matta K-Ahl. kahõsatõ·ššõmõtta M kahõsa-tõ·iššemett Lu - tõiššõmõ Li -tõššümmett ~ -tõ·iššümett Lu kahõsatõ·iš́t́š́ümmeᴅ ~ kahõ-satõ·iššümmeᴅ J kahassateischkümm Kr, g. -tõ·ššõmõõ M kaheksateist восемнадцать; M saimma el̆lää ühesä iz̆zääkaa kahõsatõ·ššõmõtta vootta saime isaga kaheksateist aastat ühes elada; Lu matoja õli kahõsatõ·iššemett tükküä madusid oli kaheksateist tükki; M üli kahõsaatõ·ššõmõõ vuuvvõõ tuli kot̆too kaheksateistkümne aasta järel tuli koju.

lam/maᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Ku -mas M-Set. -mõᴢ J -pa ~ -ba ~ -ma Kr Ламмасъ Tum. Ла́ммасъ K-reg.2 Ла́ммась Pal.2, g. -paa K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku lammas овца; Li lampaat koppiuvad ühtee paikkaa lambad kogunevad ühte paika (= hoiduvad kokku); I suõt kantavad lampait hundid viivad lambaid ära; I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõaɢ näitä lammastele paned märgid kaela, et neid (karjas) ära tunda; Ku ühs kertᴀ kezällᴀ̈ pest́śii lampaaᴅ üks kord suve jooksul (suvel) pesti lambaid; Lu lampai niittää piäʙ peab lambaid niitma (pügama); Li siiz lampaalt sitozin jalgõt tšiini, siz on parõpi niittää siis sidusin lambal jalad kinni, siis on parem niita; Kõ villaᴅ kui lampaassa niitäᴅ, sis kraapimma kui niidad lambalt villa, siis kraasime; Lu lampaad õllaa tšippuraa villaakaa lambad on kähara villaga; J villõkkaad lampaaᴅ villakad lambad; M lammaz räägaʙ ~ Lu lammaz määkiʙ ~ J lammõz määkiʙ ~ määkkii ~ I lammaᴢ rääguʙ lammas määgib; Ra lammaz on ut́i (ema)lammas on utt; Lu lampaa veimmä boranal viisime lamba jäärale; Kõ voho viis kuut tšäüʙ i lammaz viis kuuᴅ kits kannab viis kuud ja lammas viis kuud; I kantõjõ lammaᴢ, tõi kahsi võdnaa lammas poegis, tõi kaks talle; Lu emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ emalammas, toob (teeb) talled; J meill on lautta lampaita, tõin on lampaa võdnajõ rl. meil on laut lambaid, teine on lambatallesid; Li lampaa voona lambatall; P tšell mikä eb menessünnü, tšell lampaaᴅ, siz vei lampaa pää da jalga kellel miski ei edenenud, kellel lambad, siis (see) viis (ohvriks) lamba pea ja jalad; Lu lampaa nahka lambanahk; Lu jõgõperällä õli lampaa nahkuri Jõgõperäl oli lambanahaparkal; Li lampaa päpäläᴅ ~ lampaa sitta lamba pabulad; J lampaa makauttši ~ P lampai makauᴢ lammaste puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal; L lampaa tauti on õllu varaipõõ, paĺĺo hukkauz lampait ( a ) varem on olnud lambahaigus(t), hukkus palju lambaid; K nastassi õli lampaa päivä anastasiapäev oli lammaste päev (lamba päev); S lampaa praaz-nikka lammaste püha (anastasiapäev, 29. X); P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks; Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, ain vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas, ikka oli (karja)kord; P lampaiz õlin kaχs suvõa lambakarjas olin kaks suve; ■ Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneed i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved; Ra susi tahto lampaita, a emälammaz eb antanu (lastemängus:) hunt tahtis lambaid (kinni püüda), aga emalammas ei lasknud (ei andnud); Ra a ku susi sai lampaa, sis senee pani etääz ääree (lastemängus:) aga kui hunt sai lamba (kätte), siis pani selle kaugemale, kõrvale; Lu lampaa griba lambatatikas, lambapuravik. – Vt. ka emä-, suku-, suvi-, säntši-.

lidn/a Kett. K P M V Lu J Kr (R-Eur. R-Reg. Li) J ĺidn J-Tsv. liidna Ja-Len. (Kõ-Len.) linna K-Ahl. Kõ Lu J I Ku (Ja-Len. V Ra) Лидна ~ Линна Pal.2 Линда Tum. Ли́дна K-reg.2 Ли́нна Ii-reg.1, g. -aa K P M Lu J ĺidnaa J linnaa V Lu J Ku 1. linn город; Ku ennee sottaa meije külä oli ku linna külä enne sõda oli meie küla (suur küla) nagu linn; J a moskov on lidnõ suur aga Moskva on suur linn; K siz miä menin lidnaa, pietariisõõ elämää siis ma läksin linna, Peterburi elama; J en taho mennä linnaa elämää ; ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa (ma) ei taha minna linna elama; kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama); Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades; K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda), sinna (nad) jäidki; M eellä t šäütii marjojõõka opõzilla lidnaa ennemalt käidi hobustega linnas marju müümas (marjadega linnas); J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast; Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik; Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs. ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles; M širizep šarizeb niinissä teetä möö, savvizõõ lidnaa mee ʙ. erneed da pata (Set. 17) mõist. siriseb, säriseb niinest teed mööda, savist linna läheb? – Herned ja pott; Ra tüttönnä miä elin narvaa linnaᴢ tüdrukuna elasin ma Narva linnas; M jaamaa lidna Jamburgi linn (praegune Kingissepp); P tämä on tšülää elänikko, bõlõ lidnaa ta on külaelanik, ei ole linna(elanik); J lidnaa meeᴢ linnamees; J miä näin sinnua lidnaa turulta rl. ma nägin sind linna turul; J veiseizin liivad lidnaa teelee rl. viiksin liivad linnateele; P laulavad ni lidnaa linnu rl. laulavad nii linnalinnud; J meree nukkõ, metsää kukkõ, lidnaa valkaapää vazikkõ. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ, lidnaa valkaapää vazikk on tšerikko mõist. mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?], linna valgepea vasikas? – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi, linna valgepea vasikas on kirik; 2. linn (kujund kurnimängus) городок (в игре в рюхи, в городки); P ühᴢ lidna õli i tõizõll puol õli tõin lidna ; kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ, viskaap palkkoikaa üks linn oli (ühel pool) ja teisel pool oli teine linn; kumb (kurnimängu)rühm lööb enne linna laiali, viskab kaikaga; Lu õli neltšümmet harkkamussa lidnassa lidnaa (kurnimängus) oli nelikümmend sammu linnast linnani; M lööp haijallaa kuli lidnaa lööb laiali kurni(mängu) linna; ■ Kr kowa lidna kindlus; M kat̆tii lidna, miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne, ma lähen ahjupealsele (= ahju peale). – Vt. ka tšivi-.

lii/va K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Ra J I (K-Al. R-Eur. R-Lön. Kõ-Len.) -v J-Tsv. liwa ~ lihwa Kr Лива Tum. Лḯива K-reg.2 Ii-reg.1 Лïи́ва Pal.1, g. -vaa P M Lu J I liiv песок; I meilä mokoma kehno maa on, tämä ühsi liiva ili savvi meil on niisugune vilets maa, see on ainult liiv või savi; P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, a tõin õli liivaakaa ili tuhgaakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), aga teine oli liivaga või tuhaga; J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalgade all; M pantii autaasõõ, liiva pääĺee : mak̆kaa siis (surnu) pandi hauda, liiv peale (, siis öeldi): maga siis!; Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist. all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja; J sõrmiikaa liivat sorizin, veiseizin liivad lidnaa teelee rl. sõrmedega liivad soriksin, viiksin liivad linnateele; M puisan liivaa puistan liiva; Lu kase om maailmaa viihkura, pöllütäb liivaa, nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ see on ilmatu suur tuulekeeris, tolmutab liiva, näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmad; Lu tuizgannu liiva, ku tuuli ajaʙ ; ajannu liiva, ku vesi ajaʙ ; meil on kõik siin ajannu liiva tuiskliiv (on), kui tuul ajab (= kuhjab liiva kokku); uhteliiv (on), kui (mere)vesi ajab (= uhub liiva randa); meil on kõik siin uhteliiv; M sor̆rõa liiva ~ Lu sorrõa liiva ~ sorraa liiva sõmer liiv, jäme liiv, kruus; Lu heeno liiva peen liiv; Lu valkaa liiva valge liiv; J meree rannaa liivaᴅ luiteliiv, luiterannik (mereranna liivad); Lu liiva leete liivaleede; Lu liiva kehveliᴅ liivaleetseljakud; Lu liiva komu liivakamakas. – Vt. ka gravi-, heekka-, saahhari-, sora-, suukkuri-, sõmõr-, tuuli-.

lin/a K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur. U vdjI) liina I-Len. (Lu) Лина Tum., g. -aa Lu Li Ra J lin̆naa M -a J lina лён; I linat tšülvääz nurmõlõ, siz lina kazvaʙ lina(d) (= linaseeme) külvatakse nurmele, siis lina kasvab; P makajaa linad matalaᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad; vdjI piäp koiratal lin̆naa tuleb koerastada lina (= linast koerased välja kitkuda); J linad on pantu haakki linad on pandud kärbisele (kuivama); Lu lina ku revitää, pannaa kupoloil, pannaa roivaal, sis kuivattaaᴢ, siz lagottaaᴢ maalõ kui lina kitkutakse, (siis) pannakse kubudesse, siis kuivatatakse, siis laotatakse maha; M viĺĺal on vihgoᴅ, a linal on roivaaᴅ. siz on piho, kõõz jo lin̆noo tappaaᴢ viljal on vihud, aga linal on kood. Siis on peo, kui juba linu kolgitakse; Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii, niikavva piettii, ku vars märkeni linad laotati maha ja maas ligunesid, niikaua peeti, kuni vars (linaluu) mädanes ära; Kõ lina levitettii maaha, a sis pehmeni se lina ; mõnikkaas paikkaᴢ pantii vettee, a meil maaha lina laotati maha, ja siis pehmenes see lina; mõnes kohas pandi vette, aga meil maha; J linad upotõttii autaa, linad likkoossa veeᴢ linad uputati (= pandi likku linaleo)auku, linad ligunevad vees; M õlivad linad ahõttu riigaasõõ (Set. 20) linad olid ahetud rehte; J linat pantii parsiilõõ kuivama linad pandi parsile kuivama; M meemmä lin̆noi raputtamaa, päissäred vällää läheme linu ropsima, (ropsime lina)luud välja; I linaa tappaaᴢ, sis tätä määliäᴢ lina kolgitakse, siis teda lõugutatakse; Li linnaa sugõtaa häglääkaa lina soetakse linaharjaga; J lina kraappima, lina karsima lina sugema; J linass tehtii rihmaa, kotona tšedrettii linast tehti lõnga, kodus kedrati; S lin̆noo ~ lin̆naa t šedrättii, kuottii kaŋgassa linu ~ lina kedrati, kooti kangast; M sińäkka õli linassa tehtü (sinine) sarafan oli lina(se)st (riidest) tehtud; M linolaiss kehnopiissa punottii kammitsaᴅ viletsamatest linadest punuti kammitsad; Li süämein lina (ropsimisel saadav) parim lina; M süämmizissä linoissa kuottu heeno kaŋgaᴢ on mokoma ahtikkõin parimatest linadest kootud peen(ekoeline) kangas on niisugune kitsuke; J lina butšk ~ lina roivõᴢ linakubu; J pjaatkõ linoi kimp linu (= 60 peod); J linaa ṕastko ~ linaa päsk linakimp, -nuust (kimp ropsitud linu); J linaa piho ~ Li lina piho linapeo; J kahs-kõlmõd lina pääsemä kaks-kolm linapeod; M need lin̆naa akanaᴅ kõik heenossi kuivõtattii ahjoᴢ i sis läpi tšiv̆vee veel javõttii need linaaganad kõik kuivatati ahjus peeneks ja siis veel jahvatati käsikivil; Lu linaa kalkkala ~ J lina pää linakupar; Li lina kuito linakiud; I lina seemeneᴅ linaseemned; J lina hägl linahari; J lina kaaskaa võip kuull litši kattilaa linamuinasjuttu (= vadja folklooris levinud muinasjuttu linast) võib kuulda Kattila lähedal; ■ M meemmä linoita liukumaa lähme linu liuguma (= lähme vastlasõitu tegema, liugu laskma, et linad kasvaksid); J lina räss on tehnü pehkosõ pezä linavästrik on teinud põõsasse pesa.

liu/kua ² Kett. R L P M Lu Ra J (Kõ) -kuaɢ I ĺuukua Lu (Pi Li Ko Ku), pr. -gun M Ra J ĺuugun Lu, imperf. -kuzin Lu Ra J ĺuukuzin Lu 1. liugu lasta (kelguga, suuskadega, uiskudega), liuguda кататься, прокатиться (по льду или на салазках), скользить; P pienen tšihlagon eb liuguttu paĺĺo, suurõn t šihlagon, siz liuguttii väikesel vastlapäeval ei lastud palju liugu, suurel vastlapäeval, siis lasti liugu; M ku on lakõa jää, siz on üvä liukua kui on sile jää, siis on hea liugu lasta; Li ĺuukutaa lahzõd alaz mättšiä, talvõlla kelkkõjekaa lapsed lasevad talvel (liugu) mäest alla kelkudega; M lahzõᴅ saanikoil liukuaᴢ, i suhsila liukuaᴢ lapsed lasevad liugu kelkudega ja suuskadega; M tütterikkõizõt eväd liukunnu suussõilla tüdrukukesed ei lasknud liugu suuskadega; J poikõizõd liuguta końokkoill poisid uisutavad (lasevad uiskudega liugu); L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?; M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval liuguti linu (= lasti liugu, et linad kasvaksid); P liukujõilõõ linat pitšäᴅ (vastlalaulust:) liugujatele (= liulaskjaile kasvavad) pikad linad; 2. sõita кататься, прокатиться; M suu-ravvat suhõ, i opõn rakkõiᴢ, saaʙ mennä liukumaa suurauad suhu, ja hobune (on) rakkes, võib minna sõitma; Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna sõitma, siis tuleb saaniga minna; M opõzõl liuguttii tšihlagonna, noorõt kõig liuguttii opõzõl, tõisõõ tšül̆lää mentii, kuza noorizo õli vastlapäeval sõideti hobusega (= saaniga). Noored kõik sõitsid hobusega (= saaniga), läksid teise külla, kus noorsugu oli; P liukuttii sis sukua müü, tšed õlivat pulmaᴢ sõitsid siis sugulasi mööda (need), kes olid pulmas; L läpi tšülεä piεp kahs kõrtaa liukua peab kaks korda läbi küla sõitma; Lu ĺuukua saab venneekaa i õpõzõõkaa i autookaa sõita saab paadiga ja hobusega ja autoga; Lu miä õlin pikkarain poikanõ, vennejeekaa ĺuukuzimma jõgõᴢ (kui) ma olin väike poisike, (siis) sõitsime paatidega jõel; J petteris sai liukua konkõll Peterburis sai sõita hoburaudteel; 3. (edasi) libiseda; (ära, välja) libiseda скользить; соскользнуть; Ra välissä on paha tee, eb liugu lait́o vahel on halb tee, regi ei libise; Lu liukuzin maata müü libisesin mööda maad; Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ, että eb liukuis poi toobripuu otsad olid paksemad, et ei tuleks toobri kõrvadest välja, et ei libiseks välja; J lippaa päält kõig liuguʙ libeda pealt libiseb kõik (maha); 4. lohiseda волочиться; Lu tämä sai senee suõ petliikaa tšii õpõzõõ selles suurõs χodus. susi liuku maatõ müü ta sai selle hundi hobuse seljas kihutades linguga kinni. Hunt lohises mööda maad; 5. (lahti) libiseda, (tõmbele) järele anda подда/ться, -ваться; Lu sigaa sorkka eb liugu seasõrg (= teatav sõlm) ei anna järele (= ei libise lahti); ■ P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjee tal lähevad asjad halvasti, lähevad (libisevad) allamäge. – Vt. ka limossua, lippaussa, lipsahtaa, lipsahtaassa.

loot/taa Lu, pr. -an ~ -õn Lu, imperf. -in Lu (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada перев/озить, -езти (на пароме и т. д.); tulõ minnua loottamaa tule mind üle (jõe) vedama. – Vt. ka luvva.

luku ¹ K L M Lu Li J-Tsv., g. luguu K L M Lu 1. nõiasõnad, loits заговор, заклинание; M tämä tääsi lukua ta teadis nõiasõnu; Lu nikahtumizõss on luku nikastumise vastu (= raviks) on nõiasõnad; Lu vaski mato, sell ku lukkua eb õõ vaskuss, selle vastu loitsu ei ole; 2. lugu, lugemispala; jumalasõna lugemine, (matuse)jutlus чтение; (похоронная) литургия; K avattii tširja, milline sillõ luku tulõʙ avati raamat, (vaadati,) missugune lugemispala sulle tuleb; M mokom sama on luku, kui vot i tšerikkoz laulututtaaᴢ (kodustel matustel) on samasugune jutlus, nagu vaat matusetalitusel kirikuski; 3. (laste)mängu alustussõnad считалка; L lutši luguu luges mängu alustussõnu; L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu; 4. J-Tsv. arve, arvestamine, arvutamine счёт; ■ M  talvõlla on luku entši tšüläzä talvel on külas vähe inimesi; Li luku talo harv talu; J naglaa lugull naelades (arvestades); J kopekaa lugull kopikates (arvestades); J tävvez luguᴢ täielikult, täies ulatuses; M üφs mees tappõ põdraa i tuli lugussi üks mees tappis põdra ja (see) tuli avalikuks; Lu tširjaa luku kirjandus. – Vt. ka lukõmin.

luk/õa Kett. K L P M Kõ Lu Li J (R-Lön. R-Reg. U Pi S) luk̆kõa M Kõ -kõa S Po J-Must. luk̆kõaɢ I (vdjI Ma) -kaa Lu Li Ra J -ka Set. J-Tsv. -ia [?] (Ku), pr. lug/õn Kett. K U P M Lu Li J -en K-Ahl. R-Lön. luğgõõ vdjI I Ma, imperf. -in Lu Li J -jin R-Lön. lud́in Kett. K Pi M lutšin K L P ludžii ~ lud̆´d́ii I luin Ku lukõzin K 1. lugeda читать; Li mihee sillõõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?; J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa töö vahel õpetas teda lugema; Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa oskab vene keeles kirjutada ja raamatut lugeda; Lu miä lugin jo kazee gazetii ma lugesin juba selle ajalehe (läbi); M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi; Lu lukõmissa lugin, em mälehtä mitä lugesin küll, (kuid) ei mäleta, mida; 2. palvetada, palvet lugeda; jutlust pidada, jutlustada; manitseda, õpetust jagada молиться, читать молитву; произносить проповедь; поучать; I lutši da nõisi põlvilõõ maalõõ palvetas ja laskus põlvili maha; J diakona lugõp tšerikkoza diakon loeb kirikus palveid; P lutši malitvaa i tulõõ emä meni ahjuosõõ tagaaᴢ luges palvet ja tulehaldjas (tuleema) läks ahju tagasi; L babuška maĺitvaa ain lutši vanaema aina palvetas; Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester pidas kirikus jutlust; J proopoved́ia lukõma jutlustama; Po nävä lukõvad nùorikolõõ : ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõ kõõz ämmä nõsõtaʙ nad manitsevad pruuti: hommikul tõuse (ise enne) üles, ära oota, millal ämm äratab; 3. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda причитать, голосить; U kalmailõõ menen i nüt kõikk mamalõõsõõ lugõn lähen kalmistule ja nüüd itken kõik oma emale; 4. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda; loitsida загов/аривать, -орить (от болезни); читать заклинание; Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunsi lukkaa, ruuzulla i paisõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele; L mitä lieb lut ši, mokomat sõnad juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)sõnu; Lu piäb lukõa tšippaata peab haigele kohale nõiasõnu peale lugema; Kõ lugõttii nikastunutta loeti nikastunud kohale nõiasõnu peale; M ämmä, tämä maossa lutši ämm, tema luges nõiasõnu maohammustusele; M lugõttii lõŋgaa päälee, i sis sen̆nee lugõtuu lõŋgaakaa siottii se paikka tšiin, kuza vaivattaaʙ loeti nõiasõnu lõnga peale, ja siis seoti selle lausutud lõngaga see koht kinni, kus valutas (valutab); P vanat staruχad lutš ivat suolaa päälie vanaeided lugesid soola peale nõiasõnu; Po lukkõas sùolõita loetakse soola peale nõiasõnu; Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu; L lugõn miε maassa, lugõn miε viessä, lugõn miε puussa (loitsusõnad:) loitsin ma maast, loitsin ma veest, loitsin ma puust; 5. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta давать, дать (знахар/ю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни); M tultii lukõmaa nõd́d́alõõ tuldi nõia juurde (end) posida laskma; P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta, tämä meni ühele staruχallõ, antõ lukõa talle lõi kaksteist paiset (ihule), ta läks ühe vanaeide juurde, laskis nõiasõnu peale lugeda; 6. lastemängu alustussõnu lugeda считать (произносить считалку в начале игры); L nõisõvad lukõmaa, kummall silmät tšiin panna (pimesikumängu alustades:) hakkavad lugema, kellel (tuleb) silmad kinni panna (= kinni siduda); L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu; 7. loendada, (ära, kokku, üle) lugeda; arvusid v. numbreid lugeda; arvutada, arvestada считать, со-; вести счёт; L lugõttii pariᴅ loeti paarid (ära); Lu võrkkokalad lugõttii, müütii saottaa võrgukalad loeti üle, müüdi sajakaupa; J lugõ paariittaa, tšiirep jovvuʙ loenda paarikaupa, jõuab kiiremini; Kõ kaŋgassa looᴅ, a sukaasilmäᴅ luk̆kõaᴢ kangast lood, aga sukasilmad loetakse; J ev vahi iḱä varõssõ epko lugõ luikkojõ rl. ei vahi iga varest ega loe luikesid; Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs. ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles; J eestä lugõ nuumõrid : ühzi [=  ühsi ] , siis kahzi [=  kahsi ] , kõlmi algul loe numbr(e)id: üks, siis kaks, kolm; Lu rikaz luki : viib herral viis anõtta, saab viiššümet viis rubĺaa rikas arvutas: (kui) viib härrale viis hane, saab (nende eest) viiskümmend viis rubla; 8. (millekski v. kellekski) lugeda v. pidada причисл/ять, -ить, призна/вать, -ть; K lugõttii, što suur peŕe õĺi loeti suureks pereks (loeti, et oli suur pere); Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva loetakse õnnetuks päevaks; I blagoviššaa lugõttii kallis praaznikka maarjailmutuspäeva peeti kalliks pühaks; P sitä lugõttii kõikkõa makuzapassi seda peeti kõige magusamaks; P sinua nõisass vyõraassi lukõmaa sind hakatakse võõraks pidama; ■ J selv́ meeᴢ , kahs tunnia luki päässi tark mees, kaks tundi kõneles peast; Lu miä õõn lukõn [= lugõnnu ] kõik suhhõõ tälle ma olen talle kõik otse näkku öelnud; M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist; Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ kk. see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid; Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära). – Vt. ka lugõttaa, lugõtuttaa, lugõtõlla.

lõh/koa P M Ja-Len. Lu Li J (K-Ahl.) -kua P Lu -koaɢ I lohkoa (Ku), pr. -gon K P M Lu Li J lohon Ku, imperf. -kozin P Lu Li J lõhkuda, purustada; lõhki lüüa; (puid) lõhkuda; lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda разби/вать, -ть; по/рывать, -рвать; разруб/ать, -ить; колоть, на-, рас/калывать, -колоть; расщеп/лять, -ить, растреск/ивать, -ать; P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, laituosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud (rakkesse pandud), ree ette või vankri ette; Lu meilä seiliᴅ lõhko (Len. 280) (torm) purustas meil purjed; J jõgõll lõhgota jäät jõel lõhutakse jääd; Li kaivottii kannoᴅ, siz lõhgottii heenossi i pantii ahjoo kaevati kännud (välja), siis lõhuti peeneks ja pandi (tõrva)ahju; Ja siis piäp sahata i lõhkoa siis tuleb (puid) saagida ja lõhkuda; I kalunalla suurija alkoja lõhkoass puulõhkumiskirvega lõhutakse suuri puupakke (halgudeks); P alkopuita lõhkuass lõhutakse küttepuid (halupuid); J pärett lõhgota peergu kistakse; J katto-päree lõhkomim võtap paĺĺo aikaa katusepilpa kiskumine võtab palju aega; P tuuli võib lõhkua, ain karmõat tš äjeᴅ tuul võib (käsi) lõhkuda, (siis on) üha karedad käed; Lu ai ku on tänävä kõva poro, lõhgob i tšäeᴅ oi, küll täna on kange leheline, lõhub käedki; M minuu uulõt peltšävät tuulta, kui tšut́, nii lõhgob verelessaa minu huuled kardavad tuult: kui (vaid) natuke (tuult saavad), nii lõhestab verele; ■ J vitsaka lõhkoma vitsaga peksma; P miε nüd algan lõhkua tüötä tehä ma hakkan nüüd tööd vihtuma; J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu kõrvuni; J lõhgob menne vihub minna (= läheb suure hooga); J lõhgop süüvve läntüä vihub hapupiima süüa; J lõhgop päät pea lõhub valutada. – Vt. ka lõhgata, lõhgõta.

lõõk/kuaKett. K Kõ S Lu Ra J (P Ke-Set. M)lyõkkuaL Plõekkua(K-Ahl.)lõikkua(Lu-Must.)leekkuaLu-kuaɢI, pr.-unM S Lu Ra JlyõkunL PlõekunK-Ahl.leekunLu, imperf.-kuzinS Lu Ra JlyõkkuzinPleekkuzinLu1.kiikuda качаться, по- (на качелях); Plyõkuukaa lyõkkuasskiigel (kiigega) kiigutakse; Ramiä lõõkun kõrkaalõõma kiigun kõrgele;J lahzõd lõõkkussa lõõkulllapsed kiiguvad kiigel; Lenipεän nõistii lyõkkumaa, troittsaassaa lyõkuttiilihavõttes hakati kiikuma, nelipühini kiiguti; Kõesimein kõrt lõõkuttii esimeizell enipäivää per̆rää lõunattaesimest korda kiiguti esimesel lihavõttepühal pärast lõunat; Ikui tš erikoss tultii, siz lõõkkumaa mentiikui kirikust tuldi, siis mindi kiikuma; Luku leekkuzimma, siz juttõlimma:kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõkui kiikusime, siis ütlesime:k. k., maha ära kuku; Ptšiis tšiiku lõõz lõõku(kiigelaulu algus:)tš.kiigu,l.kiigu!;2.kiikuda, liikuda; kõikuda, õõtsuda; hõljuda, heljuda качаться, по-, колебаться, по-, колых/аться, -нуться; парить (о воздухе); Jlintu laulo, lehto lõõkkurl. lind laulis, leht liikus; Lupuud leekkuvat tuulõᴢpuud kõiguvad tuules; Lurihma leekup tuulõᴢköis kõigub tuule käes; Lulõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu(Must. 159) mõist. hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits;3.õõtsuda (pinnase kohta) трястись (о почве); Pmiä lähtie silmääsie en tõhtinnud mennä, siäl kõvassi lyõkub maa, siäl vesi bõlõ rohoo pääl, a se paikka lyõkuʙ, ko menet pääliema ei võinud (tohtinud) mülkasse astuda (minna), seal õõtsub maa tugevasti, seal vesi ei ole rohu peal, aga see paik õõtsub, kui astud peale; Msenes paikkaa aivo kõv̆vii lõõkku sooselles kohas õõtsus soo väga tugevasti; Lusoo maa leekuʙsoomaa õõtsub. – Vt. kalõõkkussa, lõõkuskõlla, lõõttsua, lõõttsussa.

lüvvä K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R U Ke Ku Kr) lüü/vvä P M Lu Li Ra J -vve Lu J -vä Li -äɢ I (vdjI Ko Kl) Лю́вэ K-reg.2 Лю́йе Ii-reg.1, pr. löön Kett. K M Kõ S Lu J lüön K R L P Kr lüün Kõ Lu Li J Ku lüen Kr, imperf. lein Kett. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku lei I löin Kõ Ku 1. lüüa; peksta; taguda, kolkida удар/ять, -ить; бить, по-, в-, на-, изби/вать, -ть; колотить, по-, вко/лачивать, -лотить, ковать, с- и т. д.; K lein varpaa tšiveesee lõin varba vastu kivi; Ku lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea (ära), (et) pidi peaaegu hulluks minema; L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakombestikust:) peigmees lööb parema jalaga pange külili; S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina (puruks); P kanalõikkaja ko saatii t šiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni; Li seiväz lüüvvää maaχχaa teivas lüüakse maasse; M naglad lüüvväz lakkõõ naelad lüüakse lakke; Li aŋgõrjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga; I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla lüüakse rauad; Lu lahsa lekamaa müü ep piä lüüvvä last ei tohi lõgemekohta lüüa; M χullu pää niku tšihval leiväl päähää lüütü hull pea, nagu kuuma leivaga (= sooja sepikuga) pähe löödud; J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl. ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast; J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ rl. nädalas peksab (= kulutab pekstes) viied vitsad; J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast; M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ sepp taob (rauda) väikese vasaraga; Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga; P villoi lüüvvä villu vatkuda; Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael süttis sädemest (võttis sädeme); 2. (kella, lokku, trummi jne.) lüüa звонить, бить (о колоколе, биле, барабане и т. д.); M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellää jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella!; K vahti ain lei kalatuškaa öövaht lõi üha lokku; Po mennäz barabanaa lǜömää minnakse trummi lööma; 3. (linu) ropsida трепать (лён); L vitõmiil lüvvässä ropsitakse ropsimõõkadega; 4. raiuda рубить; M kapusravvaakaa lei raius kapsarauaga; 5. (maja) vooderdada, voodrilaudadega üle lüüa обши/вать, -ть (дом); I i taas lautoloilla lüüäs kase koto ja taas lüüakse see maja (voodri)laudadega üle; Lu lavvall piäp koto lüüvvä laudadega tuleb maja vooderdada; 6. segada, kloppida; (võid) kokku lüüa, (võid) teha мешать, с-, по-; взби/вать, -ть; I saahhariliivaa paamma ɢ, siiᴢ hämmeltämmäɢ, lüümmäɢ paneme peensuhkrut, siis segame, klopime; I miä lehmää võita lei ma tegin võid (lõin võid kokku); 7. (vikatiga) niita косить, с- (косой); Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää ; sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüüvvää rohtu (rohi) niidetakse, aga rukist lõigatakse; sirbiga lõigatakse, aga vikatiga niidetakse; U nõistii ühezä lüömää kõik t šülä hakati koos (heina) niitma, kogu küla; Lu lüütü roho ~ lüütü einä niidetud rohi ~ hein; M sünnütettii i ühsinää tööllä vai niittämäzä vai einää löömäzä sünnitati ka üksinda tööl või (vilja) lõikamas või heina niitmas; J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita; I meilä neemiä lüütii jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal; 8. (tulirelvast) lasta, tulistada стрелять, выстрелить; M nõistii löömää hakati laskma; 9. viibata; (pead) noogutada; (õlgu) kehitada мах/ать, -нуть; кив/ать, -нуть (головой); пож/имать, -ать плечами; Lu äellä lei viipas käega; J pääkaa lüümä pead noogutama; J lei vaa pihakaa kehitas vaid õlgu; 10. (pilku, silmi) tõsta v. langetada v. pöörata под/нимать, -нять или опус/кать, -тить или обра/щать, -тить (взор, глаза); J lei silmed musaa obrõzaa päälee pööras pilgu mustale pühapildile; J silmii ( t ) mahaa lüümä silmi langetama (maha lööma); J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl. pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse; 11. ära võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) повре/ждать, -дить, губить, по- (о морозе); K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad ära; Kõ tšülm, elä löö medje erneitä (Len. 217) külm, ära võta meie herneid ära!; 12. muutuda, minna (mingisuguseks) ста/новиться, -ть; J ilm lüüp pehmiässi ilm muutub pehmeks; J lüüp kauneessi punastab (läheb punaseks); 13. intrans. lüüa, heliseda (kella kohta) бить (о часах), звонить (о звонке); J tunnid vass para·iku lüüti kahs kell lõi just praegu kaks; I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ kell lööb, kell heliseb; 14. intrans. lüüa, taguda, kloppida, pekselda (südame kohta) биться, колотиться (о сердце); Lu süä lüüʙ süda klopib; ■ I lei praalitšilla sinnua sind tabas halvatus; J nägoo lei paizõtussõõ lõi näo paiste; J tšäsi lei paizõtussõõ käsi läks paiste; Li lei enee karkuu pistis plehku; Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma paneb vilja maha (= vili lamandub); Lu lainõ lüüʙ rantaa laine lööb (= paiskub) randa; Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva; M jürü lei vikastõõsõõ välk lõi vikatisse; M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein; M opõn sis kõv̆vii lööʙ jalkoo, täll vaivattaaʙ vattsaa hobune trambib siis kõvasti jalgadega, (kui) tal valutab kõht; Ra piäp pesu mõilaakaa lüüvvä pesu tuleb sisse seebitada; Li lei mõilalla seebitas sisse; J tšült šee lüümä (kellelegi) külge lööma (= kurameerima); Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem; Ra leimmä tšäeᴅ lõime käed (= leppisime kokku); M löötii tšäs̆siä ühte, a kõlmaiz lahgotti veeti kihla (löödi käed kokku), aga kolmas lõi lahti; J leivät tanttsua nad lõid tantsu; M suv̆vaaʙ š uutkaa lüüvvä armastab nalja heita; K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane (vilja)vihk lõigati, siis lasti kukerpalli; K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega; Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas, siis kõrvad lõid tuld; Lu tulta lüüb i jürizeʙ lööb välku ja müristab; I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõb i jürizeʙ, i tulta lüüʙ Elias sõidab jumala vankriga ja müristab ja lööb välku; Lu jumal tulta lööʙ (jumal) lööb välku; Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [=  pilveä ] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole; Lu terässä lüüʙ, se jutõllaa viljoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb vilja valmima.

J