka kazvab mettsäᴢ puravik kasvab metsas; I valkõa grõba, valkõa borovikka valge puravik. – Vt. ka mussapää-, nõmmi-, valkõapää-.

bort/ta Lu Li -t J-Tsv., g. -aa Lu J parras, poort борт (судна); J sõvvo alusõõ borttaa sõua purjelaeva parda äärde; J vene bortt oŋ karraka ravvõtõttu paadi parras on plekiga üle löödud (rautatud); Lu laiva võib mennä bortaakaa priistanii laev võib minna pardaga ees maabumiskohale; Lu meez üli bortaa mees üle parda!; Lu õikaa bortta tüürpoort; Lu kura bortta pakpoort; Li se on ala tuuli bortta, se tõin on pääli tuulõõ bortta see on alttuuleparras, see teine on pealttuuleparras. – Vt. ka sisi-.

bort/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J maadleja борец.

botsm/ani ~ -anni Lu -õnni J-Tsv. bootsmani Lu, g. -anii ~ -annii Lu -õnii ~ -õnnii J pootsman боцман; Lu bootsmani näütäp kamandall, mitä piäp tehä laivaᴢ pootsman näitab meeskonnale, mida peab laevas tegema.

botš/ka Ränk K L P M Lu Li Ra J I (Kõ V) -k J-Tsv., g. bodžgaa K L P M Lu J -kaa M V Lu Ra J -ka J 1. vaat, tünn бочка; J näill õli laivaa pääl paĺĺo botškii neil oli laevas palju vaate; K õlud valõttii botškaasõõ õlu valati vaati; M siiniä soolataᴢ tožo botškaa seeni soolatakse samuti tünni; L antõ suuryõ bodžgaa kultaa andis suure vaadi(täie) kulda; M bodžgall on varo vaadil on vits (peal); J tõmpaa botškõlt pruntti tõmba vaadil prunt eest ära; J tühje botšk buntsahtub vassaa vs. tühi vaat kõmatab vastu; M puizõd botškaᴅ puust vaadid; M lautolaissa botškaᴅ laudadest vaadid; M tammizõd botškaᴅ tammepuust vaadid; J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid juba toodi linnast; I õli tökötiikaa botška oli tökativaat; V tõrva bot kaᴅ tõrvatünnid; Lu vesi botška õli tuimaa veekaa veevaat (laeval) oli mageda veega; M õpõzõõ bot ka hobusega veetav vaat; M bot kaa lavvaᴅ, varoᴅ, põhja, kaasi tünni lauad, vitsad, põhi, kaas; P pajatab gromkõissi niku bodžgaa põhjass räägib kõvasti nagu tõrre põhjast; 2. Ränk väike pütitaoline puust võimasin небольшая маслобойка. – Vt. ka javo-, karassina-, liha-, puu-, se ĺdi-, siini-, tõrva-, tökötti-, ugurittsa-, vesi-, või-, õlud-.

botškalauta Li botšk-laut J-Tsv. vaadi-, tünni-

laud бочечная доска; Li tammizõd botškalavvaᴅ tammised vaadilauad.

botšoŋ/ka P M (Lu) -k J-Tsv., g. -kaa P M -ka J ankur; tünn(ike), pütt бочонок; P botšoŋka õli pikkarain ; pien botšoŋka, täll bõllu pεält avattu kõikk, õli aukko, valõttii mitäiᴅ vetelεä süämmie ankur oli väike; väike ankur, see polnud pealt üleni avatud, oli auk, valati sisse midagi vedelat; Lu lännikko on kõrvijeekaa i astjal on kõrvaᴅ, botšoŋkoil eb õõ lännik on kõrvadega ja astjal on kõrvad, ankrutel ei ole; J ailit panti botšoŋka silgud pandi pütti; J botšoŋka varo meni kattši püti vits läks katki.

braag/a M J, g. -aa (suhkrust ja pärmist val-mistatud) õlletaoline jook брага; J braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, näteli-päivät tšäüʙ, mõni paab i umalaa b -t tehakse suhkrust, suhkrut ja pärmi pannakse, nädalapäevad käib, mõni paneb ka humalat.

braak/ata : -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin : -kõzin J (välja) praakida, praagiks tunnistada браковать, за-; eväd võtõttu sõtamehessi, braakõttii ei võetud sõduriks, praagiti välja. – Vt. ka brakuittaa.

braak/ki P J-Tsv., g. -ii : -i J praak; praak-, kasutamiskõlbmatu брак; бракованный, негодный; J braakki lavvõd viska ääree praaklauad viska kõrvale.

braak/kia Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -ki Lu = braakkaa ; varõᴢ braakiʙ vares kraaksub.

bragat /tsi M -tši (K M Kõ S) brägättsi Lu bŕägättsi Po brägättši Lu Li J brägattši (J), g. -sii M bŕägätsii Po brägatši J paakspuu крушина; Po bŕägättsi kazva ʙ mettsäᴢ paakspuu kasvab metsas; Po bŕägätsii kuori on mussa, bõõ paksu puu, täm niku tšäjee paksutta, põõsaal ep kazva paakspuu koor on must, pole jäme puu, ta on nagu käe jämedune, põõsana ei kasva; J brägättši puu, eestää on kauniz marja, siz meneb musass. marjaakaa õmpõluzrihmaa kraazgattii naizõᴅ. tehtii kraaskaa. muss kraaska tuli paakspuu, enne on punane mari, siis läheb mustaks. Marja(de)ga värvisid naised õmblusniiti. Tehti värvi. Must värv tuli; J too brägatši koorii too paakspuukoori. – Vt. ka bragattsipuu, brägättšimarjapuu.

bragattsipuu M bragatsipuu (M-Set.) bragattšipuu (K Kõ) bragatšipuu (M) bŕägättsipuu Po brägättšipuu Lu =  bragattsi ; M bragattsipuu, musat peened marja ᴅ, noorõd oŋ kauniiᴅ, mussa koori, sen̆nee koorõõkaa krasitas kanamunõita paakspuu, mustad väiksed marjad, noored (marjad) on punased, must koor, selle koorega värvitakse kanamune; Po bŕägättsipuu õli, kraasitattii sõppaa paakspuu oli, värviti riiet.

brakuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J = braakata ; brakuitti kõikkina minu uuvvõõ paĺttoo tunnistas mu uue palitu täiesti praagiks.

bramahta/assa: -ss J, pr. -an J, imperf. -azin : -zin J prantsatada; plartsatada грохнуться, плюхнуться; bramahtass ümper maha prantsatada; koto bramahtaz maha maja varises prantsatades kokku; ujujõd bramahtasti vettee ujujad plartsatasid vette. – Vt. ka bransahtaassa, bräntsähtäässä.

branda-vahti Lu valvelaev (sadamas) брандвахта; branda-vahti i maal onõ valvelaev on ka maal (= sadamas); brandavahti laiva valve-laev.

brandavaht-laiva Lu =  branda-vahti. .

bransaht/aassa Lu Li J brantsahtass J, pr. -aan Lu Li J -an Li brantsahtaan J, imperf. -aazin ~ -in [sic!] Li -iin [sic!] J brantsahtazin J prantsatada грохнуться, бухнуться; Li täüttä ruumõttõ bransahti maallõ täies pikkuses prantsatas maha; J brantsahtaaz magollaa mahaa prantsatas kõhuli maha; J brantsahtaaz õpõizõõ seĺĺess mahaa prantsatas hobuse seljast maha. – Vt. ka bramahtaassa.

brantsahtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ : -sõõ J prantsa-tus трах, бух.

bratk/o Lu Li J, g. -oo ~ bradgoo 1. vennake, vend браток, братец, братко; J ann antõssi, bratko, mitä õõn süüt tehnü anna andeks, vennas, mis vea (ma) olen teinud: J rodnoi bratko lihane vend; 2. nõbu двоюродный брат, диал. братан; Lu minuu bratko õli laukaamõza kattoa minu nõbu oli katust lõhkumas.

breedi/ä M J (Lu) -äɢ I briediä (L) breidiä J (sõnatüvi основа слова:) breidi- J-Must., pr. -n M Lu J, imperf. -zin M Lu J sonida бредить; M koko öösee unõza ain breedi kogu öö unes aina sonis; Lu nii kõvassi päätä vaivattii, breedizin pea valutas nii kõvasti, sonisin; J läsivä inimin breidiʙ haige inimene sonib; J koir breedib unõs, ku haukuʙ koer sonib unes, kui haugub.

brigad/a M Lu, g. -aa Lu brigaad бригада; M esimein brigada esimene brigaad.

brigad/i J-Tsv., g. -ii J = brigada.

bri/ist Lu -st Ku = brõõts.

brillillää J = brüllillää ; para·iko itku leep platt-siᴢ : uulõd jo om brillillää kohe on nutt platsis: huuled on juba torus.

brizguttaa S J (Lu) priizgut / ta J-Tsv., pr. brizgutan ~ -õn J, imperf. brizgutin : -in J piserdada (püha veega); pritsida кропить (кропилом); прыс/кать, -нуть; S jürtšinn opõzõᴅ, lehmäd i lampaat svätoil veell brizguttaaᴢ jüripäeval piserdatakse hobuseid, lehmi ja lambaid püha veega; J brizgutap sültšiä pritsib (kõneldes) sülge; J priizgut tällee vett silmiilee pritsi talle vett silmadele. – Vt. ka bruuzguttaa, brõizguttaa, praizguttaa.

brizgut/õlla Li priizgutõll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn Li priizguttõõn J, imperf. -tõlin Li priizguttõlin J frekv. ← brizguttaa ; Li svätoi veekaa brizgutõltii püha veega piserdati. – Vt. ka praizgutõlla.

brit/ata M briitätä (Ra), pr. -taan M, imperf. -tazin habet ajada, raseerida брить(ся); M piäb britata parta vällää tuleb habe ära ajada; Ra ebõõ briitettü meeᴢ ei ole raseeritud mees.

britš/ka M -kõ Li -k J-Tsv., g. -kaa J sõidukaarik, kaless бричка; M tšed õlivad varakkaapaᴅ, näill õltii britškaᴅ, kah̆hõõkaa rattaakaa õli britška kes olid rikkamad, neil olid kaarikud, kaarikud olid kahe rattaga.

brit/va M -võ J-Tsv. -fa K-Ahl., g. -vaa ~ -va J habemenuga бритва; J mõnikõz britvõ eb lõikka üvässi parta mõni habemenuga ei lõika hästi habet; J lõikkõz britvaka kurkuu kattši lõikas habemenoaga kõri läbi; J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke (hamba) sisse?

brod́a/ga Lu J-Tsv., g. -gaa J hulkur бродяга; J brod́ag on see sama keräi, muut tämä võip tappa, vargõssa, tätä peĺĺetä hulkur on seesama kerjaja, aga ta võib tappa, varastada, teda kardetakse.

brod/nikka Lu Li -ńik J-Tsv. -nik Ränk, g. -nikaa : -ńikaa J mutt, väike noot бредень; Li noottaa saap suissaa i brodnikkaa saap suissaa, tõmmata poiᴢ noota saab välja tõmmata ja mutti saab välja tõmmata; Li brodnikka vai nootta, neil õllaa reijeᴅ mutt või noot, neil on reied (= tiivad); J brodńikõll autšia veess et tõmpa mutiga sa haugi veest välja ei tõmba. – Vt. ka jõki-, meri-.

brod/u M Lu, g. -uu Lu 1. koole, koolmekoht брод; Lu brodu on paikka jõgõza, kuza bõõ süvä koole on (selline) koht jões, kus pole sügav; 2. märg, vajuv, õõtsuv, mäda (tee kohta) топкий, вязкий (о пути); M nii ku om brodu tee, et pääz menemää üli küll on mäda tee, ei pääse üle minema; M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on nõtkuvad kohad. – Vt. ka brotku.

bronz/a: J-Tsv., g. -aa J pronks бронза; uhzõ kramppi on tehtü bronzõss ukse käepide on tehtud pronksist; bud́iĺńikk bronzõss tehtü äratuskell (on) pronksist tehtud.

bron/zi ~ -ᴢ J-Tsv., g. -zii J = bronza.

bro/ška M J -škõ Li -šk J-Tsv. proška M -oška I, g. -žgaa M -škaa J (Li) -ožgaa (I) pross брошь, брошка; Li i sis panti broškõ rintaa. luizõt kanni õlti niku tšäet rissiᴢ, mokomõd broškõd õltii ja siis pandi pross rinda. Luust olid niiviisi, nagu käed ristis, niisugused prossid olid; J kõikõlaizia broškia on igasuguseid prosse on; I naizilla rinnaa päälee pannass broožgaᴅ naistele pannakse rinna peale prossid. – Vt. ka kulta-.

bruhti Li köögivili овощи; kõig bruhtit ( ~ oovoššit ) saap panna isutaizõssi kõiki köögivilju saab panna ruudiks. – Vt. ka tara-.

brus/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J 1. latt брусок; ahjo zvodõisõ om pantu rautõizõd bruskõᴅ ahjuvõlvidesse on pandud raudlatid; 2. (seebi)kang брусок (мыла); brusk mõila mahzõp tšümme rubĺa kang seepi maksab kümme rubla. – Vt. ka bruussa.

bruu/da L P M Lu J I -ᴅ J-Tsv. pruuda Lu Li I, g. -daa M Lu J -da J tiik пруд; L kalad eläväd bruudaᴢ kalad elavad tiigis; Lu bruudat kutsutaa, ku on pikkaraizõᴅ, suurõd on järve tiigid kutsutakse, kui on väikesed, suured on järved; J mõnikkoiz bruudoiz vesi tšezäll kuivaʙ mõnedes tiikides kuivab vesi suvel ära; I bruudaa puhasattii tiiki puhastati; ■ Lu ai ku siä bruuda oi, kui õgard sa oled! – Vt. ka vesi-.

bruudavesi Li (pesu)tiigivesi прудовая вода.

bruuj/u¹ Lu Li J-Tsv. pruuju J-Must., g. -uu J (klaasi-, keraamiline) kild; prügi, praht битое стекло, осколок, черепок; сор, мусор; Li klazii rikkozid akkunassa, kõiɢ meni bruujuissi sa tegid aknaklaasi katki, kõik läks kildudeks; Lu kanii niku akkunõ teχ́ χ́ ää, siz glazii bruujua vizgõtaa, siz ühelle jalgallõ hüpitää, siz mennää võtõtaa se glazii bruuju poiᴢ nii nagu aken (= akna kujutis maapinnale) tehakse (laste keksumängus), siis visatakse klaasikildu, siis hüpeldakse ühel jalal, siis minnakse võetakse klaasikild ära; J iĺĺa, glazii bruujud vaĺaittassa tšünnüsennall ettevaatlikult, klaasikillud vedelevad läve all! – Vt. ka klazi-.

bruu/n [< e] J-Tsv., g. -naa J pruun коричневый; bruun jaati pruun täkk.

bruu/ssa M I -ss J-Tsv. -ša J-Must., g. -saa M J 1. tahutud palk, pruss; plank; tala балка, брус; толстая доска; стропилина; J teemme kazett [sic!] irress kahs bruussa teeme sellest palgist kaks prussi; J viska bruuss lävennalaa, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, (on) kuivem tuppa tulla; M rautazõd bruusad ovad rautatee-

brõss Lu kerge tuul, briis бриз, лёгкий ветер (на море); stiili on kuz on tüüni, a kuza väheze tuulaʙ, se on brõss tuulevaikus on (seal), kus on vaikne (= tuuletu), aga kus on natuke tuult, see on briis.

brõõs M bryys M-Set. brii / s J-Must. Lu J-Must. = brõõts ; Lu briiš, briiš kõtt-kõtt; J ziis da briis (Must. 184) kõtt; J briiš, ziiš (Must. 163) kõtt.

brägättšimarjapuu Li Ra = bragattsi.

bräli/sä J -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. fig. pläriseda трещать; elä brälize. tšen paĺĺ o pajataʙ jutõlla ära plärise! Kes palju räägib, (sellele) öeldakse (nii); 2. piriseda; viriseda хныкать; brälizeb itka piriseb nutta. – Vt. ka blirisä, brilisä, bälisä, bärisä, börisä.

brännik/ka L P M J I -kõ Li -k J-Tsv. pränikka Li, g. -aa J pränikaa Li präänik пряник; I tõi lahsaa vartõ gasnittsoo. puuõuna iĺi brännikad i ĺidentsaᴅ tõi laste jaoks külakosti. Õun või präänikud ja kompvekid; J enipäänn hanse tšävvä brännikkaa kopittõmas lihavõttepühadel käiakse ju präänikuid kogumas; Li siz ümper tšülä tšäüti kopitõtti ne kamfetid i brännikõᴅ, sis tulti kottoo siis käidi mööda küla, korjati neid kompvekke ja präänikuid, siis tuldi koju; I markkinoilla .. kane brännikaᴅ entii ᴢ õlivaᴅ mokomaᴅ prostõiᴅ laadal .. olid need endisaegsed präänikud, niisugused lihtsad; Li ku tarkkõzi veel munnaa, siittä munassa sai pränikaa kui tabas veel muna (munamängus), selle muna eest sai prääniku.

brääk/ki J-Tsv. I, g. -ii J rukkirääk коростель, дергач; I brääkki niitüllä brääki ʙ rukkirääk rääksub niidul; I brääkki algab brääkkiäg õhtugona rukkirääk hakkab rääksuma õhtul. – Vt. ka rüiz-. – Vt. ka brääkko.

brääk/kiä Lu J-Tsv. -kiäɢ I bräkkiä J, pr. -iʙ Lu I bräkiʙ J, imperf. -ki Lu kraaksuda, vaakuda; rääksuda; vääksuda каркать; кричать (о дергаче); вякать; Lu varõz brääkiʙ vares vaagub; J rüizbrääkki tämä bräkiʙ rukkirääk, tema rääksub; I brääkki algab brääkkiäg õhtugona, oomniis tämä vähä brääkiʙ rukkirääk hakkab rääksuma õhtul, hommikul rääksub ta vähe; Lu lahz brääkiʙ laps vääksub.

bröllillää Lu = brüllillää.

brüll/i J-Tsv., g. -ii J adj. pruntis (huulte kohta); pruntis huultega надутый (о губах); с надутыми губами; brülli uuli pruntsuu (pruntis huultega inimene). – Vt. ka brüllizä.

brüllik/aᴢ : -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J paksuhuuleline, pruntis huultega; pungis põskedega толстогубый, с надутыми губами; толстощёкий; kannimokomõit brüllikkait uulii ilmõz enõõ nähnü niisuguseid pakse (pruntis) huuli pole ma ilmaski näinud.

brüllillää Ra J-Tsv. pruntis, torus (huulte kohta) надув (о губах); Ra uulõᴅ brüllillää huuled pruntis. – Vt. ka brillillää, brillizä, bröllillää.

brüllis/ellä J (Ra) -ell J-Tsv., pr. -selen : -seen J, imperf. -selin J frekv. ← brüllissää ; J brülli-sellä niku martiškõd uuliit torutavad huuli nagu ahvid; J mitä brüllisseeᴅ mis sa mossitad?

brüllis/sää: -sä J-Tsv. (Ra), pr. -än : -en J, imperf. -in J huuli prunditada, torutada; pikki mokki teha, mossitada наду/вать, -ть губы; J brüllissi uulõᴅ ajas huuled prunti. – Vt. ka brillissää.

bubentšik/ ka M I -kõ Li -k J, g. -aa J 1. kuljus; (hobuse) kaelakell, õitsikell, kelluke бубенчик; J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes; Li sis panti virkõ bubentšikkõitõ õpõzõllõ kaglaa siis pandi rida kuljuseid (pulma)hobusele kaela; I bubentšikaᴅ ovaᴅ. paa ᴅ opõzõllõ kaglaa, kõõz mettsäzä tabunaza, štoby ep hävviüssiɢ opõnõ kellukesed on. (Need) paned hobusele kaela, kui (ollakse) metsas hobusekarjas, et hobune ei kaoks ära; Li bubentšikkõ, .. siäl süämmez eb õõ tšeeli, a mikä-nibut́ om pantu .. mokomain ümmärkõin, mikä siäl häülüʙ niku erne .., sis see guditõʙ kelluke, .. seal sees ei ole keel, vaid miski on pandud .. niisugune ümmargune, mis seal liigub nagu hernes, siis see täriseb; 2. M kullerkupp купальница; ■ I läpii tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana. tätä niin i narrittii, kutsuttii bubentšikka läbi küla läheb, „punane sarafan”. Teda nii narritigi, kutsuti b . (= külakell).

bud́iĺnikka M Lu budiĺnik / ka ~ budi·ĺnikka I -k J budeĺnik / ka ~ -k Lu, g. bud́iĺnikaa M budiĺnikaa J -aa Lu äratuskell будильник; J budeĺnikk trälizeʙ äratuskell tiriseb; Lu nii kase kõrva tširizi, niku bud́iĺnikka see kõrv ajas nii pilli nagu äratuskell.

bufet/ti M Lu J-Tsv., g. -ii M Lu J puhvet- (kapp) буфет; M kaappi, a ku on klazin õsa päällä, siz jo on bufetti (tavaliselt on) kapp, aga kui on klaasosa peal, siis on juba puhvetkapp; J etsi mitä nibuit bufetiss süüvve otsi puhvetist midagi süüa; Lu bufetii kaappi puhvetkapp.

bug/ra P M Lu I -ŕa Lu Ra -re J-Tsv. buugra I buugŕa Lu brugre [?] J-Must., g. -raa M -ŕaa Lu -ree J küngas, mäekink бугор, холм, горка; Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane põllutükk, ei ole lohku, ei ole küngast; I siεll on kõrkõap bugra seal on kõrgem küngas; Lu minuu koto on tehtü bugŕaa pääle, minuu koto on bugŕal minu maja on tehtud künka peale, minu maja on künkal; Lu kuiva bugra sooza on soosaari kuiv küngas soos on soosaar. – Vt. ka buŋgõri.

bugrik/ko M J-Tsv., g. -oo künklik бугристый, холмистый; J lähed joossa rohkap siäll, kuza maa pint om bugrikko allikad jooksevad rohkem seal, kus maapind on künklik; M bugrikko maa künklik maa. – Vt. ka buŋgõrikko.

bugr /o J-Tsv., g. -oo J väike küngas, künkake бугорок; eli, eli, de viimitetši veeti kalmoo bugrolõõ elas, elas, ja lõpuks viidi kalmukünkale; rovńoi kõig bugrood [sic!] maa taza tasanda kõik künkakesed maatasa.

buht/a Lu (Ja-Len.), g. -aa = buhti ¹ .

buh /ti¹ J-Tsv. buχti Lu J, g. -ii J väike laht, abajas бухта; J kõhtšizõõ buhis seissa alusõᴅ Koskolovo lahes seisavad purjelaevad.

buh/ti² Lu J-Tsv. buuhti Lu, g. -ii Lu J -tii J sebidus (spiraalselt silindriks laotud tross v. köis) бухта, канат, трос (уложенный кругами, образующими цилиндр); Lu paa rossi buhill pane tross spiraalselt kokku; Lu buuhti sassiuᴢ sebidus läks sassi.

buj/a Li g. -aa = buju.

bujof/ka (Lu-Len.) -k J-Tsv., g. -kaa Lu J = buju.

buj/u Lu J, g. -uu Lu J poi; võrgumärk буй; J ujub niku buju vee pääll ujub nagu poi vee peal; Lu bujud õllaa, kuza tuli põlõb joomie pääl, bujud, neis põlõvat tulõᴅ poid on, kus tuli põleb madalikel, poid, neis põlevad tuled; Lu baakanad õllaa suurõpat ku bujuᴅ (tule)paagid on suuremad kui poid; Lu buju mörnääʙ (kell)poi undab; Lu kello-buju, ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi, kui (merel) on udu, siis ta annab märku (= annab teada); Lu aŋkkur ku lassaa põhjaa, sis pannaa lappaa heeno rossi, rosii õttsaa pannaa puutükkü, sitä kutsutaa buju kui ankur lastakse põhja, siis pannakse laba külge peen tross, trossi otsa pannakse puutükk, seda kutsutakse (ankru)poiks; J kui pannaa võrkod vettee, sis pannaa buju päälee kui pannakse võrgud vette, siis pannakse võrgumärk peale. – Vt. ka aŋkkuri-, kello-, tuli-.

buks/ata : -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin : -õzin J lüüa, koksata, puksata ударить, тюкнуть, боднуть; tšen sillõõ om muhguu buksõnnu lobasõõ kes on sulle muhu otsaette koksanud? – Vt. ka butsata.

buks/eri Lu -õri J-Tsv., g. -erii Lu puksiir буксир; J buksõri veiteb barkkaa puksiir veab praami; Lu bukseri-rossi bukseriz on tšiin gaakkiᴢ puksiiril on puksiirtross kinni (pelitoes kinnituvas) haagis.

bukseri-rossi Lu puksiirtross буксирный трос; alusõz onõ bukseri-rossi tšiini, kutsuta lompiᴅ vai špilikõrvaᴅ, mineekaa ajõtaa ülez aŋkkuria ; bukseri-rossi tuõb läpi hljuustii i pannaa tšiini lomppii vai špilikõrvaa purjelaevas on puksiirtross kinni, kutsutakse ankruvinna e. -peli kõrvad, millega tõstetakse ankrut üles; puksiirtross tuleb läbi klüüsi ja (see) pannakse kinni ankruvinna kõrva(de) külge.

buk/si ~ -s J-Tsv., g. -sii J puks, müks (sarvedega või peaga) тычок, удар (рогами или головой); oho·o, ühs buks jo tšäi ohoh, üks müks juba käis!

buksi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J puselda, (üksteist) puksida бодаться; paamm boranõd buksima paneme oinad pusklema. – Vt. ka boksia, bukkia, bässiä.

bukv/a P M Lu J I Ku (K) Lu J-Tsv., g. -aa M J täht, kirjatäht буква; Lu bukvõd õppõzin i kõhallaa nõizin lukõmaa õppisin tähed selgeks ja hakkasin kohe lugema; K a siis suurõl dozgal nõisi bukvõi näüttämää aga siis hakkas suurel tahvlil tähti näitama; M ven̆nää bukvaa tširjotaᴅ kirjutad vene tähe.

bulaf/ka M (Li) -k J-Tsv., g. -kaa M -ka J nööpnõel; haaknõel булавка; английская булавка; M paa tšiin bulafkaakaa pane nööpnõelaga kinni; J pikkõraiŋ karppi bulafkoi mahzõb va tšümme kopekka väike karp nööpnõelu maksab vaid kümme kopikat.

buĺbut/taa M J, pr. -aʙ M J, imperf. -ti M vulksuda, mulksuda, sulpsuda бульк/ать, -нуть; J vesi buĺbutab aukossa vesi vulksub august; M tämä vizgasti vet̆tee, nii tak̆ kaa va vesi buĺbutti ta viskus vette, nii (et) taga vesi vaid sulpsus.

buldukkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J 1. sulistada плескаться; lahs buldukkoiz veez de uppooᴢ laps sulistas vees ja uppus; 2. sukelduda нырять.

buĺjon/ i J-Tsv., g. -ii J puljong бульон; eham buĺjoni õõ taloopoigaa rook ega puljong ole talupoja toit.

buĺkaht/aa J (Lu), pr. -aan , imperf. -iin J sulpsatada булькнуть; J miε buĺ kahtiiv vettee ma sulpsatasin vette; Lu tšivi tokku vettee, buĺkahti kivi kukkus vette, sulpsatas. – Vt. ka buĺksahtaassa.

buĺkaht/aassa: -ass J-Tsv., pr. -aan , imperf. -aazin : -iin J = buĺkahtaa.

buĺkahtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ : -sõõ ~ -zõõ J sulps, sulpsatus бульканье; kui tämä laŋkõõz vettee, miä n nähnü, va kuulim buĺkahtuss kuidas ta vette kukkus, (seda) ma ei näinud, kuulsin vaid sulpsatust.

bul/kka L P M Po Lu Li I (Ja-Len.) -ka Ra I -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa M Lu Li J I sai булка; I miä tah̆hoo tšühsettääg bulkõõ ma tahan saiu küpsetada; M bulkkõit teimmä tegime (küpsetasime) saiu; J õssi buulotšnikalt kahs bulka ostis pagarilt kaks saia; I valkõa leipä, valkõa bulkka sai, valge sai; Lu frantsuskõi bulkka ~ J frantsuskoi bulkõ prantssai; M bulkaa kannikka saiakannikas; M bulkaa koori saiakoorik; M bulkaa püttšü saiaviil.

buĺksahta /assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin : -zin J = buĺkahtaa ; kui tämä petosõll buĺksahtaaz üli perilaa vettee kuidas ta sulpsatas kogemata üle (silla) käsipuu vette.

bull/i [< e?] J Ku, g. -ii J pull бык; J meill õli saksa aikana ärtšä, kutsuttii bulli meil oli saksa ajal härg, kutsuti pull; J i on naitattu bulli on ka kohitsetud pull; J tšeerossõõp silmiit niku bulli pööritab silmi nagu pull; J süämikko niku bulli vihane nagu pull.

bullikkõi/n [< e?] J-Tsv., g. -zõõ J pullikene бычок; sinuss hanse, miä katson, kazvob bullikkõin sinust, ma vaatan, kasvab küll pullikene.

bumažnik /ka M -k J-Tsv. bumašnikka M, g. -aa J bumašnikaa M rahatasku бумажник; M avvaa bumašnikka i mahza rahaᴅ ava rahatasku ja maksa raha.

bumbur/a (J), pl. -aᴅ J vistrik прыщик.

bumi/sa P M (Kett.) -ssa Lu -ss J-Tsv. pumisa (M-Len. Kõ-Len.), pr. -zõʙ Kett. P M Lu J, imperf. -zi M J pumizi Kõ kõmiseda, kumiseda; müdiseda, tümiseda изда/вать, -ть гул, гудеть; громыхать; M tühjä astia bumizõʙ tühi astja kõmiseb; J peenet tšellot tilissä, suurõd bumissa väikesed kellad tilisevad, suured kõmisevad; Lu kõrvõd jo bumizõvaᴅ niku tükiss ammutaa kõrvad juba kumisevad, nagu suurtükist tulistatakse; M vod nüd bumizi mennä vaat nüüd müdises minna; M lahzõᴅ joonittõõvaᴅ jäätä möö, muuta ku bumizõmin va lapsed jooksevad mööda jääd, (pole) muud kui vaid tümin (kuulda). – Vt. ka bomisa.

bumizoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J kõmistada изда/вать, -ть гул.

buŋgõ/ri J-Tsv. -r P, g. -rii J 1. küngas бугор; J buŋgõrii pääle tšenni kaivoa ep kaivo künka peale keegi kaevu ei kaeva; 2. pank, komp ком; J väliss märtš maa meeb buŋgõrii vahel läheb märg maa panka. – Vt. ka bugra.

buŋkk/eri M -õri ~ bunkkeri Lu, g. -erii M -õrii Lu (laeva)punker бункер. – Vt. ka hiili-.

buntsahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin J 1. prantsatada, põntsatada бахнуться, бухнуться, грохнуться; J lahs buntsahtaas tšättšüss mahaa laps prantsatas kätkist maha; 2. kõmatada громыхнуть, грохнуть; J buntsahtaaz vassaa kõmatas vastu.

buntsuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J paks, tüse толстый, плотный.

buntsut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J müra teha, kolistada; kopsida, koputada громыхать; стучать.

buntsut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← buntsuttaa.

bunt/ta J-Tsv., g. - aa J mäss бунт, мятеж; perält buntaa tuli rauhuuᴢ pärast mässu tuli rahu.

bunt/tsu J-Tsv., g. -suu J pank, komp ком.

buraf/ka: -k J-Tsv., g. -kaa ~ -ka J 1. puur бурав; burafk on niku uhõrti, vaam peenep puur on nagu oherdi, ainult väiksem; burafkõll teh́ä ( lassa ) puhõõ aukkoa puuriga tehakse (lastakse) puusse auku; burafka õtts tülppeüᴢ puuri ots läks nüriks; 2. korgits, korgitõmbaja пробочник, штопор; tõmpakk burafkaka putelilt propk tõmba ometi korgitõmbajaga pudelilt kork ära.

buraftšik/ka : -k J-Tsv., g. -aa ~ -a J 1. käsi-, vikerpuur буравчик, штопор; 2. korgits, korgitõmbaja пробочник; tõmpaa buraftšikakaa putelilt propkõ tõmba korgitsaga pudelilt kork ära.

buravoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J puurida буравить.

burdovo /i Lu Li, g. -i bordoopunane бордо-вый; Li i siiz õli takalintti, burdovoi vai sinine vai mussõ, kõik kukikkaad õltii ja siis oli seljalint (tagalint), bordoopunane või sinine või must, kõik olid lillelised; Li matara on sammalõ, kraasitaʙ mokomassi burdovoissi madar on sammal, värvib niisuguseks bordoopunaseks.

buri/sa (Kett.) -ss J-Tsv. -ssaɢ (I), pr. -zõʙ J I, imperf. -zi 1. koriseda бурчать; J vatts burizõʙ kõht koriseb; 2. vuliseda, suliseda журчать; I vesi joosõp kanavaza i burizõʙ vesi jookseb kraavis ja suliseb. – Vt. ka bulisa, börisä.

burlak/ka : -k J-Tsv., g. -aa J burlakk бурлак.

bus/si J, g. -ii J buss, autobuss автобус. – Vt. ka afto-.

buš/pari Lu -peri J-Tsv. -mõri Li, g. -parii Lu -perii J pukspriit бушприт; Lu bušparii pääl onõ kliiverpoomi pukspriidi peal on kliiverpoom; J kĺiiverit tšäärittü bušperisõõ tšiin kliiverpurjed on kääritud pukspriidi külge kinni.

bušpert/ti J-Tsv., g. -ii J = bušpari.

bušuit/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ : -õʙ J, imperf. -ti J tormitseda, möllata бушевать; meri bušuitõʙ meri tormitseb; tuuli bušuitõʙ tuul möllab.

but/ ka P Lu J (Li) -k J-Tsv. but́ka (P) buutka M I pudka Ränk, g. budg / aa P Lu J bud́gaa P -a J butkaa Lu J (talvine) kalastusonn; putka; koerakuut (дощаной) шалаш рыбаков (для зимней ловли); будка; конура; J talvõll kalamehed eletä merell butkiiᴢ talvel elavad kalurid merel kalastusonnides; Lu butka õli mokom lavvass tehtü, butkaz õlivaᴅ naaraᴅ (kalastus)-onn oli niisugune laudadest tehtud, onnis olid narid; Lu budgad õlivad jääll (kalastus)onnid olid jääl; I toĺko õli kase rihi ku buutka oli ainult see tuba nagu putka; J koir ležib butkõᴢ koer lesib kuudis; M täll on koto niku koiraa buutka tal on maja nagu koerakuut. – Vt. ka koiraa-, võrkko-.

butš/ka L P J (I) -kõ J -k J-Tsv. putška P M, g. -kaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp пучок, пук; P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal; I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud; L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge; M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli; J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama; J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles); J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse); J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp; J lina butšk (~  roivõ ) lina-kubu. – Vt. ka päre-.

butškik/ko J-Tsv., g. -oo J sõlmeline, tombuline узловатый, в комках.

butškõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = butškikko.

butto K L M J nagu, just nagu будто; K starikad juttõlivaᴅ, butto domovikka ajõli ovõssa vanamehed rääkisid, nagu oleks majahaldjas hobust jooksutanud; L no vod butto siäll on kahs vai kõlmõd autaa ( ) no vaat, seal oleks nagu kaks või kolm hauda; M se õli hukko butto jumala see taat oli nagu jumal; J ja, butto što tämä jah, just nagu oleks tema.

buuben/i P bubni J-Tsv., g. -ii P bubnii J tamburiin бубен; J eläütteeb va bubnia ja viskaap tanttsia täristab aga tamburiini ja vihub tantsida; P buubenii juõltii i barabana tamburiini nimetati ka trummiks.

buulo/šnikka M Ja-Len. -tšnikk J-Tsv., g. -šnikaa : -tšnikaa J pagar булочник; J õssi buulotšnikalt kahs bulka ostis pagarilt kaks saia; Ja õmpõlia, sapožnikka, stoĺari, buu-

buus/sa: -s J-Tsv., hrl. pl. -aᴅ : -õᴅ J =  busa.

bäki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zeʙ J, imperf. -zi J = bäkättää.

bäkät/ tää Lu J (Ra) -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -äʙ Lu J I -eʙ J, imperf. -ti I mökitada блеять; J kittsi bäkätäʙ kits mökitab; I kili bäkätäʙ ; kõõs kot̆too tuõp, siz algab bäkättääɢ kits mökitab; kui koju tuleb, siis hakkab mökitama; J bäkäteb niku voho mökitab nagu kits. – Vt. ka bekkiä, bokisa, bäkisä.

bälb/ättää M -että J-Tsv., pr. -ätän M -eten J, imperf. -ätin M -etin J = balpattaa ¹; M bälbätäb mitä puutuʙ lobiseb, mis (keelele) juhtub.

bäri/sä: -ssä Lu (Li), pr. -zeʙ Lu Li, imperf. -zi 1. kähiseda, käriseda (hääle kohta) хрипеть (о голосе); Lu ääni alki bärissä tšülmässä hääl hakkas külmast kähisema; Lu se niku bärizeb ääni, ebõõ puhaᴢ hääl nagu kähiseb, pole puhas; 2. fig. pläriseda трещать; Lu paa suu tšiin, elä bärize nii paĺĺo pane suu kinni, ära plärise nii palju! – Vt. ka brälisä, börisä.

bäs/siä J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -si J = buksia ; mitä tüü bäsitt niku boranõᴅ mis te puksite nagu oinad.

bömb/ö Lu, g. -öö Lu (mardi)sant ряжен/ый, -ая; bömböt tšäütii pühää välill ees suurt pühhää mardisandid käisid paastuvahel(isel ajal), enne suurt paastu.

böŋgerte /llä M büŋgertellä J büŋgertell J-Tsv., pr. -len ~ -en M büŋgerteen J, imperf. -lin M frekv. 1. püherdada валяться; M sika böŋgerteeʙ roojaza siga püherdab poris; 2. vänderdada; komberdada; kahlata, sumada шататься (на ногах); плестись; брести; J laχs nät siin büŋgerteeʙ laps, näe, vänderdab siin; J meeb büŋgerteeʙ, tšen kehnossi tallaaʙ komberdab (öeldakse selle kohta), kes halvasti käib; M raskaz on böŋgertellä suurõza lumõza raske on kahlata sügavas lumes; 3. J-Tsv. solistada, pladistada плескаться.

börböt/tää Lu Li (P), pr. -än Li, imperf. -in Li 1. lobiseda, ladrata болтать; Lu leet tšiiree vana, elä nii paĺĺo börbötä jääd kiiresti vanaks, ära nii palju lobise; Lu mitä se vohma vaa börbötäʙ ; viizas tääʙ, a eb juttõõ, a se vaa börbötäʙ mida see rumal vaid latrab; tark teab, aga ei ütle, aga see ainult latrab; 2. poriseda, põriseda, toriseda бурчать, ворчать; P börbötäʙ niku sittabömbörä põriseb nagu sitasitikas; Li mitä siä börbötäᴅ mis sa torised? – Vt. ka balpattaa ¹ , borbottaa, bumbuttaa.

böri/nä: -n J-Tsv., g. -nää J pomin (ebaselge jutt) бормотанье (невнятный говор); tämä böriness en saa mittäit tolkkua tema pominast ei saa ma midagi aru.

böri /sä L P M (Kett. K-Ahl.) -ssä Lu Li J (Ra) -ss J-Tsv., pr. -zen P M Lu Li Ra J -sen K-Ahl., imperf. -zin M Lu J 1. möriseda, möirata; ammuda реветь; мычать; L truba nyõb börizemεä niku ärtšä pasun hakkas mörisema nagu härg; J karuu börizemizess jõka inimin heitüʙ karu möirgamisest ehmub iga inimene; M lehmäd algõttii börisä lehmad hakkasid ammuma; 2. põriseda, sumiseda (putukate kohta) жужжать (о насекомых); P sittabömböräin börizeʙ sitasitikas põriseb; M tšimmod [sic!] börizeväᴅ mesilased sumisevad; 3. koriseda бурчать, урчать; Kett. vattsa nõõb börizemää ~ burizõmaa kõht hakkab korisema; 4. lobiseda, fig. pläriseda болтать, трещать; Li börizeᴅ : mitä puutuʙ, sitä pajataᴅ lobised: mis (ette) juhtub, seda räägid; Lu ku tšen petteeʙ, jutõllaa : mitä siä börizeᴅ kui keegi luiskab, (siis) öeldakse: mis sa lobised (tühja)!; J mitä tämä börizep siin mis ta siin pläriseb?; J börizep pajatta, niku aglitšina, mittäit et saa tolkkua pläriseb rääkida nagu inglane, mitte midagi ei saa sa aru; 5. K J pomiseda, ebaselgelt rääkida бормотать, говорить невнятно; 6. toriseda, poriseda ворчать; J alki börissä hakkas torisema. – Vt. ka birisä, bomisa, borisa, brälisä, burisa, bälisä, bärisä, bölisä.

böröläi/n Lu Li Ra J pöröläinen J-Must., g. -zee J põrnikas, sitikas; ujur жук; водяной жук; J bombo on mokoma böröläin, kumpa eläb roojaᴢ ujur on niisugune sitikas, kes elab poris; J sitt böröläin sitasitikas. – Vt. ka sitta-, tševäd-.

böürä/tä Lu J-Tsv., pr. -äʙ Lu J, imperf. -zi Lu keerelda, pöörelda, viruda крутиться, вертеться, бурлить; Lu vesi böürääʙ vesi keerleb; J parahodaa vintt nii böürää ʙ, jot vesi va šumizõb vassaa auriku vint pöörleb nii, et vesi vaid kohiseb vastu.

böürämine (Lu): Lu vesi böürämize kõhta veekeeris(e koht).

da¹ K L P M Kõ Lu J I de M J Lu Ra d́i Ku 1. ja, ning и, да; K rokkaa da rooppaa õli, da munavõita kapsasuppi ja putru oli, ja munavõid; Lu süütii, juutii dõ laulottii söödi, joodi ja lauldi; M tämä meni da üppii kaivoosõõ ta läks ja hüppas kaevu; 2. aga, kuid а, но; M miä bõ tul̆lõizin, da jalkõzii en või tulla ma tuleksin, aga jalgsi ma ei või tulla; K tauti söötäb da eb lihota vs. haigus söödab, aga ei lihuta; J õli kapitalaa kahs d́eeńeškaa de neettši ävitin oli kapitali kaks poolekopikalist, kuid kaotasin needki ära; J vass va ku ihtozin kurasõõ, de jo taaz on tülppenennü alles nagu teritasin noa, kuid juba jälle on nüriks läinud.

da² K-Al. J-Tsv. noh, no ну, да; J kuhõ on saanu opõizõ arjõ? – miltäin? – da migäll ovõiss

d́aad́uš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J onuke, lelleke дядюшка.

d́aakõ/na: -n J-Tsv., g. -naa J = diakona ; näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat (kus) meie diakonil on (alles) bass!

daarom M Lu J 1. tasuta, maksuta, muidu даром; M daarom teimmä töötä tasuta tegime tööd; J daarom tšenni mittäit eb ann muidu ei anna keegi midagi; 2. ilmaaegu; asjata напрасно, впустую; J üü meni daarom öö läks asjata.

daaž/e M Lu J-Tsv. M Po J daž / e M Li I -i M isegi даже; M nii eittüzin, daažõ aikastin nii ehmusin, isegi karjatasin; Po ain miez meni iezä, daažõ rinnaa eb mentü aina meesterahvas läks ees, isegi kõrvu ei mindud; Li lautta õli sooja, daže vari õli talvõll laut oli soe, isegi palav oli talvel; I musad bobuškad õlivaᴅ, mõnikkaad daže koolivad näissä bobuškoissa mustad rõuged olid, mõned isegi surid nendesse rõugetesse. – Vt. ka daiže.

daat/ša P M Lu J (Po) J-Tsv., g. -šaa suvila дача; P täll õli õma daatša tal oli oma suvila; J näill on lusti daatš galdõriika neil on ilus suvila rõduga.

daavi/a J-Tsv. (Ku), pr. -n , imperf. -zin 1. suruda, litsuda давить (о состоянии удушья и боли); J nii mikäle daavip tšültšee küljes miski surub nii; 2. painata давить (о кошмаре); Ku ain käi naissᴀ daavimaz üüllᴀ̈ (majahaldjas) käis aina naist öösel painamas.

dakižo Lu-Len. J-Tsv. siiski, ometi всё-таки; J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati abiellumast, siiski abiellus; J ahah, kõrt dakižo puuttu ahah, kord ometi sattus kätte!

dali K-Ahl. K-Al. P Lu Li J Ku daĺi Lu või; ehk или, диал. али; K juttõõb õmalõõ emälee dali izälee (Al. 9) ütleb oma emale või isale; Lu ku süäntüüb dali tuska on, siz rihtä müü kõntaaʙ kui vihastab või kui (tal) on mure, siis kõnnib (edasi-tagasi) mööda tuba; Ku ukoolookkᴀ tempaab vettä taivaas soossᴀ ehki järvessᴀ̈ dali kanavassᴀ vikerkaar tõmbab vett taevasse soost või järvest või kraavist; Li miä meen peräkosiije rikkomaa dali lahgottõõmaa ma lähen (niidetud heina) kaari lõhkuma ehk laiali laotama.

dalisko P J daĺisko J-Tsv. = dali ; P võtatko lampaa dalisko vohuo kas võtad lamba või kitse?; J hapo niku jõvikõᴢ, dalisko vätšev taari hapu nagu jõhvikas või vägev taar; J ühs kõiɢ, tuõ siä, dalisko tšenni tõin ükskõik, tule sina või (tulgu) keegi teine; J paalub dalisko täkki (laeva)lagi ehk (laeva)tekk.

damk/a M -ka Lu, g. -aa M Lu emand (kaardimängus) дама (в карточной игре); Lu pata damkka potiemand; Poti-Leenu (kaardimängu nimetus). – Vt. ka bubi-, kŕesti-, rissi-, tšervi-, vińi-. – Vt. ka daama.

darit/taa: -ta J-Tsv. dorittaa L, pr. -an : -õn J, imperf. -in J ande, kinke jagada, kinkida (pulmas) дарить (на свадьбе), диал. дариться; J suku daritõʙ noorikkaa, ku isuta karikkõᴢ, see ontši darittõmin, dalisko lahjamin suguvõsa

darit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn : -tõõn J, imperf. -tõlin J (ära) kinkida, kinkidena (ära) jagada раздар/ивать, -ить; aissiä tuhm : kõik toomuzid darittõli tšülä lahsiilõ oh sa loll: kõik külakosti kinkis ära külalastele.

datšnikka P M Ra daatšnik / ka ~ -k Lu J, g. datšnikaa P M Ra -aa Lu J suvitaja дачник; M datšnikkoo on paĺĺo suvitajaid on palju; Lu daatšnikk õli daatšoill suvitaja oli suvitamas.

dattšlai/n J-Tsv., g. -zõõ : -zõ J taanlane датчанин.

dava·i U P M Lu Li J I davai Lu I 1. hakakem, hakkame pihta, las käia (tegevusele kehutav sõna) давай (в смысле подстрекательства); M dava·i karttia mäntšämää hakakem kaarte mängima!; P dava·i, tšiusaamma rammoa las käia, katsume rammu!; 2. kohe (tegevuse vahetut algamist märkiv sõna) давай (в смысле начала действия); J tuli mees kottoo, nain dava·i sõittõõmaa tuli mees koju, naine kohe sõitlema; Lu tüttö dava·i lähsi ettsimää poikaa tüdruk läks kohe poissi otsima; 3. anna только (по)давай; Lu tämä on veśola nain, napsua suvvaaʙ, ain davai ta on lõbus naine, armastab napsi (võtta), anna aga kätte!

d́eda P M I d́ee / da M -dõ ~ -d J d́ieda K, g. d́edaa P d́ed̆daa M 1. vanaisa дед, дедушка; P kuolii d́eda, tälle õli ühesätšümmett vuotta suri vanaisa, ta oli üheksakümneaastane; M siell õli minuu d́ed̆daa, ä d́d́ää velli, kutsutti karpassi seal oli minu vanaisa vend, kutsuti Karpaks; 2. taat, vanamees дед, старик; P eliväd d́eda da baba kahõõ tšezzie elasid taat ja eit kahekesi; I vanapaᴅ, nee õlivaᴅ vanad d́edad da babaᴅ vanemad (inimesed), need olid vanad taadid ja eided. – Vt. ka taka-.

d́eedušk/a L P Lu J deedušk / a J -ᴀ Ku, g. d́eeduškaa Lu 1. vanaisa дедушка, дед; L kast minuu d́eeduška pajatti seda rääkis minu vanaisa; 2. taat дед, дедушка, старик; J meill õli siäll üφs vana deeduška meil oli (seal) üks vanataat.

d́eel/a Li J J-Tsv. d́eel ~ d́ jeel J diela (Lu) d́ela K, g. -aa ~ -a Li J dielaa Lu asi дело; Li juttõõ kui õli d́eela räägi, kuidas asi oli; J se ebõ·õ sinuu d́eela kassõõ paikkaa see pole sinu asi selle koha pealt; J lähetti sõtamehii ( t ) katt-soma, oŋko se d́eel tõtt saatis sõjamehi vaatama, kas see asi on tõsi; J kõig oj jumalaa d́eel kõik on jumala teha (jumala asi); J no et siä ilm d́eela meill tullu noh, ega sa ilmaasjata meile tulnud?; K se on mokoma d́ela taina see on niisugune salaasi; J sütšüzüll mill õltii suurõd litš-nõid d́eelõᴅ sügisel olid mul tähtsad isiklikud asjad; J d́eelõt panna ajattõõma asjad panevad mõtlema; J d́eel lähsi väärii asi läks viltu; Li kui d́eelaᴅ kuidas käsi käib?; ■ Li tehtii d́eelaa harrastati coitust.

eel/o Li J, g. -oo = d́eela ; Li kursi on tšäezä, d́eelo on kurzilla (asi) läheb hästi, asi on hästi käes; J aikõ mennü i d́eelo mennü aeg läinud ja asi läinud.

d́eenušk/a P d́eeńešk J-Tsv., g. -aa : d́eeńeškaa J poolekopikaline vaskraha монета в пол-копейки; J õli kapitalaa kahs d́eeńeškaa de neettši ävitin oli kapitali kaks poolekopikalist, aga kaotasin needki ära.

d́ef/ka : -k J-Tsv., g. -kaa J tüdruk, plika девка.

d́ekabr/i P Lu (Li), g. -ii P Lu Li detsember декабрь; Li esimeizell d́ekabrii kuutõ raanittii esimesel detsembril haavati (mind).

deĺ/a (Li), pl. transl. -ilöissi Li osa, jagu доля.

d́eĺaŋ/ka P -k J-Tsv. d́iĺaŋka ~ t́iĺaŋka Lu, g. -kaa J d́iĺaŋkaa Lu jagu, osa; metsalank делянка.

deĺfin/a Lu, g. -aa Lu delfiin дельфин; Lu näimmä suurta deĺfinoi karjaa nägime suurt delfiinide parve.

d́emokraat/ti J-Tsv., g. -ii J demokraat демократ.

deŋg/a L P (K-Al. R-Reg.) dengga K-Ahl. d́eŋga P, hrl. pl. -a K L P I d́eŋg / aᴅ L Lu (K P) I Деньгатъ Tum. 1. metallraha, münt монета, деньга; L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõbemündi kaevu; P võtii piäb õlla rubĺaa d́eŋga võtmeks peab olema rublane raha; K õikõaa jalgaa sukkaasõõ emä panõb vähäkkõizõõ villoit i õpõizõõ tšümmenee kopeikaa deŋgaa (Al. 30) parema jala sukka (= suka sisse) paneb ema veidi villu ja hõbedase kümnekopikalise; 2. hrl. pl. raha деньги; Lu d́eŋgad on mill kaarmanaza raha on mul taskus; K tulõvat kõikk ženiχaa suku viskaamaa noorikõlõõ deŋgoi tulevad kõik peigmehe sugulased pruudile raha viskama; L d́eŋgoi vähä milla, a tüötä paĺĺo on raha on mul vähe, aga tööd on palju; I treŋgile tämä mahsi deŋgoolla sulasele maksis ta rahaga; P sill bõlõ melkõid deŋgoi (kas) sul pole peenraha? – Vt. ka paperi-, vahtši-.

d́eputaat/ti J-Tsv., g. -ii J deputaat депутат.

d́erug/a L P M Lu Li Ra J I Li J d́erjuga M Kõ d́eŕuga (Ra I) deŕuga J (Kõ-Len.), g. -aa L P Li J d́erjugaa M jäme linane v. takune riie, kotiriie; kaltsudest kootud tekk v. põrandariie дерюга; L kata d́erugaakaa tšiin kata jämeda linase riidega kinni; L kahs d́erugaa jupkaa kaks takust seelikut; J õpõzõõ katõ õli deŕuga hobusetekk oli d. ; Li kotokuottu katõ kazetta šižgõssõ kutsutti d́erugõssi. d́erugõd õltii kahskaŋkõizõd i kõlmikaŋkõizõᴅ kodukootud kaltsudest tekki kutsuti -ks. -d olid kahest ja kolmest kangalaiusest (kokku õmmeldud); I eellä õlivad d́erugaᴅ, od́ijal̆loo eb i õlluɢ ennemalt olid kaltsutekid, (poe)tekke ei olnudki; M d́erjuga se kuõttii nii : lõimõd õltii niittizeᴅ , šižgoill kuõttii i õmmõltii d́erjuga mak̆kaasõlõõ päälee kaltsutekk kooti nii: lõimed olid linased, kaltsud kooti sisse ja (siis) õmmeldi kaltsutekk magamisasemele (katteks); P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale. – Vt. ka praaznikka-.

deśatin/a Lu dessattina P desättina (M-Len.) d́eset́ina P J-Tsv. tessettina V-Len., g. -aa Lu d́eset́ina J tiin десятина; Lu tšüntömaad õli kõlmõd deśatinaa künnimaad oli kolm tiinu; P ühs võro õli viisi dessattinaa üks hingemaa oli viis tiinu; V maata vähä, ühsi tessettina nellälle inehmizelle (Len. 270) maad (oli) vähe, üks tiin nelja inimese peale.

deśatk/a Lu d́eśatka J, g. -aa Lu kümme (kümnest koosnev kogus) десяток; Lu munad mahsõvõt tšümmee rubĺaa deśatka munad maksavad kümme rubla kümme (tükki).

d́ežurno/ i J-Tsv., g. -i J korrapidaja дежурный.

diako/na L P J (K-Must.) -n Kõ, g. -naa P diakon дьякон; J diakona lugõp tšerikkoza diakon loeb kirikus; P pappi meneb iez diakonaakaa preester läheb diakoniga ees; L diakona õli ühes puolyõ, a pappi tõizõs puolyõ diakon oli ühel pool, aga preester teisel pool. – Vt. ka d́aakõna, d́jaakoni.

d́iiko/i Lu J-Tsv. g. -i metsik; mets- дикий; J näd vass kuza on d́iikoi niku buivoli vaat, kus on alles metsik nagu pühvel; J d́iikoissi menemä metsikuks minema; Lu d́iikoit silmäᴅ , vihain kattsomin metsikud silmad, vihane vaade; Lu d́iikoi tšimolain metsmesilane; J d́iikoi sors metspart; J d́iikoi omempuu metsõunapuu; Lu d́iikoi ärüᴅ metsristik; J d́iikoi gartšitts põld-

sinep; Lu d́iikoi roho umbrohi; Lu d́iikoi kapussa merikapsas; Lu d́iikoi luukk valge nartsiss.

diirikk-valli Lu tirkvall (purjelaeval) дирик- фал (на парусном судне); diirikk-vallil nõsõtaa ahtõriboomia üleᴢ tirkvalliga tõstetakse ahtripoomi üles.

d́iiv/a: J, g. -aa J ime, imelugu диво; d́iiva bõõ mittäit, õli sõaz de tapõtti imet pole midagi, oli sõjas ja tapeti. – Vt. ka d́iv́jo·.

d́irektor/i ~ d́ireektor J-Tsv. dilektori Li, g. -ii : dilektorii Li direktor директор; Li õlimma dilektoriikaa narvaza olime direktoriga Narvas.

d́iskant/ti J-Tsv., g. -ii J tiiskant, sopran дискант.

d́ivan/i J-Tsv., g. -ii J diivan диван; issuu d́ivanilõõ istu diivanile. – Vt. ka d́evana.

d́iviz/i J-Tsv., g. -ii J diviis дивизия.

dobr/a P M S Po Lu Ra J doobra I, g. -aa ~ -a J varandus, vara добро, имущество; Po jagattii kùollu dobra jagati surnu vara; M paikalt paikalõõ üpiʙ, dobraa ep saa kohalt kohale hüpleb, varandust ei saa (= ei kogu); J laisk perennain hõmõtõp koko dobra laisk pere-

doht/ari P M Lu Li Ra I -õri Lu J I tohtõri (Li) -eri Li (Ku) -ori M Kõ Lu Ra I Ku doχt / ari P M Lu (V) -ori M J, g. doht / arii P Lu Li Ra -õrii J -orii Ra Ku doχt / arii M -orii M J arst, tohter доктор, врач; M eellä doχtoria bõllu ennevanasti (külas) arsti polnud; I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä kuiniiᴅ ükski arst ei suutnud teda kuidagi (terveks) ravida; J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis; Lu enne tämä rammitsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve; J nüd ettsiväd ain doχtorii müü nüüd otsivad ikka tohtreid mööda (abi); J dohtõrissi õppõma arstiks õppima; Li menin dohterilla läksin arsti juurde; J väliss i dohtõrii rohod eväd avit vahel ei aita ka arstirohud. – Vt. ka ammaz-, silmä-.

dokument/ti P J-Tsv., g. -ii P J dokument; pass документ; паспорт; P tšüzüttii tält dokumenttii küsiti talt passi.

dolbi/a P J-Tsv., pr. -n P J, imperf. -zin P J 1. uuristada долбить, вы-; J isä dolbip tširveka sigaa kaukoloa isa uuristab kirvega seaküna; J tikk dolbib nenäkaa vana petäjä rähn uuristab nokaga vana mändi; J kane kõhad lavvõll kõig on sinu dolbittu need (augu)kohad lauas on kõik sinu uuristatud; 2. fig. (kellelegi midagi pähe) tuupida долбить (в голову ); P miä dolbizin, dolbizin tällie, a tämä mitää eb võttanu izelie pähäsie ma tuupisin, tuupisin talle pähe, aga tema pea ei võtnud midagi vastu.

dol/o J tolo J-Tsv., g. -oo ~ -o ~ toloo J krapp (puust või plekist lehmakell) ботало (погремушка, подвешиваемая на шею коровы); dolo tehtii kotonn, karrass õli väännettü, raut-nagla pantii süämmee krapp tehti kodus, plekist oli painutatud, raudnael pandi sisse; tolo panna bluutkõlõ lehmele kaglaa, jot tšiirep saiz metsäss tšättee krapp pannakse hulkuvale lehmale kaela, et kiiremini leiaks (saaks) metsast kätte; bluutkõll lehmell dolo träli- zep kaglõᴢ hulkujal lehmal kõlksub krapp kaelas.

dolot/ ta P M Lu J-Must. I -t Lu J-Tsv., g. -aa P M Lu J peitel долото; Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke.

dolot/to Lu doloto Ränk, g. -oo = dolotta.

domin/o M damino·o Lu, g. -oo doomino (mäng) домино (игра); M nõizõmma mäntšämää dominoa hakkame doominot mängima; Lu damino·o on eri mäŋko doomino on üks (eri) mäng.

domovik/ka K R L P M Kõ Lu Li J -k Lu J, g. -aa P Lu Li J maja-, kodu-, taluhaldjas домовой, домовик, дворовик; K ved́ jõka taloz on domovikka igas majas on ju majahaldjas; L domovikka on venäissi, a altiaz on vaissi d. on vene keeli (majahaldjas), aga a. on vadja keeli; Lu järvezä õltii haltijaᴅ, a kotona õltii domovikaᴅ järves olid haldjad, aga majas (kodus) olid majahaldjad; L domovikka daavisaʙ majahaldjas painab (= käib luupainajaks); Kõ domovikka õli lauttoiᴢ taluhaldjas oli lautades; M milla domovikka var̆raapõõ ovõssa murti taluhaldjas painas mul varem hobust; Lu taloo domovikka kannab dobraa taluhaldjas kannab vara. – Vt. ka laiva-. – Vt. ka dvorovikka.

domovik/ko P M J, g. -oo = domovikka ; J

dook/ka M J, g. -aa M J tark, arukas, nutikas, terane смышлёный, дока; M lahzõd on nüd aivoo dokaᴅ lapsed on nüüd väga targad; J tämä on dookka nain ta on arukas naine.

dookkar/i Ra, g. -ii Ra treial токарь.

dook/ki Lu, g. -ii Lu (laeva)dokk док; siz laiva lassaa dookkii, teh́h́ää remontti siis lastakse laev dokki, tehakse remonti; on kuiva dookki i vesi dookki on (olemas) kuivdokk ja ujuvdokk. – Vt. ka parahoda-, vesi-.

doo/ĺa: -ĺ Lu J-Tsv., g. -ĺaa ~ -ĺa J osa доля, часть; Lu dooĺ on õsa d. on osa; J said õmaz dooĺaa de õõ rauhõll said oma osa (kätte) ja ole rahul; J jaga kahtõõ dooĺaa jaga kahte ossa.

doro Kett. P Lu Li (J) toro J-Must. (tamme)-

tõru жёлудь; Lu koffiisõõ pannaa doroja kohvi sisse pannakse (tamme)tõrusid (= kohvile lisatakse jahvatatud (tamme)tõrusid); Kett. tammõõ doro ~ Li tammi doro tammetõru. – Vt. ka tammi-, tammõõ- . – Vt. ka turu.

doroš/ka Lu -k J-Tsv., g. -kaa J teerada дорожка.

dorova Lu Li darova Lu zdarova M = draastui ; Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere!; Lu argippa kuuma on pettelikko, ühs sõna täll vaa on verna, se on dorova vader Argippa on valelik, üks sõna on tal vaid tõsi, see on „tere”; M zdarova teilee tere teile!

dorovoit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu = drastuittaa ; miä tahon tälle dorovoittaa ma tahan teda teretada.

dosad/a: J-Tsv., g. -aa J meelepaha досада; õmiz juttuikaa veited va minua dosadaa oma juttudega teed mulle vaid meelepaha.

dos/ka P (K) -k J-Tsv., g. -kaa J dozgaa (K P) tahvel доска; K a siis suurõl dozgal nõisi bukvõi näüttämää aga siis hakkas (ta) suurel tahvlil tähti näitama; P tširjotad dozgalyõ melliikaa kirjutad tahvlile kriidiga; J pühi zadatšid doskõss väĺĺää pühi ülesanded tahvlilt maha (ära); J grafitõss hanse i tehä griiffeli doskiit grafiidist ju tehaksegi krihvlitahvleid; P škouluu doska koolitahvel. – Vt. ka griiffeli-.

dovari/šša Kett. Len. U P M Kõ S Lu Li J (K Ja-Len) -ššᴀ Ku -šš ~ -š J doverišša M-Set. tovarišša I, g. -šaa S Lu Li J -ša J seltsimees, kaaslane, seltsiline; sõber товарищ; друг; K eb õlõ milla i dovariššaa tšetäiᴅ ei ole mul kedagi seltsilistki; J tuli on dovarišš üvä tuli on hea kaaslane; I keppi tovarišša leeb millõõ, tšebiäpiɢ mennäɢ teetä müü kepist saab mulle kaaslane, kergem minna mööda teed; M tšäüzin tüttärillee dovarišassi käisin tütardele seltsiliseks; M tulõõs nüd hod millõõ ize saatana dovarišassi (Set. 13) tuleks nüüd kas või saatan ise mulle kaaslaseks; M kase on sigalõõ dovarišša, kõik stokanad viruttanu (joodiku kohta öeldakse:) see on seale kambamees, kõik klaasid on ära loputanud; Lu kahs dovariššaa puuttuzivat parvõõ kaks sõpra said kokku; Li se koto minuu dovarišaa koto see maja on minu sõbra maja.

draak/ka: -kõ ~ -k J-Tsv., g. -aa J kaklus, lööming драка; poigõd umaliis-päiviis tehti draakk, tapõlti kaŋkiika poisid tegid purjuspäi löömingu, taplesid kaigastega.

draastui P drast / ui ~ -u J-Tsv. tere здравству/й, -йте!; P meniväd rihiesie, juttõlivaᴅ : draastui teilie läksid tuppa, ütlesid: tere teile!; P siel vasattii : draastui, draastui seal vastati: tere, tere!; J drastui, leip-sool! – drastui, tšäü parvõõ! tere, jätku leivale! – Tere, tule kampa! – Vt. ka dorova.

draatva K-Ahl. P Lu J drat / va Lu -võ ~ -v J-Tsv. tratva I, g. draa / dvaa J -tvaa Lu dratvaa Lu J pigitraat дратва; Lu draatvaakaa õmmõllaa saappagojõõ, paikataa toož pigi-traadiga õmmeldakse saapaid, paigatakse ka; J eestä tee naaskõlill aukko, siiz vass pisä dratv läpi enne tee naaskliga auk, siis alles pista pigitraat läbi; I sapožnikka õmpõlõp saappugo kopulaa päällä, õmpõlõp tratvalla kingsepp õmbleb saapaid liistu peal, õmbleb pigitraadiga.

dragun/i J-Tsv., g. -ii J tragun драгун.

dranit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J katuselaast, -pilbas драница, гонт; dranitsõss tehhä sauna, ehtši saraja kattoa pilpaist tehakse sauna või kuuri katust; nütt jo dranitts-katod mennä moodõss väĺĺä nüüd lähevad laast(u)katused juba moest ära.

drastuit/taa P -ta J-Tsv., pr. -an P -õn J, imperf. -in P J teretada здороваться, по-; J nii meni uhkassi, jot ep taho drastuitta läks nii uhkeks, et ei taha teretada(gi). – Vt. ka dorovoittaa, zdorovittaa.

driĺaht/aa Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -ii Lu = drilahtaassa.

drilahtaa/ ssa Lu, pr. Lu, imperf. -zi Lu klirahtada звякнуть; glazi drilahtaap ku rikkauʙ klaas klirahtab, kui katki läheb.

drili /sä Lu -ssä Li triliss J-Tsv., pr. -zeʙ Lu Li J, imperf. -zi Lu Li -ᴢ Lu tiliseda, kõliseda, heliseda звенеть, трезвонить; Li tšello alki drilissä kell hakkas tilisema; Li eglee lüütii tšelloa, drilizi eile löödi kella, helises; J kuzale kaukall trilissä bubentšikad ja tšello kusagil kaugel tilisevad kuljused ja kellad; J tšello trilizeʙ, dolo trälizeʙ kell heliseb, (aga) krapp kõlksub. – Vt. ka tilisä, trälisä.

drob/a P J, g. -aa P J -a haavel, haavlid дробь; J ilm drobõit lintua ed ammu ilma haavliteta (sa) lindu ei lase; J gruuti pannaa püssüü i droba, piža pannaa päälee püssirohi pannakse püssi, ja haavlid, tropp pannakse peale; J jeegõrid ammuta drobass tedriit i jänessiit kütid lasevad haavlitega tetri ja jäneseid; J gagarõll on nii sora sulk, jot heeno droba eb lüü läpi kauril on nii tihe sulg(kate), et peen haavel ei löö läbi.

droba-püssü M Lu haavlipüss дробовик; M püssümehillä on püsüᴅ, drobapüsüᴅ jahimeestel (püssimeestel) on püssid, haavlipüssid.

droli/ sa: -ssa (Lu), pr. -zõʙ Lu, imperf. -zi Lu kõlksuda звякать, бренчать; drolli droli-

droll/i Lu Li, g. -ii Lu Li = dolo ; Li drolli õli karrass tehtü krapp oli plekist tehtud; Lu drolli pantii bluudgõl lehmäll kaglaa krapp pandi hulkujale lehmale kaela; Lu drolli piti ääntä krapp tegi häält.

dros/ta: -t Lu, g. -taa Lu rästas дрозд; drostat süüväᴅ marjoja rästad söövad marju.

droš/ka P M (J-Tsv.), g. -kaa J troska дрожки; M tšehspaikkaz õli üφs aisa, a kahs ovõssa õli rakõtattu, sitä kutsuttii droška keskel oli üks ais, aga kaks hobust oli rakkesse pandud, seda kutsuti troskaks; P täll on üvä droška, üväd opõzõᴅ tal on hea troska, head hobused.

drotšon/a K P M S Lu Li J I trotšona Ränk K, g. -aa P Lu 1. kartulimunaroog või -vorm дрочёна (картофельная запеканка с яйцом); P nõizõ survomaa maamunii, tee drotšonaa hakka (keedetud) kartuleid tampima, tee dr -t; M tehtii omenoissa drotšonaa, sinne pantii munaa ja piimää tehti kartuleist dr -t, sinna pandi muna ja piima; J drotšonaa pannaa koortõ, võiᴅ, sigaa-lihaa, kanamunaa pannaa dr -sse pannakse koort, võid, sealiha, muna pannakse; J drotšonaa paisõtti ahjoᴢ dr -t küpsetati ahjus; P maamuna drotšona kartulimunaroog; 2. munaroog дрочёна, яичница; P tänää tetšid drotšonaa, panit piimää süämie täna tegid munarooga, panid piima hulka; K trotšona õli tehtü valkõiss javoiss i munõiss munapuder oli tehtud saiajahust ja munadest; I valkõa drotšona ahjus valmistatud ülepannikook piimast, munast ja jahust. – Vt. ka omen-, õuna-.

drubaapuhass/aja: -õja Lu korstnapühkija трубочист. – Vt. ka trubapuhassaja.

drubasauna Lu korstnaga saun белая баня.

drubat/tši Lu J-Tsv., g. -šii Lu J pasunapuhuja трубач; Lu drubattši drubitõʙ pasunapuhuja puhub pasunat.

druška L P Lu (K-Al.) druu / ška L Lu I (Li J) -šk J-Tsv., g. družgaa P Lu (K L) -žgaa Lu (L I) -škaa Lu J 1. peiupoiss дружка; L iezä tulivad družgaᴅ ees tulid peiupoisid; L druužgat tulõvad i viskaavad deŋgoi peiupoisid tulevad ja viskavad raha; L ženiχaa puolõss tulõvat kahs druškaa peigmehe poolt tuleb kaks peiupoissi; Lu poigall võib õlla druuška veĺĺje noormehel võib olla peiupoisiks vend; I noorikõõ druužgad õlivad lavvaa õttsaᴢ pruudipoolsed peiupoisid olid (= istusid) laua otsas; Lu pulmijõõ aikana noorikõl õllaa kõrvõllizõᴅ, a poigall õllaa druuškaᴅ pulmade ajal on pruudil pruutneitsid, aga peigmehel (noormehel) on peiupoisid; 2. K-Al. Li pruuttüdruk, -neitsi подружка. – Vt. ka pojo-, tüttärikko-.

druug/a (J) Друга Tum., g. -aa sõber друг; J üvässi druugõss tuli kerääje tällee kerjus sai talle heaks sõbraks.

drään/i P Lu, g. -ii P Lu 1. mäda; rähm (silmas) гной, дрянь; P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paisele, ta pehmendab, tõmbab mäda välja; Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda (välja) ajama; 2. vanakuri, kurat нечистая сила, нечисть; Lu drääni minnua lutissõli vanakuri painas mind.

dubi/na P M Lu I (Li) -n J-Tsv., g. -naa P Lu J malakas, kaigas, nui дубина; J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa vs. kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga; Li siiz antõ dubinaa, keppiä gorbaasõõ, seltšää siis andis kaikaga, kepiga vastu küüru, selga; J izge sikkaa dubinõll pähää löö seale kaikaga pähe; P siä õlõd niku dubina sa oled nagu nui (= tuim, uimane).

dubis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J vemmeldada, tümitada, nüpeldada колотить, дубасить; dubisõn niskaa, ku et hooli pelamõss annan vastu kukalt (tümitan kukalt), kui sa ei lakka hullamast.

dubit/taa P Kõ Lu Li -ta J-Tsv. pr. -an P -õn J, imperf. -in P Lu Li J (nahka) parkida дубить, вы-; P tämä tääp kui dubittaa nahkoi tema teab, kuidas parkida nahku; Li dubitõttu nahka pargitud nahk.

dub/ li [< e?] Lu J-Tsv. -ĺi J tubli (R-Reg.), g. -lii Lu -ĺii J tubli; tugev; priske, tüse крепкий; сильный, здоровый; полный; J dubĺi viina juuma tubli viina jooma; J dubĺ it tšäeᴅ tugevad käed; J dubĺi nisk tugev turi; J dublit sääree marjõᴅ tüsedad sääremarjad; Lu J dubli meeᴢ tugev, tüse mees.

d́ui/ ma P Lu I -m J-Tsv., g. -maa P Lu J toll дюйм.

d́uimõi/n J-Tsv., g. -zõõ J tolline дюймовый. – Vt. ka kahs-.

dumi/na: -n J-Tsv., g. -naa J tümin, müdin гул, топот (orig.: глухой стук, грохот).

dumi/sa: -ssa Lu Li -ss J-Tsv., pr. -zõ ʙ Lu, imperf. -zi Lu tümiseda, müdiseda гудеть; Lu ku õpõn johzõp siz maa dumizõʙ kui hobune jookseb, siis maa müdiseb; Lu mikäle·e dumizõʙ miski tümiseb. – Vt. ka dümisä.

durak/ka K L P M Lu J I (Ku) -kõ Lu -k Lu Li J Ku, g. -aa P Lu Li J -a J 1. subst., adj. loll, rumal; hull [?] дурак; глупый, дурацкий; сумасшедший [?]; P juoltii durakassi, tämä on vähää arvookaa nimetati (öeldi) lolliks, ta on vähese aruga; P siä õlõd durakka durakoissa sa oled lollidest lollim; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs. inimene elab oma eluaja ja (aina) õpib, aga ikkagi sureb rumalana; Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs. rumal pea jalgadele puhkust ei anna; Ku tahto männä durakõssi pidi (peaaegu) hulluks minema; J täüz durakk ~ formennoi durakk päris loll; 2. turakas (kaardimäng) дурак (карточная игра); P nõizimma mäntšimää durakkaa hakkasime mängima turakat; J durakka pelama turakat mängima.

duri/sa P (Kett.) -ssa Lu, pr. -zõʙ P Lu, imperf. -zi müriseda, põriseda грохотать; Kett. rattaad durizõvaᴅ kaarik põriseb; Lu samaĺott durizõʙ lennuk müriseb.

durnõ/i K-Ahl. P Lu J-Must.: K durnõi roho (Ahl. 148) umbrohi; J durnõõ roho (Must. 168) (kollaseõieline) umbrohi; P mokoma roho, niku umalaᴅ, tätä juollass durnõi roho (on) niisugune rohttaim, nagu humalad, seda kutsutakse d. r.

dušegrei/ka Lu -k Lu J-Tsv. dušagreika I, g. -kaa kasukvest, (käisteta) pihtkasukas душегрейка.

dušit/ taa² P -ta J-Tsv., pr. -an P, imperf. -in P kägistada душить, за-; J krappõs kurkuss tšiin de alki dušitta krapsas kõrist kinni ja hakkas kägistama; P dušitan õttsaassaa kägistan surnuks.

dušna J adv. lämbe душно; kõvassi vari, dušna väga kuum, lämbe.

dušni /kka P Lu I -kk J-Tsv., g. -kaa P Lu J -k̆kaa I 1. õhu-, tõmbeauk (korstnajalas) душник; P truba tõmpaab dušnikass haizuu vällää, võib õlla kahsi kõlmõd dušnikkaa korsten tõmbab tõmbeaugu kaudu haisu välja; võib olla kaks, kolm tõmbeauku; I dušnikka on trubaza tehtüɢ. kõõs pannaɢ samovara, sis samovaraa paap trub̆baa, dušnikkaa tõmbeauk on korstnasse (= korstnajalga) tehtud. Kui panna samovar (üles), siis paneb (perenaine) samovari (toru otsa) korstnasse, tõmbeauku; Lu dušnikka on ahjoll tooᴢ̌, veitäp paarua rihessä tõmbeauk on ka ahjul, viib auru toast välja; 2. räppen, leitse-, suitsuauk (suitsusaunas või -tares) дымовое оконце, диал. дымник (в чёрной бане или избе); P pikkarain mokomain aukko, sitä juoltii : avaa dušnikka, lazzõ haisu vällää selline väike auk, selle kohta öeldi: ava räppen, lase hais (= suits) välja; Lu dušnikka iĺi üleezakkuna on saunal, enne õli savurihel tooᴢ̌ ; saunaz õli dušnikka lagõᴢ, savurihez õli iĺi lagõz iĺi ülleel seinäᴢ räppen ehk suitsuauk on saunal, enne oli ka suitsutarel. Saunas oli räppen laes, suitsutares oli kas laes või üleval seinas.

duu/ma P M Lu I -m J-Tsv., g. -maa P M Lu J mõte; mõtlemine дума, мысль; раздумье; P kas duuma õli üvä meil see mõte oli meil hea; M milliss nüd duumaa duumaaᴅ millist mõtet nüüd mõtled?; Lu ühs duuma üvä, kahs veel parõpi üks mõte on hea, kaks (on) veel parem; Lu suurõss duumass meni hullussi suurest mõtlemisest läks hulluks; I min̆nuu duumat tühjäd ovaᴅ minu mõtted on tühjad (= asjatud).

duum/ata Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J Ku -õta Lu -õt Lu J-Tsv. -ataɢ I tuumata (K-Al.), pr. -aan K P M Lu Li J Ku -aa I, imperf. -azin K P M Kõ Lu Li J Ku -õzin Lu J -azii I mõelda; arvata; kavatseda думать, по-; задум/ывать, -ать; M tämä isuʙ i duumaaʙ ta istub ja mõtleb; M duumaa elä duumaa, kaaskoi enäp en tää mõtle või ära mõtle, muinasjutte ma enam ei tea; M a miε duumaan, en i duumaa aga mina mõtlen ega mõtle (midagi välja); Po mizzess siε duumaaᴅ millest sa mõtled?; P iestää duumaa, sis pajata vs. enne mõtle, siis ütle (räägi); J piäb duumata, kuhõõ mennä peab mõtlema, kuhu minna; J tämä tääp paĺĺo rohkaap, kui siä duumaaᴅ tema teab palju rohkem, kui sa arvad; Kõ duumaš što on kerääjä, tšen tuli arvas, et on kerjaja, kes tuli; Li miä duumaan etespäi nõissa õppõõmaa üvässi ma kavatsen edaspidi hästi õppima hakata.

duur/a M S Ja J (P) tuura Li, g. -aa P 1. mütt ботало (рыболовный снаряд); Ja riukul tõlkkaat [=  tõukkaaᴅ ] i sis duural tarboos [=  tarpoaᴢ ?]. inehmin tarbop korissa (Len. 255) ridvaga tõukad (abara vette), ja siis mütaga mütatakse. Inimene müttab ruhest; 2. P tuur пешня. – Vt. ka dursa.

d́uuži/ na P S Po Lu J I (K-Al.) -n J-Tsv. d́juužina (I), g. -naa P Lu J d́juužinaa I tosin дюжина; Lu d́uužina võib juuvva olutta, eb mennü vattsa lõhtši tosina (pudeleid) võib juua õlut, ei läinud kõht lõhki; K puugvitsoita d́uužinaa kõlmed (Al. 17) nööpe tosinat kolm; I koko d́uužina terve tosin; P ku on kõlmtõššõmõᴅ, siz juõllass : perkelee d́uužina kui on kolmteist, siis öeldakse: kuradi tosin; Lu juutii d́uužina ~ pahaa d́uužina kolmteist (juudi tosin, kuradi tosin). – Vt. ka pool- .

dvor/nikka P Lu -ńikk J-Tsv., g. -nikaa Lu -ńikaa J kojamees дворник; P dvornikka avaz värjää kojamees avas värava.

dvorovik/ka P Lu (M) -k M, g. -aa Lu = domovikka ; P dvorovikka võib õlla i üvä i võib i õlla paha majahaldjas võib olla ka hea ja võib olla ka halb; M dvorovikk ep suvannu ruskõita, a mussõi suvazi taluhaldjas ei armastanud punaseid (loomi), aga musti armastas.

dvort/tsa L P Lu Li (K Ra-Len. J) -ts J-Tsv. tvorttsa (L), g. -saa Lu Li J loss, palee дворец; L kunikaz jätti boχatterii eneskaa dvorttsaa elämεä kuningas jättis vägilase enda juurde (enesega) lossi elama; Lu vee kase märänüt koto kaugõpõlõ minuu dvortsassa vii see vilets maja kaugemale minu lossist; P tämä eläb niku dvorttsaᴢ, täll on nii üvä rihi ta elab nagu lossis, tal on nii hea maja; P ühez dvorttsaza ilmaa uφsiitta i ilmaa akkunoitta kui mõnt tuhatta entšiätä. se on ugrittsa mõist. ühes lossis, ilma uste ja akendeta, (on) mitu tuhat hinge. See on kurk. – Vt. ka talvi-.

dyyšl/ a P Lu Li J dõšla M (I), g. -aa P Li J tiisel дышло; Lu pluugall on dyyšla, kuhõõ pannaa aizaᴅ (raud)adral on tiisel, kuhu pannakse aisad; P opõzõt ko tõmpazivaᴅ, mill dyyšla meni kattši kui hobused tõmbasid, läks mul (adra) tiisel katki; I rattajee dõšlaᴅ kaariku tiisel.

dääd/i K-Al. Lu Li J, g. -ii J 1. lelle- või onu-naine жена дяди, тётка; Lu meill õli taataa veljee nain, möö kuttsuzimma däädi meil oli isa vennanaine, me kutsusime (teda) d. ; Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse t. ja d. ; 2. Lu J-Must. tädi тётка.

dääd/ä K-Al. P Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) -e J dääᴅ J-Tsv. Ku d́ää d́ä Lu J I djäädä J-Must. dädä K (J) d́ädä d́äd́ä K Ku d́aad́a P Li d́ad́a U P, g. -ää P Lu J -ä ~ -e J d́ääd́ää J 1. lell, onu дядя (со стороны отца или матери); Lu däädä õli izää velli, toožõ emää velli onu oli isa vend, ka ema vend; Kõ mossõi kiri·l millõ d́ ädä õli Mossõi (poeg) Kirill oli mulle onu; J kuuvvõõ velloo kukkazõnn, seittsemee d́ääd́ää nõjallõ rl. kuue venna lillekesena, seitsme onu najal; P izεä velli õli d́aad́a isa vend oli lell; P vana d́ad́a tuli vaattamaa pient plemänikkaa vana lell tuli vaatama väikest vennapoega; Lu däädää nain lelle naine; 2. onu, tädimees (isa või ema õemees) дядя, муж тёти; Li taataa sõzaraa ( ~ tädii ) meez on tädii kautta däädä isa õe (~ tädi) mees on tädi kaudu onu (= kutsutakse onuks).

däädännain Lu onunaine жена дяди, тётка; däädännain õli sata vootta onunaine oli saja-aastane.

dümi/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. tümiseda, müdiseda гудеть; mikäle kuzale dümizeʙ miski tümiseb kuskil; mee kattsahta, mikä siäll dümizemin oŋ kujall mine vaata, mis müdin seal väljas on; 2. tümistada, müdistada; koputada топотать; стучать; dümizeb jooss müdistab joosta; tšenle dümizeb uhzõᴢ keegi koputab uksele. – Vt. ka dumisa.

düpin/ä Lu, g. -ää Lu tümin, müdin гул, топот; mentii müütä kõva düpinääkaa mindi mööda kõva müdinaga.

e ʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal.2 ei, mitte, mitte-; ei (…ega); не, не-, ни-; ни (…ни); P ep tšenniiᴅ ei keegi; M eb ühsiiᴅ ei ükski; J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski; J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu; Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle; J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi; J eb milläittši viittä ei mingil viisil; J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi; Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi; J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi; I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma; J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud); Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi; J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi; J ep siin õõ vika mitte siin pole viga; J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil; Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima; P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda); Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne; J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt! Ra ei mittä pole viga; M eb iiri i araga ei hiir ega harakas; J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü ( ) ei isa ega ema tead-

nud seda; Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas; Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena. – Vt. ka en, ene, eni ¹ .

ebaikaa Li I hiljuti недавно; I kase ebaikaa tapahtujõõ see juhtus hiljuti.

ebnii-mikä J eb-ni-mikä J-Tsv. 1. ei mingi никакой; eb-ni-migäll viittä ei mingil viisil; 2. ei miski, mitte miski ничто.

ebnii-tšen J = eptše·nniiᴅ ; en nähnü ebnii-tšetä ma ei näinud kedagi.

eeleelaulaja: eelelaulõjõ Li = eeltälaulaja.

eel/i [?] J-Tsv., g. -ee J soolo соло; eelee laulojõll on suur ja lusti ääni soololauljal (= eeslauljal) on tugev ja ilus hääl.

eel/lä K P M Kõ Lu I -le J -l P M Ja-Al. J I Kõ I eel K M Kõ I eeĺä I eeĺ M ielä K-Ahl. iel K-Ahl. iell P Иелля Pal. 2 K-reg.2 Эль Ii-reg.1 1. enne, ennemalt, vanasti ранее, прежде, в старину; M nüd on metraᴅ, a eellä õltii arššinaᴅ nüüd on meetrid, aga ennemalt olid arssinad; M eellä peettii mehet tšiutoo päällä vöötä ennemalt kandsid mehed särgi peal vööd; 2. enne, varem раньше, pанее; К eb õe sitä ielä kuultu, ielä kuultu, ielä nättü (Ahl. 107) ei ole seda enne kuuldud, enne kuuldud, enne nähtud; I eell et tõhtinut tullak kot̆too enne (töö lõpetamist) ei tohtinud koju tulla; I miä eellä jõvvuu ma jõuan enne (kohale); 3. enne, algul, kõigepealt, esiteks сперва, сначала, прежде всего; Kõ eellä piirtaasõ lütšiᴅ niitiᴅ, sis pannaz naapirtõᴅ enne lükid lõimed (niidid) piirda, siis pannakse soalaad; I eellä piäp tüütä tehäɢ, a siᴢ nõizõt süümää enne tuleb tööd teha, aga (= alles) siis hakkad sööma; 4. postp. ees перед; J elähan jõka kabakaa eell piättee ( tšiin ) ära ainult iga kõrtsi ees peatu!; 5. prep. enne, eel до, перед; I miä tul̆lii kot̆too eellä kõittšia ma tulin koju enne kõiki; M mettsä elizeʙ eell üv̆vää säätä mets kajab (vastu) enne ilusat ilma (ilusa ilma eel); K eel sõtaa enne sõda; 6. postp. enne, eel до, перед; J tämä vass sinu eelle tšäi meille tema käis alles enne sind meil; I saamõi pulmõjin eellä otse pulmade eel; M ai ku päivä avvoʙ, taitaa vihmaa eellä oi, kuidas päike hautab, vist vihma eel; M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?; M ku näet kar̆ rua unõza, sis se ženiχaa eellä kui näed karu unes, siis see ennustab peigmeest; P se bõlõ üvεä iell see ei ennusta head. – Vt. ka epo-. – Vt. ka eestää ¹ , eezä, enne ² , entee, estää.

eel/tä M Lu -t M 1. adv. eest; ette спереди; вперёд, загодя, наперёд; M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette (ära) öelda (= ennustada); M eelt alkaja eeslaulja; 2. postp. enne, ees, eel до, перед; Lu kase eb õõ üvää eeltä see ei tähenda head; Lu kase on kehnoo eeltä see ennustab halba.

eeltälaulaja Lu J eeltlaulaja R-Reg. J eelt-

laulaja K-Al. eeslaulja запевала; Lu miε õlin pulmaza eeltälaulaja ma olin pulmas eeslaulja. – Vt. ka eeleelaulaja, eezlaulaja, esilaulaja.

eeskanto Kett. P M Kõ Li I subst., adj. esimest korda poegiv v. poeginud v. poeginu (lehma kohta) первотельная, первотёлка; M noor lehmä, kumpa esimein kõrta kantõõʙ, se on eeskanto noor lehm, kes esimest korda poegib, see on e. ; I õli lähtemä, siiz eeskanto lehmä oli mullikas, siis (sai tast) esimest korda poeginud lehm. – Vt. ka eeskanto-lehmä, esikanto.

ees /sä K M Ja-Len. Lu Li J -sᴀ̈ Ku -se Lu J -s M Lu J ees J-Tsv. ies / K-Ahl. -s L P 1. adv. eest спереди; прочь с (кого, чего); Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja tagant naeruväärne; Lu eessä saab veittää, tõmmõtõ eest saab vedada, tõmmata; Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (kui) põlle pillasid eest, (siis) teed (= sünnitad) tüdrukuna lapse; L nõiskaa iess minge eest!; Li mee eessä poiᴢ mine eest ära!; 2. postp. eest, lähedalt из-под, у; M kase tütrikko on nii korjaa, nen̆nää eessä eb näe entää see tüdruk on nii uhke, et (oma) nina ette ei näe (= käib nina püsti); 3. postp. eest, asemel за, вместо; M meil õltii kõikk palkallizõt karjušiᴅ, palkaa eessä tehtii töötä meil olid kõik palgalised karjused, palga eest tegid tööd; L müö sinuu iess vassaamma me vastame sinu eest; J dalisko fet́kaa eesse karjušii paastõrissi meen või lähen Fedka asemel karjase-abiliseks. – Vt. ka neessä.

eest/ii¹ Ra -i M-Set. Lu-Must. Ra = eessäi ; Ra eestii tšünnetää põlto kõigepealt küntakse põld; Ra eestii pelattii ja müllettii õlkiiᴢ algul mängiti ja möllati õlgedes.

eestii² Lu = eestäiᴅ ; joožikall on niku niglaᴅ, et saa kerttää eestii siilil on nagu nõelad, sa ei saa (teda) üldse puudutada.

eest/iiᴅ: -iit J -i·it J-Tsv. -it J-Must. = eestäiᴅ ; tänävoonn paikottaa bõ eestiit roht kazvonnu tänavu pole paiguti üldse rohtu kasvanud.

eestiläi/n P Lu Li, g. -zee eestlane эстонец; P tätä kutsõttii vana jüri, eestiläin õlitši teda kutsuti vana(ks) Jüri(ks), eestlane oligi; Lu eestiläized õltii kõikk rendäšikaᴅ (kohalikud) eestlased olid kõik (mõisa)rentnikud. – Vt. ka eestäläin.

eestäi¹ Li = eessäi.

eestäi² Li = eestäiᴅ ; i ebõ·llu prostinoitõ, eestäi bõllu prostinoi, ni magatti poduškoije pääl ja (vanasti) ei olnud (voodi)linu, üldse polnud (voodi)linu, nii(sama) magati aluskottide peal.

eest/äiᴅ Lu Li J Ku -ä·iᴅ Lu (ei) sugugi, üldse (mitte) совсем (не), вообще (не); J se silm eb näe eestäi see silm ei näe sugugi; Li viileä tuõp siis ku pilvi tukkaap päivüü iĺi ku eb õõ päivüttä eestäiᴅ jahe hakkab siis, kui pilv katab päikese või kui päikest ei ole üldse. – Vt. ka ensiikki .

eestäkää Lu = eestäiᴅ ; eb luvannud illoo laulajallõ, iloõlla eestäkää ei lubanud pidu lauljale, pidutseda ei sugugi.

eest/ää¹ K U M Lu Li J I Ku M Lu J eeśtä M iest / ää K L P -εä L P ìestää Po eest / ee Kett. K-Al. M Kõ S Lu ees t́ee K-Al. -e M Kõ-Len. ìestee Po 1. esiti, kõigepealt, algul, enne сперва, прежде всего, сначала; J eestä tult lüüʙ, siiz vass jürähtääʙ esiti lööb välku, siis alles müristab; Po ìestää podaritab õma suku esiti annab pulmakinke oma suguvõsa; Lu sõvat piäb eestä veez ligottaa pesu (rõivaid) tuleb kõigepealt vees leotada; P tämä iestεä õli venäi vieraza ta oli algul vene usku; Po pokoinikka pantii autaa, auta ìestee kaaditõttii surnu pandi hauda, haud suitsutati enne viirukiga; P iestää duumaa, sis pajata vs. enne mõtle, siis ütle; 2. enne, ennemalt, vanasti прежде, раньше, в старину; M eestee juõltii, što mettsä-elokaz vei rahvassa ennemalt räägiti, et vanakurat viis inimesi (ära); M eestee õli mokoma mooda vanasti oli niisugune komme; Po ìestää nùorikkõ õli raby·yńa vanasti oli noorik ori. – Vt. ka eellä, eezä, enstää, enne ² , entee, estää.

eest/ää² ~ -ä Li = eestäiᴅ ; eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima; nõsimmõ võrkoᴅ, võrkkoz õli aimaa ailia, tõiss kallaa bõllud eestä tõstsime võrgud (veest välja), võrgus oli paljas räim, teist kala polnud sugugi.

eezep/ii M Kõ Lu -i M Lu Li eezeʙ K iezep / ii P -i M 1. enne, varem прежде (всего), раньше; P tšenie kogoss kõikkõa iezepii nõizõb nokkimaasyõ kukkõ, sis se tüttärikko menep tšiiriess mehelie kelle hunnikust hakkab kukk kõige enne nokkima, siis see tüdruk läheb varsti (ruttu) mehele; M pahapoolõlõ piäʙ nellätšümmet paaria tšentšiä kuluttaa eezepi kõõs pulmaᴅ nõisas kuulumaa vanakurjal tuleb nelikümmend paari saapaid kulutada, enne kui pulmad hakkavad kuulduma; Lu lahsi risitättii, siis tuli nainõ saunass, tuli i eezepii (kui) laps ristiti, siis tuli naine (= sünnitaja) saunast (ära), (vahel) tuli varemgi; 2. ennemalt, vanasti прежде, в старину; P iezepii õlivad musad ahjoᴅ, savvu-riheᴅ vanasti olid korstnata ahjud, suitsu-

eeze/pää M S J -pä ~ -p̆ pää ~ eezä / pää ~ -p̆pää M = eezepii ; 1. J kui jürtšiä piettii, tšüzüttii eezepää : meetko jürtšii kui jüripäeva peeti, (siis) küsiti enne: kas lähed jüripäevale?; M miε kastõ inehmisse eezep̆pää en nähnü ma ei ole seda inimest varem näinud; 2. M eezepää piettii mehed vöitä vööllä ennemalt kandsid (pidasid) mehed vöid vööl; M kannii guĺäitõttii eezepää tšihlogua nõnda lõbutseti vanasti vastlapäeval.

eezlaulaja Lu = eeltälaulaja .

eez/ä Kett. K M Kõ Lu Li J-Must. I -e M eeᴢ K M Kõ S Lu Li Ra J iez / ä K L P M -εä P ìezä ~ ìeᴢ Po ieᴢ K-Ahl. P 1. adv. ees впереди; J jänez johzõb ees, koir takannõ jänes jookseb ees, koer taga; Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis takka külvaja külvas taas sinna poisi jälgi mööda; M noori poika, tämäll veel päiväd on ee noor poiss, tal on (elu)päevad veel ees; Ra polle üvä eeᴢ i sarafana pääl ilus (hea) põll ees ja sarafan seljas; J pari õvõss eeᴢ paar hobuseid ees (= rakmes); Lu tokku katolt pää eeᴢ kukkus katuselt (alla), pea ees; 2. ees, esimesena; enne, varem впереди; сперва, раньше, ранее; L iezä tulivad družgaᴅ, a ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, aga peigmees tuli tagant järele; K eezä einelle menijä, perälee põllolõõ jääjä (Al. 55) rl. (perenaine on) ееs einele mineja, viimasena põllule jääja; M tahot siä nüd eezä mennä raajua vaattamaa vai haadaa kas sa tahad nüüd enne minna paradiisi vaatama või põrgut?; M a täm õli iloz iloza tüttärikko, se kumpa iezä päi meheĺee meni aga tema oli ilus-ilus tüdruk, see, kes enne mehele läks; 3. enne, ennemalt, vanasti раньше, прежде, в старину; K vad́d́aa virred veel parapad õlivad eezä, ku nüd venäissi (Al. 62) vadja laulud olid ennemalt veel paremad kui nüüd vene keeli (lauldavad); Kõ ees formaa bõllu, leipä pantii ahjoo põrmatallõ vanasti (leiva)vormi polnud, leib pandi ahjupõrandale (küpsema); 4. postp. ees перед; P miε issuzin ahjuo iezä ma istusin ahju ees; Po laŋko tanttsi nùorikoo ìeᴢ lang tantsis pruudi ees; I tämä suv̆vaaʙ kenassiɢ pajattaaɢ sin̆nuu eezä, a meep tõisõõ paikkaa, tõizõl viisii pajattaaʙ ta armastab sinu ees ilusasti rääkida, aga läheb teise kohta, räägib teistviisi; Lu ruis taitšinassa tehtii tšämmelkakkuja, ahjoo ees paisõttii rehtilää pääl leivatainast tehti paistekakke, ahjusuul küpsetati panni peal; M saunaa eezä tšihutattii õlutta sauna esikus pruuliti õlut; 5. prep. ees перед; I meeg eezä minnua mine minu ees; M õmmõllaaz i eez niglaa mit̆täit kõhalissa õmpõlussa õmmeldakse ka eestnõela mõnda sirget õmblust; 6. prep. enne, eel до, перед; K minuu isä kooli eezä minuu süntümää minu isa suri enne minu sündimist; L iezä troittsaa on maaheŋkäüᴢ enne suvistepühi on taevaminemispüha; M sõk̆kõaitsõᴅ eez vihmaa survoa kihulased suruvad enne vihma; M eezä lunta õli jo jarvi jäättünnü enne lund oli juba järv jääs; J taas tuli kottoo eez õmiit veĺĺii taas tuli koju enne oma vendi; Lu elä reppä eez aikaa, tšippa vihotuʙ ära rebi korpa enneaegu, haav läheb vihale; M eez meńńää vootta tunamullu; 7. postp. enne, eel до, перед; Lu päivä räkiteʙ jürüü eeᴢ päike kõrvetab äikese eel. – Vt. ka rihen-. – Vt. ka eellä, eestää ¹ , enne ² , entee, neezä.

eetoo Li Ra ette вперёд, наперёд; Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo, saad vai et saa kallaa kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette, saad või ei saa kala; Ra inimin vass ajattõõʙ, a jumal eetoo tääʙ inimene alles mõtleb, aga jumal teab ette. – Vt. ka etee.

egl/ee Kett. K-Ahl. K-Al. M Kõ Po Lu Li J I egĺee V Lu -ie ~ egĺ ie P -e R-Lön. R-Reg. M Kõ-Len. Lu Li Ra J I eegle ~ ägli Kr Эгли Tum. eile вчера; M egle õltii veel uhavat täünä vettä, a tänän tšülmä kõiɢ porotti eile olid loigud veel vett täis, aga täna kaanetas külm kõik; Kõ eglee per̆rää menin halkoo kantamaa üleeile läksin halge tassima; J üli egle satõ vihma üleeile sadas vihma. – Vt. ka enn-, ennett-, üli- .

egli/ne P Li vdjI I -n Kett. J -ine Lu -in J-Tsv., g. -zee ~ -ze J -izee Lu eilne вчерашний; Lu egliine päivä õli vihmakaᴢ, a tänävä on üvä ilma eilne päev oli vihmane, aga täna on hea ilm; I kase on egline rokka see on eilne hapukapsasupp.

ehan Li J-Tsv. ega (ju), ega (ometi) ведь не, ведь ни; Li ehan tämä jutõllu ega ju tema ei öelnud; J ehan õika inimin nõis turhaa-süüt pajattõma ega ometi õige inimene hakka põhjuseta rääkima; J ehan tõizii kast d́eela või kokkoo saavv ega ju teisiti seda asja kokku ei (või) saa(da).

ehanto Li J-Tsv. = ehan ; ehanto mill õõ juurii ( t ) all ega ju mul juuri all ole!

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) e h́e J-Tsv., hrl. pl. ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe наряд; украшение; J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas; Kõ üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om pla t́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad; L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid; Ra ehteeᴅ : tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõ ᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees; Kõ ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese; J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe.

ehis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen J, imperf. -selin J = ehtiissä ¹ .

ehit/ellä: -elle ~ -ell J-Tsv., pr. -telen J, imperf. -telin J frekv. ← ehittää ¹ ; noorikka ehitellä venttsasõ noorik ehitakse laulatuseks.

ehit/tää¹ K M Po Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len. S-Len.) -tεä L P -tä ~ eh́ittä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än K R P Lu Ra -en J eh́iten J, imperf. -in Lu Ra J eh́itin J ehtida, kaunistada, pidulikult rõivastada наря/жать, -дить; укра/шать, -сить; P tuotii jolka, ehitettii i pantii lakyõsyõ rippumaa toodi kuusk, ehiti ja pandi lakke rippuma; K opõzõll lookat kõikk ehitettü hobustel on loogad kõik ehitud; L nuorikyõ lavõn ehittεäss pruudi pink ehitakse ära; Ja puut ehittävät entä leholla puud ehivad end lehtedega; Lu miä sinuu eglee ehitin, a siä ehitä oomõn minnua mina ehtisin eile sind, aga sina ehi homme mind; J jok noorikk on ehitettü kas pruut on ehitud? – Vt. ka ehtiä ¹ .

ehit/tää ² Li J, pr. -än , imperf. -in ehitada строить, по-; J riht ehitetää ehitatakse maja; Li ehitti kotoa ehitas maja.

ehitü/ᴢ Lu Li eh́itüᴢ J-Tsv., g. -hsee : -see Lu eh́itüse J ehe наряд, украшение; Lu pelduška on ehitüᴢ kõrvarõngas on ehe.

ehti/issä¹ Lu Li (J Ko) -ss ~ eh́tiss J-Tsv., pr. -in Lu Li J eh́tiin J, imperf. -izin Lu Li -zin ~ eh́tizin J end ehtida (kaunilt, pidulikult rõivastuda) наря/жаться, -диться, выря/жаться, -диться; J pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiz ja nasikkoiᴢ pulmalised on ilusti ehitud, kõik lintides ja pärgades; J eh́tii siivollaa, ved võõrõzi läheᴅ ehi end (= rõivastu) hoolega, lähed ju külla; J võtti taaš špeilii, ehtiiᴢ, üvät sõvat pani päälee võttis taas peegli, ehtis end, pani endale ilusad (head) rõivad selga. – Vt. ka ehisellä, ehitä.

ehti/issä² Li, pr. -in Li, imperf. -izin Li jõuda (ajaliselt) успе/вать, -ть, поспе/вать, -ть.

ehtimizee Lu aegsasti заблаговременно; miä tšäün ehtimizee ma käin aegsasti (ära).

ehti /ä¹ M (J) -äɢ (vdjI) ächti Kr, pr. ehin M, imperf. -zin 1. ehtida укра/шать, -сить; M rihi ehittii tuba ehiti (ära); 2. end ehtida (kaunilt, pidulikult rõivastuda) наря/жаться, -диться, выря/жаться, -диться; J vot sis kunigannain špeilii eez ehti ni üvii vaat, siis kuninganna ehtis end peegli ees nii hästi. – Vt. ka ehittää ¹ .

ehti/ä² L P M S Lu Li J-Tsv. Ku (K Kõ-Len.) eχtiä (K P) L -äɢ I, pr. ehin K Lu Li J, imperf. -zin Kõ Lu Li J 1. jõuda (ajaliselt) успе/вать, -ть, поспе/вать, -ть; S kump eezepää ehiʙ, se võtaʙ volii enelee kes (kumb) enne jõuab, see võtab võimu enda kätte; Lu ehin miä nõssa kasta tšivviä i oomõnna ma jõuan tõsta seda kivi ka homme; J jedvaa ku va ehtizimme poojezdasõõ vaevu vaid jõudsime rongile; J maa vass pestü, a siä jo ehtizit pläkittä põrand äsja pestud, aga sina jõudsid juba ära määrida (plekitada); 2. jõuda, jaksata, suuta быть в состоянии; M ühsiä emmä ehi süüvvä, a tõisia jumala lähetäʙ ühtesid ei jaksa me (ära) süüa, aga jumal saadab teisi (juurde).

ehtiü/ssä: -ss J-Tsv. -ssäɢ I, pr. -n J I, imperf. -zin J -jee I 1. end ehtida, (kaunilt, pidulikult rõivastuda) наря/жаться, -диться, выря/жаться, -диться; J aik nõiss ehtiümä guĺankaa aeg on hakata end peole ehtima; I tämä ehtiüʙ, üvät sõvat paap päälee, busat paap kaglaa ta ehib end, ilusad (head) rõivad paneb selga, pärlid paneb kaela; I forssuna õõᴅ, suvvaad üv̆vii ehtiüssäɢ oled moenarr, armastad hästi rõivastuda; 2. (mingiks otstarbeks) ümber rõivastuda, maskeeruda; moonduda переоде/ваться, -ться (с какой-нибудь целью), маскироваться; превра/щаться, -титься; I ehtiüüväᴅ, šuubaa paavat tõizippäiɢ, hattu pääh̆hee rõivastavad end (jõulusandiks), kasuka panevad pahupidi, müts pähe; I a kase õli kolduna ehtiünnük konnassigõ aga see oli (hoopis) nõid, konnaks moondunud.

ehto Ra J, g. ehoo [?] hea, tore, kena хороший, пригожий, ненаглядный; Ra isä kuttsu kullassõni, emä ehto lahzõssi rl. isa kutsus oma kulla(kese)ks, ema heaks lapseks.

ehtši K-Ahl. M-Set. Lu Li J ehki Lu Ku ehk Ku 1. ehk, võib-olla может быть; Lu miä arvaan, ehtši tämä tuõb oomõnn ma arvan, ehk ta tuleb homme; J ehtši jumal lähetep läsivelle tervüss ehk jumal annab (läkitab) haigele tervist; Ku johzamma ehki sinne jookseme ehk sinna; 2. või или; Lu vaapsalaizõõ pesä ripuʙ kattoᴢ ehtši seinäᴢ herilasepesa ripub katuse või seina küljes; Lu puukki meneʙ inemizel ehtši lehmäl nahgaa süämee puuk imeb end (läheb) inimesel(e) või lehmal(e) naha sisse; J miä tulõn tänävä ehtši oomõnn ma tulen täna või homme.

ei² L P Li J-Tsv. eei P hei K-Ahl. L J-Tsv. 1. hei эй, гей; Li ei, oottõõ minnua hei, oota mind!; P eei kiiveli lintu t́iu- t́iu anna ääli hei, kiivitaja, tiu-tiu, tee häält!; J hei, tüü. mitä teile tarviᴢ hei, teie (seal)! Mis teil vaja on? 2. ah, oh, oi ах, ох; L ei siε hullu matti oh, sa Hull-Matti! – Vt. ka ee.

einovakka Lu = einäpärvakka.

einus/saa J, pr. -an J, imperf. -in J = ennussaa ; ku tikkalintu tagop seinäᴢ, se einusaʙ, etti koollõõᴅ leeʙ kui toonesepp toksib seinas, see ennustab, et keegi sureb.

ein/ä K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Kett. Len. R U Ja-Len.) ein M J-Tsv. heinä (J-Must. Ku) -e ~ -a Kr Гейна Pal.1 Эйна Tum., g. -ää P M Lu J 1. hein сено; J ku roho lüüvvää maalõõ, siz on einä kui rohi niidetakse maha, siis on hein; I kazvi roho, roh̆ hoo leimmäɢ einässiɢ kasvas rohi, rohu niitsime heinaks; Li razvakaz einä rammus hein; Lu saarniitüll oŋ kõva einä Saarniidul on (= kasvab) kõva hein; Li meilä õli kehno einä meil oli vilets hein; Lu päivüd ilmall on üvä einää kuivõttaa i ilata päikesepaistelise ilmaga on hea heina kuivatada ja koristada; Ra einää lüüvvää, arotaa, kuivõtõtaa, tehjää kuhjaa heina niidetakse, riisutakse, kuivatatakse, tehakse kuhja; Lu järvisoos tehtii einää Järvesoos tehti heina; Ra oomnikol karottõlin einii hommikul kaarutasin heinu; M piäb mennä einoo ševelittämää tuleb minna heinu kaarutama; Lu einää väänämmä heinu kaarutame; J einää arota arokaa heina riisutakse rehaga; J ein om peräkozal hein on kaares (pärast niitmist); Lu einä on lagotõttu lainõõl hein on lahutatud kuivama (looks v. kaaretiseks); M paamma einät saattoo paneme heinad saadu; Li meilä ep pantu einiitä aartoo vai retelii meil ei pandud heinu sarda ega kärbistele; J eined veitetti kuhjõss kotto heinad veeti kuhjast koju; Lu einää illaajaᴅ heinakoristajad; Lu mõnd bärämää einää nõssin üleeᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale; M anna mustalaizõlõõ tukku einää anna mustlasele tuust heinu; Li suuri tolkk einä suur tuust heinu; Lu ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on pressitud, (siis see) on heinapall; Lu einää koko heinahunnik; Lu einä saatto heinasaad; Lu einä kuhja heinakuhi; Lu einä sikain hämm, (väike piklik) heinakuhilas; M einää bytškaᴅ hämmud (väikesed piklikud heinakuhilad); Lu miä väänin kazee einä lainõõ ma kaarutasin selle heinakaaretise; P M einää lainõõᴅ ~ Ra einä lahkõrõᴅ heinakaaretised; P einä perekosa heinakaar; P einää kulmoᴅ ~ J einää ruuvuᴅ ~ M einä ruhgaᴅ heinapebred; M einä rihma heinaveoköis; J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ kiiresti sõime hommikueine ja jooksime heinamaale; J vari einä aika kuum heinaaeg; J üväd einä päiväᴅ ilusad heinailmad (heinapäevad); Lu einä širkka širizeʙ heinaritsikas siristab; Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa : siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata, siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas; Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (väljaspool abielu sündinu kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas; 2. rohi, rohttaim трава; Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. konõ [=  ko onõ ] neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa. se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohi. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See (rohi) on jänesekapsas; Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti pidi otsima rohu, mis tegi terveks; J juhti ein tarn; Lu kasikaz einä kastehein. – Vt. ka irvee-, irvi-, ivuz-, juhti-, jussi-, kasikaz-, kasõ-, kultsu-, lehto-, luhta-, matšalkaa-, mettsä-, rantuli-, razva-, rooko-, savi-, soo-, soola-, tara-, tikoppi-, tšülvö-, õźźa-, ätälä-.

einäaarto Li ein-aarto Lu heinasard сушило для сена.

einäaika M Lu Li (R-Lön.) einä-aika K-Ahl. P Kõ Lu Li I (K-Al.) einaika U P J einnaika M ein-aika J I einaik Ra J-Tsv. heinaaeg сенокос, сенокосная пора; J einaigall teh́h́ää einää heinaajal tehakse heina; J meeb niitülee tšezälle, tšehštšezälle ein-aigallõ rl. läheb niidule suvel, kesksuvel heinaajal; P päiväd on nüd niku einaikan ilmad on nüüd (soojad) nagu heina-

ajal; J einaikõnn tüüt saap tehä hikkõssaa heinaajal saab tööd teha nii, et higi voolab; Kõ vass on alku einä-aika alles on heinaaja algus. – Vt. ka alku-, lõppu-.

einäaŋko M I (Ja-Len.) einä-aŋko K-Set. P M Li einaŋko J-Tsv. ein-anko M-Set. heinahang сенные вилы; J einaŋko piäb õll kõlmi daĺisko neĺĺe aarõin heinahang peab olema kolme- või neljaharuline; I einäaŋgolla einää nõssaaᴢ heinahanguga tõstetakse heina; J einaŋgoll panna einä saraja heinahanguga pannakse heina küüni.

einäaro M Li (Lu) einaro Ra heinareha (heina-

teol kasutatav reha) грабли (для сгребания сена); Lu arol pannaa ühstõiššõmõd i kõlmõt-tõiššõmõt piitä. se on einäaroᴅ rehale pannakse üksteist ja (= või) kaksteist pulka. Need on heinarehad.

einäarpa Li I 1. I (heinamaaosade jaotamisel heidetav) liisk жребий (при жеребьёвке наделов покоса); 2. Li (liisuga saadud) heinamaatükk надел покоса (доставшийся по жребию).

einäkoko Li einä-koko Ra väike heinakuhilas (kuivatamisel) ворох сена (при просушивании).

einä/koorma M Lu I -kuorma (P) -koorõm Li heinakoorem воз сена; M kreslad vaŋkkuria vartõ, etti õl̆lõis parap väittää einäkoormaa i vihkokoormõita raam vankri jaoks, et oleks parem vedada heinakoormat ja vihukoormaid; P a miä sinu kõrjaan einäkuormaa pääliesie da šuubaakaa katan aga mina peidan su heinakoorma otsa ja katan kasukaga; Li tuli einäkoorõmakaa tuli heinakoormaga.

einäkuhja M Lu Li I einä-kuhja Li heinakuhi стог сена; Li kulokuhja, einäkuhja, õlkikuhja. a meil evät tee niitä kuhjiita kulukuhi, heina-kuhi, õlekuhi. Aga meil ei tehta neid kuhje.

einälainõ M Lu Li heinakaaretis, saadkeeritis несложенная или разворошенная копна; Li millõ piäb vääntää kase einälainõ ma pean selle heinakaaretise kaarutama.

einämaa P M Li Ra J I (Ja-Len. Lu) einä-maa Li einamaa Kõ-Len. (K-Sj.) einmaa J-Tsv. (Ra) ein-maa J-Tsv. heinämaa (M-Set.) Эйнама Tum. heinamaa луг, покос; Ra einämaal tehjää einää heinamaal tehakse heina; M mitattii einämaa, sis pantii raagad väl̆lii mõõdeti heinamaa, siis pandi (oksa)raod vahele; J perält pädrää lähemme ein-maalõõ pärast peetripäeva läheme heinamaale; J tänävoonnõ einmaad on laihõᴅ tänavu on heinamaad lahjad (= heinavaesed); Ra kuuvvõtšezzee õlti einmaal aromaᴢ, arot tšäeᴢ kuuekesi oldi heinamaal riisumas, rehad käes; I einämaa talgod õlivaᴅ olid heinatalgud. – Vt. ka mitta-.

einämõr/ttsu M Li -ssu [?] Lu ein-mõrššu J-Tsv. heinamärss, -võrk сетка, кошель для сена, сенник; J lähed opõizõkaa lidnaa, pa ein-mõrššu kaas lähed hobusega linna, pane heinamärss kaasa.

einä-noora J = einärihma.

einä-päivä Li heina(teo)päev; heinailm сено-косный день; погожий день для покоса; tänävä õli üvä päivä, sai üvässi kuivattaa einää, täüz einä-päivä täna oli hea päev, sai hästi kuivatada heina, täis heina(teo)päev; üväd einä- päiväᴅ head heinailmad (heinapäevad).

einäpärä/hmä P I -mä P Li heinasülem, sületäis heinu охапка сена; Li einäpärämä, alkopärämä, i pärämä sõppaa saab võttaa heinasületäis, sületäis puid, ja (ka) sületäie rõivaid saab võtta.

einärihma Li (Ra) heinakoormaköis верёвка для затягивания воза с сеном; Ra einärihmattši venness tehtii heinakoormaköiedki tehti niinest.

einäroho M Lu I orashein, -rohi пырей, пырейник; I roho kazvaʙ, einäroho rohi kasvab, orashein.

einäruu/pu Lu Li J, hrl. pl. -vuᴅ J heinapebred огребки, сенная труха; J einäruupu on kuhja nallõ iĺ i sarajõᴢ heinapebred on kuhja all või küünis; Li einäruupua meil eb õllu, meilä õli kehno einä heinapepri meil ei olnud, meil oli vilets hein; J einäruupuja lehmille avvottii, pantii vettä päälle ja tõukattii ahjoo autumaa heinapepri hautati lehmadele, pandi vett peale ja lükati ahju hauduma; J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad ära, siis tehti jalgadele heinapepredest vanni.

einäsaatto M einä-saatto Kett. Li einsaatto Lu heinasaad копна сена; M einäsaatto, saatto, täm on puutaa tšümmee vai nii, mokomat suurõᴅ heinasaad, saad. See on puuda kümme või nii, niisugused suured.

einäsar/aja Li -rai M heinäsaraja (Ku) heina-

küün сенной сарай, сеновал; Li kuza meil pietää einiitä, se on einäsaraja kus meil hoitakse heinu, see on heinaküün.

einäseiväᴢ Li heinakärbis (pulkadega puu heinte kuivatamiseks) островина (для сушки сена); einäseiväᴢ : seiväz lüüvvää maaχχaa, siz on tehtü aukoᴅ, kõlmõd aukkoa, alla on metrii päällä aukko, sis tullaa vällii pulikaᴅ, kõlmõt pulikkaa, einät pannaa vällii heinakärbis: teivas lüüakse maasse, siis on tehtud augud, kolm auku, all on meetri kõrgusel auk, siis tulevad vahele pulgad, kolm pulka, heinad pannakse vahele.

einäsi/kain M Lu Li einä-sikainõ Li -ikkain [sic!] Li einsikkain [sic!] Lu = einäbõtška.

einä/ širkka ~ -šerkka Lu -tšerkka ~ -tšerkkõ Li rohutirts, heinaritsikas, ritsikas кузнечик; Lu einäširkka širizeʙ heinaritsikas siristab.

einätolk/ka: -k Li = einämüttü.

einävakka M-Set. Lu Li = einäpärvakka.

eitsissä Li = eitsessä ; tulti eitsissä tuldi õitsilt.

eitti/issä Lu Li (P) -iss ~ -ss J, pr. -in Lu Li J, imperf. -izin Lu Li -zin J (magama, pikali) heita улечься; ложиться, лечь; Lu miä tšümmee tunnia ohtogossa eittiin makkamaa ma heidan magama kell kümme õhtul; Lu lahzõd evät taho eittiissä makkamaa lapsed ei taha magama heita; J tait õõd väsünnü, eittii pitkii, hookaa oled vist väsinud, heida pikali, puhka.

eitts/ee Kett. K M I -ie P -e Lu õitsile, õitsi в ночное; K opõziikaa tšäütii eittsee mettsäᴢ hobustega käidi metsas õitsil; M koko suvi tšäütii eittsee kogu suvi käidi õitsil; M eittsee tšäütii iiĺaassaa. a per̆rää iiĺaa õlivat pim̆miät ööt, siz opõzii eittsee eb lazzõttu õitsil käidi eliapäevani. Aga pärast eliapäeva olid pimedad ööd, siis hobuseid õitsi (enam) ei lastud.

eittsenik/ka P M Lu Li J, g. -aa Lu J õitsi- line пастух в ночном; Lu eittsenikad vahtivad õpõzija üül õitsilised valvavad öösel hobu-

seid; Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää, a maarjassa nõisi tšäümää üüttää końušnikka i eittsenikka talossa, tšel õli õpõn, päivittää tšäi paastõri kui meil hobusekarjus palgati ja abikarjus ka palgati, siis maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti, aga maarjapäevast hakkas käima öösiti hobusekarjus ja õitsiline talust, kus (kellel) oli hobune, päeviti käis abikarjus.

eitts/ezä P -eᴢ P Ke-Set. M Lu -ieᴢ P õitsil в ночном; Lu eittseš tšäütii õpõzija vahtimaᴢ õitsil käidi hobuseid valvamas; M eittsez nävät koko öösee ain laulõttii õitsil nad kogu öö aina laulsid.

eit/tsi J-Tsv., g. -sii J = eittse.

eitts/ii Li -i J-Tsv. = eittsee ; J tänävä opõizõd lassa esimeiss kõrta eittsi tänavu lastakse hobused esimest korda õitsi.

eittsi/zä: -ᴢ Li J Ku -iᴢ Li = eittsezä ; Ku küläs kävväs hepoized eittsiz öittää külas käivad hobused õitsil öösiti; J poikazõt tšäütii eittsiᴢ, õltii oomnikkoossaa poisikesed käisid õitsil, olid hommikuni.

eit/tää¹ Kett. R-Eur. M S (K R-Reg. Kõ J), (sõnatüvi основа слова:) eittä- J-Must. -tεä L P heittää Li J (Lu) heittä J-Tsv. Е́йтта K-reg.2 Ейтта ~ Ге́йтти Pal.2, pr. -än K R M Kõ heitän ~ heiten J, imperf. -in K-Ahl. R M heitin J 1. heita (ära, kõrvale); maha jätta, hüljata; (järele) jätta, lakata брос/ать, -ить; поки/дать, -нуть; переста/вать, -ть; J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl. teie ju vist ei pane karjusele (mehele), ei vist heida hobusekarjasele ega vist valmista lamburile; J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva; K elä eitä emüttäzi, emüd on nähnü suurõd vaivad (Al. 50) rl. ära hülga oma emakest, emake on näinud suured vaevad; J heitä itkõmin vällää jäta nutmine järele; J heit viina juumõss jäta viinajoomine järele; J heitti vihma satamõss lakkas vihma sadamast; 2. (rõivaid, jalatseid, peakatteid) seljast, jalast, peast ära võtta; (end) riidest lahti võtta сбрасывать, сбросить, снимать, снять, разде/вать(ся), -ть(ся); K mehet kaatsad eitettii mehed võtsid püksid jalast ära; P fetu eitti sińakaa vällεä Fetu võttis sinise sarafani seljast ära; P eitä sõvad vällää võta (end) riidest lahti; M oota, maama sillõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast; J heit hattu pääss väĺĺää võta müts peast ära; M eitti eneen alassi võttis enese alasti; 3. (magama, pikali) heita улечься; ложиться, лечь; L tämä eitti makaamaa ta heitis magama; M mööhää eitettii heideti hilja magama; J heitti ookaamaa heitis puhkama; Kõ eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekeseks pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta); ■ Lu piäb nõissa tšiin panõmaa, ahjo nõizõp heittämää peab hakkama (siibrit) kinni panema, ahi hakkab jahtuma.

eittä/ä² (J-Must.), imper. -kää J karta [?] бояться [?], по- [?].

eittü/ä¹ K R-Lön. P (R-Reg. Kõ-Len.), (sõna- tüvi основа слова:) eittü- J-Must. -äɢ (I) heittü / ä Lu Ra J heüttüäɢ (I) höüttüä Lu Li, pr. eitün K P heitün Lu Ra J höütün Li, imperf. eittüzin P M -zin Lu höüttüzin Lu Li heüttüje I 1. heituda, ehmuda, kohkuda пугаться, ис-; M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (öelda); Lu unõss heittü heitus unest (üles); 2. karta бояться; Ra ep piä heittüä, kase koira ebõõ pagan ei ole vaja karta, see koer ei ole kuri. – Vt. ka heittüüssä.

eittüä² Kett. K L P M heittü / ä Lu, pr. eittüün Kett. K L P M -ün Lu, imperf. eittüzin P M -zin Lu = eittüä ¹; 1. M jõka kõrt, ku miä eittüün, siz ain räägastaan iga kord, kui ma ehmun, siis alati karjatan; 2. P tämä eittüüʙ matua ta kardab ussi; L älä eittüü ära karda!

eitütell/ä K L M Po (Kõ) -äɢ I heitüt / ellä Lu -elle ~ -ell J-Tsv. χeitütellä (J) höütütellä Li, pr. eitüttelen L -teen J, imperf. eitüttelin : -telin J frekv. ← eitüttää ; M peenii lahsii eitüteltii väikesi lapsi hirmutati; M eelä makkoa eitüteltii vanasti hirmutati tondiga; Po riigaa pappi eitütteli vättšiä rehehaldjas hirmutas rahvast; J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid; J koir heitütteep kanoi ( t ) koer heidutab kanu.

eitütt/ ää K M S (Kett. R J-Must.) -εä P eütüttää Po heitüt / tää Lu (Ra J) -tääɢ I -tä J-Tsv. heütüttääɢ (I) höütüttää Lu Li, pr. eitütän K R P M -än Lu -en J heütüt̆tää I höütütän Li, imperf. -in Lu J höütütin Li heidutada, hirmutada, kohutada запуг/ивать, -ать, пугать, ис-, на-; S lahsia ain eitütettii : elä mene, juttõõʙ, riigaa pappi sin̆ nua võtaʙ lapsi aina heidutati: ära mine, ütleb, rehehaldjas võtab su (kinni); M koira aukuʙ, eitütäʙ lampaita koer haugub, hirmutab lambaid; Li apara-võrkko, ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse vette, siis mütaga taotakse vette, hirmutatakse kalu; J parõp elä i eitütä minnua miä ene peltšää (Must. 145) parem ära hirmutagi mind, ma ei karda; Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs. hirmutatud vares pelgab põõsastki. – Vt. ka eitättää.

eitütü/ᴢ M -s J-Must. höütütüᴢ Lu Li, g. -hsee : -ssee M (herne)hirmutis, peletis пугало, чучело; M piäp panna taralõ eitütüᴢ, että linnuᴅ eivät seiseis marjoi tuleb panna aeda hirmutis, et linnud ei sööks marju; M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale; Lu varõsõd ain tultii, siis pantii kuhilall höütütüᴢ varesed üha tulid, siis pandi hakile hirmutis; M kańivaa eitütüᴢ kanepi-, hernehirmutis; M tšen on kehnossi sõvõnnu, sis juõllaᴢ : siä niku nurmõõ eitütüᴢ kes on viletsalt rõivastunud, siis (selle kohta) öeldakse: sa oled nagu hernehirmutis (põlluhirmutis); M makko on lahsii eitütüᴢ (rehe)tont on laste hirmutis; M häileʙ niku rahvaa eitütüᴢ käib ringi nagu peletis (heidutis).

ekzamentti ~ ikzamentti (Ja-Len.) jegzament /- ti J-Tsv., g. ekzamentii : -ii J eksam экзамен; Ja kutsuttii zavoda ikzamentille (Len. 235) kutsuti tehasesse eksamile; Ja annin ekzament [=  ekzamentii ] (Len. 235) andsin eksami (ära).

elektrolamppi Lu = elektra-lamppa.

elektrotuli Lu elektrivalgus электрический свет.

element/ti M (Li), hrl. pl. -iᴅ Li toetus, alimendid алименты; M saap poigalta elementiᴅ saab pojalt toetust; Li poika annõttii suuto elementtijee päälee poiss anti (= kaevati) kohtusse alimentide saamiseks.

elin/ä K-Ahl. Li -e J-Tsv., g. -ää : -ee J helin звон; J enipäänne ühtperä kuulup tšellojõ eline lihavõtete ajal kuuldub aina kellade helin. – Vt. ka elisüᴢ, elizemin, eläämine.

eli/sä P M J (K L Kõ) -ssä M Li J (Lu) -ss J-Tsv. -säɢ I helissä Lu, pr. -zeʙ L P M Kõ Lu Li J I helizeʙ Lu, imperf. -zi M J helizi Lu heliseda, kõliseda, kõmiseda, (vastu) kajada, kumiseda звенеть, издавать звон, гул, отзвук; гудеть; P tšerikoo tšelläd alkaavad elisä kirikukellad hakkavad helisema; Li vikahtõ üväss elizeʙ vikat heliseb hästi; K kõõz miä elmizä elizin (Al. 52) rl. millal ma helmestes helisesin?; J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl. kirves kuldne kumises, vars vaskne helises; M stokanad elizevä klaasid kõlisevad; M vaat ko elizeʙ puusta astia vaat, kuidas tühi astja kõmiseb; M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii, et mets kajab vastu; Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse; ■ J vana äd́d́, elisko kõrvaa, õli üvä meeᴢ vanavanaisa, olgu muld talle kerge, oli hea mees; I no ku siä elize ᴅ niin rõhgaa no küll sina räägid valjusti (ja) heleda häälega! – Vt. ka elkkaa.

elisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee : -see ~ -zee J =  elinä.

elizejäroho Ra robirohi погремок; elizejäroho kazvab niitül robirohi kasvab niidul.

elizemi /n M J-Tsv., g. -zee ~ -ze J helin, kõlin; kolin, mürin звон, гул, лязг; шум, грохот; J tšellojõ elizemin kuulup kaukalõ kellade helin kuuldub kaugele; J ku nõsõta aŋkkuria, siis kuulup tseppojõ elizemin kui tõstetakse ankrut, siis kuuldub kettide kõlin; M vaat kui järästi maalõõ, muuta ku elizemin kuuluʙ vaat, kuidas prantsatas maha, muudkui kolin kuuldub. – Vt. ka elinä.

elize/vä: -v (J-Tsv.), g. -vää : -vä J kõlav, helisev звонкий, звенящий; elizevä ääneka tüttö kõlava häälega tüdruk.

eliä Kett. L P J-Tsv. (K-Sj. R-Eur.) el̆liä M Kõ S Ja elli / ä Li eĺĺä M helliä Lu Li J, g. eliä : hele, helisev, kõlav, kajav звонкий, звенящий, звучный; Li tšellol on elliä ääli kellal on hele hääl; M täl on üvä el̆liä ääli tal on hea hele hääl; L tšagoll on ääli eliäpi rl. käol on hääl heledam; J eliä tšello kõlav kell; K meill on einamaad eliäd (Sj. 674) rl. meil on heinamaad helisevad.

eliässi: elliässi ~ helliässi Li heleda häälega, kõlavalt звонко, звучно; pajatõʙ elliässi (~  helliässi ) , elliä ääleekaa räägib heleda häälega. – Vt. ka ellässi.

elj/u Li, g. -uu Li õli масло; ültšee razvassa tehtii eljuu hülgerasvast tehti õli. – Vt. ka öljü.

ell/e R M Li (K-Ahl. K-Sj. P) -eh (R-Lön.) helle (R-Lön.), g. eltee hell, armas, kallis; helde [?] родной, ласковый, дорогой, милый; щедрый [?]; R armas miu armijani elteeni ehittäjäni (Reg. 19) minu armas hellitaja, minu hell ehtija; R enneni elle sünnüttäjäni (Lön. 186) mu ema, mu hell sünnitaja; R laka vaatan sulkani sukua, onko se suku kogosa, enne elteet ühesä (Eur. 34) las ma vaatan oma kullakese (sulekese) suguvõsa, kas on see suguvõsa koos, ema armsad ühes; K einä-müttü on elteepi, kagra-kappa on kalĺiipi, minä ozmut ootavapi (Ahl. 102) rl. heinatuust on armsam, kaerakapp on kallim, mina, kullake (= mõrsja), odavam; R elteella palalla elättäjäni (Reg. 19) rl. helde (leiva)palaga, mu toitja; ■ M elteelle einä-

ellit/tää Li (P), pr. -än P Li, imperf. -in 1. hellitada ласкать, нежить; P siä lahsai ellitäᴅ sa hellitad lapsi; 2. impers. hellaks teha, hellaks muuta изнежи/вать, -ть; Li minuu jalkojõõ alki ellittää minu jalgu hakkas hellaks tegema (= jalad hakkasid hellaks muutuma). – Vt. ka ellüttää ¹ .

ell/ä² K-Ahl. K-Al. K-Salm.1 R-Lön. R-Reg. M I (R-Eur.) -e M hellä Li (Lu) helle J, g. -ää hell, õrn, tundlik чувствительный, нежный; K enne on ellä eittümää (Al. 46) ema on hell ehmuma; M ellä paikka on tšäezä : kui puututaᴅ, vaivattaaʙ hell koht on käe sees: kui puudutad, (siis) on valus; M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad muutusid hellaks; J ai kui on helle, nii ett vaa eb anna kerttää oi, kui hell on, nii et ei või puutuda; I elläᴅ rõhgaa lahsõ lapsed on väga õrnad; ■ J ühs on hellä einää aika, tõinõ on rutto rüttšee niittü rl. üks on hell heinaaeg, teine on kiire rukkilõikus.

elm/i L P M Kõ Po Lu Li J (Ränk K-Al. R-Lön. Ra) eĺmi Li J (R-Reg. Po) -e M eĺme J, g. -ee P M Kõ Lu Li J -e J eĺmee Li J helmes; (väike) klaaspärl, kudrus бусина; бисеринка; Li elmiit pantii mõnta virkaa kaglaa helmeid pandi mitu rida kaela; M lüttšiigaa elmeᴅ lükkige helmed (keeks); J virgob elmiit lükib helmeid; L sińaka õmmõltii tšelliikaa, elmiikaa i tšivilõukkõikaa sinine sarafan õmmeldi (välja) kellukeste, klaaspärlite (= kudruste) ja kaurikarpidega; J elmee virk helmekee, -rida; P elmee kantõmõᴅ helmepael, -kett. – Vt. ka kulta-.

elmi /ne Li -nee K-Ahl. -in J-Tsv., g. -zee : -ze J-Tsv. helmestega, helmine; (väikeste) klaaspärlitega, kudrustega бисерный, унизанный бисером, бусинами; J enne tšäüti elmiiziis sapanoiᴢ varem käidi kudrustega (kaunistatud) tanudes; K la tantsin, tare järiseb, rihi kuusinee kumiseb, kõta elminee eliseb (Ahl. 104) rl. las tantsin (nii, et) tare väriseb, kuusepuust tuba kumiseb, helmine koda heliseb.

elmivirka Li J elmi-vir / ka Li eĺmivirka J -k J-Tsv. helmekee, helmerida бусы, нитка бус; J eĺmed lütšätää rihmaa, sis tuõb eĺmivirka helmed lükitakse niidile, siis tuleb helmekee; J elmivirka õli kaglaᴢ ja rissi õli õttsaᴢ virgalla helmekee oli kaelas ja rist oli kee küljes.

elo K L P M Kõ Po Lu Li J I Ku (Kett. U Ra) Эло Pal.1 Pal.2 Э́ло K-reg.2 Ii-reg.1, g. eloo K Lu J el̆ loo M elo J 1. elu жизнь, житьё; Lu sõkkaall elo bõõ elo pimeda(l) elu pole elu; Lu sell on elo niku pulmaᴢ sel on elu nagu pulmas; Lu miä oma eloo veetin turhaa, sitä viisii ep piä elloa veettää kui miä veetin ma elasin (veetsin) oma elu asjatult, sedaviisi ei tohi oma elu elada, nagu mina elasin; J annõm miä mokomaa sõnaa izeenellee, jot miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa ma andsin endale sellise sõna, et viina ma oma elus enam suhu ei võta (pane); Lu noorõd eläväd uutta elloa, parõpaa elloa eb või õlla noored elavad uut elu, paremat elu ei saa (või) olla; K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo lee ʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb elumuutus (teine elu); Li neill on sopunõ elo neil on leplik elu; Lu õlõn elännüt talopoigaa elloa olen elanud talupojaelu; Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa, se oŋ kehnoo inemizee elo soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva, see on viletsa inimese elu; P miä elän mustalaizõõ eloa, bõlõ mill õmaa kotua ma elan mustlase elu, pole mul oma kodu; J niku koira elo, jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu, iga leivapala pärast näägutatakse; J eloo voim elujõud; J elo paikk elukoht; J galkõt suvata elä litši elo maja hakid armastavad elada elumaja lähedal; J elo aikõin eluaegne; 2. Pal.2 K-reg.2 varandus пожитки, нажитое (orig.: добро). – Vt. ka tüh́j-.

eloaika P elo-aika P M Li eluaeg век, жизнь; M se õli minuu elo-aigaza see oli minu eluajal; P tämä eloaigaz nätši mokomaiss kummituss ta nägi (oma) eluajal niisugust kummitust; P miε tätä elo-aika en suvaa ma ei armasta teda sugugi (pole eluaeg armastanud).

elo-iiri Kõ Li Ra J „eluhiir” (närvitõmblus lihastes; vere tukslemine soontes) тик (непроизвольное подёргивание мышц века и т. д.; заметно сильное биение пульса); Li elo-iiri hüpip silmäᴢ silm(alaug) tõmbleb („eluhiir” hüppab silmas); Kõ elo-iiri on ihoza, tšäeᴢ lihaste tõmblus („eluhiir”) on ihus, käes; J elo-

iiri tükäp sooniᴢ veri („eluhiir”) tuksleb soontes; J elo-iiri eläʙ, juõltii ku inimizel veri tšäüʙ „eluhiir” elab öeldi, kui inimesel veri käib. – Vt. ka elo-tiiro.

elok/aᴢ Kett. P M Lu Li J I -as J-Must. -õᴢ Lu Li J, g. -kaa P Lu Li J 1. elav, elus живой; I siä õõd elokaz ili koolluɢ kas sa oled elus või surnud?; Li ni on ku elokõ on nii kui elav; J kane oŋ kõig elokkaad inimizeᴅ need on kõik elus inimesed; 2. elusolend; elanik, inimene живое существо; житель, человек; J mikä on elokaᴢ, se on elokaᴢ mis on elus, see on elusolend; Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist. all on liiv, peal on liiv, keskpaigas on elanikud? – Maja; M metsää elokaᴢ õli mettsäzä metshaldjas oli metsas; Lu võõraamaa elokaᴢ välismaalane (võõra maa elanik); Kett. naiz elokaᴢ naine, naisterahvas; 3. loom; putukas животное, зверь; насекомое; J lauttõz on elokkaaᴅ : võdnõᴅ, vazikõᴅ, kroolikõᴅ laudas on loomad: talled, vasikad, küülikud; P juttyõn naizõlyõ i laχsailõõ, sukuperälee i tuttaviilõõ i kõikkiilõõ metts elokkailõõ ütlen naisele ja lastele, suguvõsale ja tuttavaile ja kõigile metsloomadele; P jumalaa lehmä on mokomain pikkarain kauniz elokaᴢ sametlest on niisugune väike punane (mullas elutsev) putukas; ■ Lu oi siä elokõᴢ (elavaloomulisele lapsele öeldakse:) oh sina ritsikas! – Vt. ka lidna-, meez-, mettsä-, naiz-. – Vt. ka eloza ² , eläjä, elävä.

elokka/altaa Lu Li -alta Li -ltaa J-Tsv. elusalt, elusana живым, заживо; J sõaz väliss avvõta inimisiit elokkaltaa sõjas maetakse mõnikord inimesi elusalt; Li sitä kutsuttii satkõssi, kuza piettii, oijõttii elokkaalta kallaa seda kutsuti sumbaks, kus peeti, hoiti kala elusana; J proro·k iĺja elokkaltaa õli võtõttu taivasõ prohvet Elias võeti elusana taevasse. – Vt. ka elävältää.

elomaja Lu elo-maja P Li J-Tsv. elumaja, elamu жилой дом, жилище; J kase taita bõõ elo-

maja, ku akkunõd on tšiini lüütü see pole vist elumaja, kui aknad on kinni löödud; Li tämä sai õmaa elo-majaa ta sai oma(ette) elamu.

elon/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J elustuda ожи/вать, -ть; tševäelle konno elonõʙ kevadel konn elustub.

eloo: eluo L el̆loo M ell / oo Li Ku -o Lu-Len. = eloosõõ ; Li õli niku koollu, a elpü, nõisi elloo oli nagu surnu, aga elustus, ärkas ellu; Ku jäät́śii elloo jäädi ellu.

elo/osõõ M J el̆loosõõ M -osõ K -sõõ J -sõ J-Tsv. ellu (jääda, ärgata) (остаться) в живых, (пробудиться) к жизни; J perält ruikoo kõig lahzõt koolti, va ühs jäi elosõ peale rõugeid (= rõugete põdemise järel) surid kõik lapsed, vaid üks jäi ellu; K nõisi tüttärikko eloosõ ärkas tütarlaps ellu. – Vt. ka eluu.

elo-paikka P Li J elukoht, -paik место жительства; Li minuu elo-paikka on liivtšüläᴢ minu elukoht on Liivtšüläs; P elo-paikka on siin vai siel elukoht on siin või seal.

elo-sooni Li J elo-suoni P arter, tuiksoon артерия; J lõikkaz elo-soonõõ kattši, tuli paĺĺo vertä lõikas tuiksoone läbi (katki), tuli palju verd; Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä, sitä vertä tšäütii lumpaamas staruhhoilla kui käe (tuiksoone) lõikas (läbi), tuiksoonest purskas verd, seda verd (= verejooksu) käidi sulgemas (= sulgeda laskmas) vanaeitede (= posijate) juures.

elos/saa: -sa J-Tsv., pr. -an : -õn J, imperf. -in J elustada ожив/лять, -ить (orig.: одушев/лять, -ить; давать, дать жизнь).

elo/za¹ Kett. K U L P M Kõ J-Must. I -ᴢ P M Kõ Po Lu Li J (Ra-Len.) adv. elus жив, в живых; M duumazimma etti on koollu, a tämä avas silmäᴅ, on eloᴢ arvasime, et (ta) on surnud, aga ta avas silmad, on elus; Li sinne pantii se kala, kumpa piti pittää kaugaa eloᴢ sinna (= sumpa) pandi see kala, mida pidi kaua elus hoidma.

elo-veri Li (elu)veri кровь; tältä johsi elo-veri poiᴢ, sellä i tämä i kooli temast jooksis (elu)-veri välja, sellepärast ta surigi.

elpü/ä P Li (Lu-Len. J), pr. elvün Li, imperf. -zin Lu Li J ellu ärgata, meelemärkusele tulla, toibuda, elustuda ожи/вать, -ть, ожив/ляться, -иться, очнуться; Li õli niku koollu, a elpü, nõisi elloo oli nagu surnu, aga tuli meelemärkusele, ärkas ellu; J tämä õli eńńettä, siz elpü ta oli hingetu, siis toibus.

elpüü/ssä: -ss Li, pr. -n Li, imperf. -zin Li ellu ärgata, elustuda ожи/вать, -ть, очнуться.

elus/saa (Lu Li) -sa J-Tsv., pr. -an : -õn Li J, imperf. -in J elutseda, elada жить, обитать; Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägraurud, seal nad elutsesid; Li kui siä kassin elusõᴅ kuidas sa siin elad?; J jo tšümme voott elusõn elä kassen oonõᴢ juba kümme aastat elan selles majas.

elus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn : -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. ← elussaa ; mustõlaizõd elusõlla kuja pääll mustlased elutsevad lahtise taeva all.

elä: sg. 2. p. elä Kett. Len. K R P Pi M S Po Lu Li Ra J Ku eläɢ vdjI I älä K L P Lu J, sg. 3. p. elk / oo Ar. K-Ahl. -oon Len. älkoo Ar., pl. 1. p. -ääm [sic!] Len., pl. 2. p. -aa K M Ja-Al. Lu Li Ra J I Kõ-Len. elḱää Ku älkaa K L Lu, pl. 3. p. -oo Ar. K-Ahl. älkoo Ar. -ooᴅ Ar. -oot Len. (sina) ära, (tema) ärgu, (meie) ärgem, (teie) ärge, (nemad) ärgu (eitusverbi imperatiivivormid; indikatiivivorme vt. sõnaartiklist en ) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой повелительного наклонения; формы изъявительного наклонения см. в статье en ); Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs. ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood; I eläk petteleg min̆nua ära peta mind!; Lu elä siε mis sa nüüd!; K elkoo jooko, ujuko, võttako (Ahl. 71) (ta, nad) ärgu joogu, ujugu, võtku!; elkääm õlko (Len. 210) ärgem olgem!; Li nõiska mäntšemää, elkaa pelatkaa hakake mängima, ärge hullake!; Ja elkaa paŋkaa pahassi (Al. 53) ärge pange pahaks!; M kui üv̆vii sutta elkaa sööttägaa, a susi vaatab mettsää vs. kui hästi te hunti ka ei söödaks, aga hunt vaatab (ikka) metsa (= metsa poole). – Vt. ka en.

elähtä/nnü Kett. Kõ -nnüᴅ P -ännü Li helähtänü Lu elatanud пожилой, в летах; Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ińeehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled elatanud inimene; Lu tüttö ku onõ jo rohkaap kõlmõtšümmettä vootta, siiᴢ jutõllaa helähtänü tüttö kui tüdruk on juba üle kolmekümne aasta vana, siis öeldakse (tema kohta) vanatüdruk; Lu helähtänü tüttö i helähtänü poika vanatüdruk ja vanapoiss.

eläht/äässä Li -äss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) elähtä- J-Must., pr. -ääʙ Li J, imperf. -ääzi : -ääᴢ ~ -äᴢ J -i [sic!] Li helahtada, kor-raks heliseda звякнуть, издать звук, звон, отзвук; Li tšello elähti kell helahtas; Li vikahtõ elähti vikat helahtas; J glazid va elähtästi vassaa klaasid vaid helahtasid vastu; J uukahtaa, metts elähtääb vassaa hüüata, mets helahtab vastu.

eläi/n (Li) elläin (Ku) Эляинь Pal.2, g. -mee loom животное; Li eläimeᴅ ku tapimmõ … kui tapsime loomad …; Ku nintaa elettäz laiskoi elläimeᴅ nii elavad laiskade (inimeste) loomad.

eläi/zää Kett. -zεä ~ -zä L -ᴢ M-Set. el̆lä / izää ~ -iᴢ M -izä elläiᴢ Li (ei) eladeski, (ei) eales(ki), (mitte) kunagi никогда, во век не; L mokomaa lassa eläizä eväd õlluud nähnüüᴅ niisugust last ei olnud nad eladeski näinud; Kõ el̆läizä eb läsinnü (ta) pole eales haige olnud. – Vt. ka elääzä.

eläj/ä Len. L P M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) -e Li J-Tsv., g. -ää Lu J 1. elanik, inimene; (elus)olend житель, человек; (живое) существо; Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik; L tuvvass nuori eläjä taluo tuuakse noor inimene (= minia) tallu; Lu õli eläjiitä ühesää tšümmed entšiä oli elanikke üheksakümmend hinge; Lu müü kõik õõmma rannaa eläjäᴅ meie kõik oleme randlased (rannaelanikud); Li meille tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik (= üüriline); Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi arvati, et seal on mingi olend, rehehaldjas; 2. loom животное; зверь; Ja koira i katti on samõt [=  samõit ] tõsisat [=  tõsizõᴅ ?] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad; Lu mettsä eläjäᴅ metsloomad. – Vt. ka esi-, meez-, metts-, naiz-, rannaa-, suvi-. – Vt. ka elakko, elokaᴢ, elokka, elänikka, elänikko.

eläko Ra J (vastavaid indikatiivivorme vt. sõna-artiklist eŋko формы изъявительного наклонения см. в статье eŋko ) ega (ära) и (ты) не (негационный союз, выступающий между однородными членами и основывающийся на форме 2 л. ед. ч. повелительного наклонения от вспомогательного отрицательного глагола); J elä lüü tšülää kujalla, eläko vallaa vainiolla rl. ära löö küla tänaval ega valla vainul.

elämi /ne P -n Lu J-Tsv. ellamin Kr, g. -zee Lu -ze J 1. elu, elamine, elujärg; elulaad жизнь, житьё; P mill on elämine paska mul on elu(järg) halb (vilets); J tusk oŋ kattsoa köühä elämize pääle kurb on vaese elamist vaadata; J siin taloz oŋ hitoo elämize : nain ajab rattsõzii mehee seĺĺeᴢ selles talus on kuradi (vilets) elu: naine sõidab ratsa mehe seljas; 2. Kr varandus, omand имущество, пожитки, добро.

elä/mä¹ R-Lön. L Lu Li (K-Al.) -m J-Tsv. Элемя ~ Елямя Pal.1, g. -mää K -mεä L elu жизнь, житьё; Lu eb lee üvä elämä, revod nõistii häülümää ei tule hea elu, rebased hakkasid (ringi) liikuma; Lu kasõ elämä on õllut tširjava see elu on olnud kirju; J hoz viska petli kaglaa, nii tuli raŋkk eläm viska või silmus kaela, nii raske elu tuli; Li kui sill on kurja elämä küll sul on vilets elu; L tüttärikuo elämεä jεätütättä rl. (itkust:) teete tüdruku elu külmaks (jäiseks).

eläm/ä² Lu Li (J-Tsv.) elläämä [< is?] (Lu J), g. -ää Lu (kodu-, kari)loom домашнее животное, скотина; Lu miä müün viimizee elämää poiᴢ, em või tehä, saavva tätä vart rookaa ma müün viimase (kari)looma ära, ma ei suuda teha, saada tema jaoks toitu; Lu akana pantii akanikkoo i talvõl süütettii elämäl aganad pandi aganikku ja talvel söödeti looma(de)le; Lu mill on ühs elämä taloᴢ mul on üks loom talu(majapidamise)s; Lu tämä kõikkaa hullupassi tuõb inemissee ja elläämää tšiini ta (= kihulane) tuleb kõige hullemini inimese ja looma kallale; J elläämii tapõttii sütšüzüsse loomi tapeti sügisel; Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab hästi.

elämü/ᴢ ~ -s Lu, g. -hsee : -see Lu 1. elu жизнь, житьё; raŋkka elämüᴢ raske elu; 2. vara, omand имущество, пожитки, добро; miε toin lidnass tšüllää koko õmaa elämüsee ma tõin linnast maale (külasse) kogu oma vara; i vod nämä laadiustii matkaa ja võtõttii nämä kõig õmat treŋgid ja koko